Viplala lood (1). Annie M. G. Schmidt

Härra Blom istus ja tippis oma kirjutusmasinal. Kirjutusmasin oli väga vana, väga suur ja tegi kohutavalt palju müra. Härra Blom oli õpetlane ning kirjutas parajasti raamatut pealkirjaga „Poliitilised pinged keskajal“. Niisiis üht väga teaduslikku raamatut.

Oli kevad, kuid väljas sadas vihma ning nad istusid toas. Johannes ja Nella Della tegelesid sellega, et lõikusid ajalehest autosid välja. Ilusaid uusi automudeleid. Nad tegid seda suurte kääridega. Pliidil kahises teevesi, vihm peksis hooti vastu akna­ruute, kass Parm lakkus ennast ja kõik oli üldse täiesti rahulik.

„Ma tahaksin, et midagi juhtuks,“ ütles Nella Della. „Tahaksin, et meil oleks lendav vaip või et keegi tuleks Kuu pealt lendava taldrikuga!“

Nella Della pani ilusa sinise kannu valmis. Ta avas kapiukse, et võtta teepakki. Ka kass Parm pistis nina kappi ja nuuskis alumisel riiulil ringi.

„Parm, mis sul on? Kas tunned hiirelõhna, Parm?“

„Miau,“ kostis Parm. Ta oli niisugune kass, kes alati vastas. Väga arukas ja tark kass.

„Tule nüüd välja,“ käskis Nella Della. „Mis asja sa sealt alumiselt riiulilt ometi otsid? Parm, ega see ometi hiir ei ole?“

Nella Della nägi, kuidas üks üsna tilluke olend üle toa minema putkas. Parm tuiskas ta kannul põrandaliistu veeres ning nad kadusid toa kõige pimedamasse nurka diivani taha.

„Mis seal on, kas ta püüab hiirt?“ küsis Johannes.

„Jaa, hiirt või midagi selletaolist. Parm, mis see sul ometi on?“

„Mis kisa see peaks olema?“ küsis härra Blom. „Mis asja te käratsete? Ma ei kannata seda.“

„Parm püüdis kinni ühe hiire või midagi selletaolist,“ kostis Nella Della ja katsus kiigata, mis diivani taga toimub. Ta kõrvu kostis kummaline hääl, siis kuulis ta Parmu turtsumist, toimus lühike heitlus ning korraga oli surmvaikne. Parm istus nurgas. Ta istus nii liikumatult nagu väike kassikuju.

Nella Della haaras käega diivani tagant, see oli temast tõeline julgustükk.

„Käes!“ ütles ta.

Ta tundis kedagi peos siplemas. Johannes lippas ligi vaatama, kelle õde kätte on saanud. Ent siplev olevus häälitses nii veidralt, et Nella Della viis ta laua juurde valguse kätte ja avas alles seal peo.

Nella Della peo peal seisis pisike mehike. Kummaline mehike. Üsna kummaline pisike mehike, harjasjuuksed peas ja silmad tigedad, jalas mustad püksid, seljas taskutega pluus ja kaela ümber villane sall. Ta vahtis Nella Dellale kurjalt ning samal ajal hirmunult otsa. Ta pilk oli nõutu ning ta näitas oma tillukesi hambaid.

Nella Della ja Johannes silmitsesid sõnatult imelooma, kuid härra Blom polnud midagi märganud. Ta tippis edasi oma „Poliitilisi pingeid keskajal“. [---]

„Mis su nimi on?“ küsis Nella Della tillukeselt olendilt. „Kes sa oled? Ja mis olend sa õieti oled?“

Väike sell ei öelnud midagi.

„Me ei tee sulle midagi halba,“ lubas Nella Della. „Kas sa oled päkapikk?“

„Ma ei ole mingi päkapikk,“ kostis mehike solvunult. „Ma olen viplala.“

„Oi,“ ütles Nella Della. „Mis asi on viplala?“

„Just see, mis mina olen,“ vastas mehike. „See ongi viplala.“

„Või sina oled viplala,“ kordas Johannes. „Ja mis su nimi on?“

„Minu nimi on Viplala,“ ütles olend. „Ma ju ütlesin teile seda.“

„Või nii. Tähendab, sa oled viplala ja su nimi on samuti Viplala?“

„Jah.“

„Ja kust sa siis tuled?“ küsis Nella Della. „Ei, ära karda midagi. Ma panen su siia laua peale. Vaata ette, ära puutu vastu tee­kannu.“