Erinevuse organiseerimata tsiviilelanikkonna ja tõhusa tsiviilvastupanu vahel määrab juhtimine. Vastupanuliikumistel on palju tahke ja ohte ning vastupanu elushoidmine nõuab paindlikku ja kohanduvat juhtimist.
Vastupanuliikumine peab olema iseseisev. Ükski vastupanuliikumine ei saa vastase käest pääsemiseks loota välistoetusele. Sellest hoolimata on välismaailmaga suhtlemisel kaks aspekti. Me peame innustama oma toetajaid teistes riikides, et nad survestaksid poliitikuid tegutsema ja meid abistama. Samas peame korraldama vastupanuvõitlust neid väärtusi silmas pidades, mida tahab toetada ka rahvusvaheline üldsus – inimlikkus ja õiglus. Nõrk, terroristlik või korraldamata vastupanu ei saa reeglina mingit tuge. Mida taibukamalt me saadaolevate vahendite abil võitleme, säilitades oma väärtuste inimliku ja õigusliku sisu, seda rohkem toetust me tõenäoliselt saame.
Üldiselt kasutab agressor vallutatud riigi valitsemiseks ja kontrolli all hoidmiseks hirmutamist ja tasu lubamist kuuletumise eest. Eduka vastupanuliikumise võti on ühiskondliku ühtekuuluvuse ja sidususe loomine. Vastane püüab etnilisi ja keelelisi veelahkmeid ära kasutada. Ta püüab määratleda, kes on õiglased ja kaitstavad, kes aga moraalselt korrumpeerunud ja kriminaalsed. Vastane püüab luua keskkonda, kus vastupanu tundub olevat mõttetu, aga okupatsiooniga tehtav koostöö tundub turvalisem ja mitte nii halb. Lühidalt – okupeeriv jõud püüab vastuhakku nõrgestada kõigi vahenditega. Vastupanujuhtide ülesanne on pakkuda kõigile sellistele püüdlustele jõulisemaid vastandseisukohti.
Vastupanuliikumine peab pakkuma ideid, väärtusi ja sümboleid, mille ümber ühiskond saaks organiseeruda ja klammerduda, kui okupatsioonijõud proovivad ühiskonda maha suruda ja tükkideks rebida. See on paljudel juhtudel vastupanu esmane eesmärk: ühiskonnale oluliste väärtuste ja kultuuri selge kaitse viisil, mille eesmärk on võimendada psühholoogilist vastupanuvõimet okupatsioonile.
Okupatsiooni lõpetamise parim viis on veenda okupeerijat, et see läheb liiga kulukaks. Vastupanu peab kahjustama vastase toetussüsteeme – teabe-, side- ja varustussüsteeme, julgeolekut, vaba liikumist ja üldist moraali, et lõhkuda ta sidusus ja enesekindlus.
Vastupanuliikumine peab pakkuma ideid tegudeks, mille kaudu saab panustada iga ühiskonnaliige, kes seda soovib. On palju rolle, mis sobivad eri tüüpi inimestele, et aidata korraldada taktikalist tegevust, teabe kogumist, ühiskondlikke liikumisi, kommunikatsiooni, avalikke suhteid, logistikat, avalikke teenuseid ja varude tagamist.
Vastupanu strateegia on rajatud õigusjärgsusele. Strateegia peab hõlmama ühiskonna erinevaid aspekte. Selliste erinevate valdkondade optimeerimiseks peavad olema reeglid ja plaanid. Kuidas suhelda omavahel, avalikkusega ja maailmaga? Kuidas pakkuda oma inimestele teenuseid? Kuidas nõrgestada vastast, sundides teda oma varusid kiiremini ja rohkem kulutama, kui ta soovinud on? Kas vastaste hulgas on inimesi, keda saab ära osta? Jne.
Ajakirjandus on oluline vastupanu osa. Ajakirjanikud suhtlevad avalikkusega ja neil on juurdepääs rohkemale teabele. Ajalehed ja ajakirjad saavad peita oma teksti sõnumeid, kritiseerida vastase haldussuutlikkust ja käitumist. Ajakirjanikud saavad saata sõnumeid kogu maailmale ja kasvatada teiste rahvaste poolehoidu meie püüdlustele. Ajakirjandus on oluline vahend rahva moraali ja sidususe kasvataja ning hoidjana rasketel aegadel.
Avalikke teenistujaid tuleb juhendada, kuidas jääda neutraalseks osapooleks ja kuidas vastase süsteemile seestpoolt vastupanu osutada. On terve hulk kodanikke – ametnikud, politseinikud, päästetöötajad, arstid, munitsipaaljuhid –, kes tahaksid vastasele vastuhakuks oma töökohalt lahkuda ja relvastatud vastupanuga ühineda. Kuid nad aitavad vastupanu tegelikult palju tõhusamalt, kui jäävad oma kohale, näivad neutraalse osapoolena ning aitavad vastupanu toetuse ja teabega. Agressor vajab politseid, et korda hoida, nii et ka politsei peaks püüdma oma positsioone säilitada. Kui vastupanu neid ükskord vajab, on nad ametikohal, kus saavad toetust pakkuda. Need näiliselt neutraalsed osapooled on elanike kaitseks ja vastupanuvaimu ülalhoidmiseks üliolulised.
Kogunemisvabadus võib olla tühistatud ja kõik põranda alla surutud, mis muudab teadlikkuse hoidjad – tehnoloogilise taibu ja sotsiaalmeedia oskustega inimesed – moraali, lootuse ja toetuse säilitamisel väga oluliseks.
Vastupanu oluline valdkond on ka teabe korraldamine ja rakendamine. Kui inimesi arreteeritakse, hirmutatakse, küsitletakse, ahistatakse või tapetakse – kes peab nende üle arvet? Millised on agressori seadusevastased teod? Üks asi on öelda, et 3000 meest on kadunud, kuid hoopis tugevamini mõjub, kui esitada sada lehekülge nimedega, mis annavad sellele arvule inimliku näo.
Vastupanuvõitlejatena üritame tegelikult sundida väikest otsustajate rühma tegema seda, mida meie tahame: viige oma väed meie riigist välja. Vastumeelsed kodanikud teevad agressorile kõik veelgi nüristavamaks. Vastupanu on kumulatiivne – väga väikesed rollid, ülesanded ja meetmed võivad vastase jaoks olla talumatult valulikud.
Tegevustest saab tsiviilvastupanu kõige rohkem panustada vastase häirimisse. Lihtsalt öeldes tähendab see vägivallatuid tegusid ja meetmeid, mis teevad okupatsiooni haldamise vastase jõududele raskemaks, tüütumaks ja vähem kuulsusrikkaks. See vähendab nende enesekindlust ja tahet, suurendamata oluliselt elanikkonna riske.
Ebaõnnestumise allakäik kiireneb, kui tekitada vastase sõduritele tüütuid töid – takistused liikumisteedel, valveta masinate ja tehnika rikkumine, elektrikatkestused vastase paiknemiskohtades, vastast solvav ja alandav grafiti seintel, meie lippude väljapanek raskesti ligipääsetavatesse, kuid nähtavatesse kohtadesse, vastase posterite ja infotahvlite rikkumine jne. Selliste tegevuste tagajärgede likvideerimine seob suures koguses vastase energiat ja ruineerib ta moraali. Mida rohkem tööjõudu, aega ja energiat kulutatakse julgestusele ja korra tagamisele, seda vähem on sõduritel aega ja tahtmist olla agressiooni agendid. Keegi ei naudi vihatud olemist.
Seega vastupanu seisukohalt on selline vandalism väga kasulik. Need pisikuriteod põhjustavad harva repressioone tsiviilelanikkonna vastu. Samas kasvab moraalne toetus vastupanule oma inimeste hulgas märkimisväärselt, eriti kui ajakirjandus, sotsiaalmeedia ja muud sidevahendid seda võimendavad.
