Mulda loov elustik

Mullas pole valgust ning õhku ja vett leidub peamiselt mullasõmerate vahel. Muld on tihke ja selles on raske edasi liikuda. Siiski elab mullas märksa rohkem eri liiki organisme kui selle kohal maapinnal. Mullaelustiku tegevuse tulemusena püsib muld viljakas. Bakterid ja seened lagundavad surnud organismide jäänuseid. Nii tekib huumus ja taimedele kättesaadavad toitained. Suuremad mullaloomad segavad mulda ning see muutub õhurikkamaks. Mullaorganismid on mulla lahutamatu osa ja võib öelda, et nad loovad mulda. Ilma nendeta oleks muld lihtsalt kivimipuru.

Peamise osa mullaelustikust moodustavad organismid, keda võib näha vaid mikroskoobiga. Pisimad neist on bakterid ja seened ning mullavees elavad pisikesed vetikad. Grammis mullas võib elada sada miljonit kuni mitu miljardit bakterit. Seeni on mullas arvu poolest veidi vähem, kuid kaalu järgi umbes niisama palju kui baktereid. Need seened on aga väga väikesed ega moodusta meile tuttavat seenekübarat. Nad kasvavad pikkade niidikestena, mida palja silmaga ei näe.

• 1
• 2
• 3
• 4

Klõpsa numbritel, et lugeda fakte mulla kohta

Mullas elab palju väikesi usse, putukaid ja ämblikulaadseid. Osa neist on nii pisikesed, et neid eristab vaid kõige terasem silm. Paremini on nad nähtavad luubiga. Peotäies mullas peitub terve loomaaed. Ainuüksi täismehe jalajälje suuruses mullalapikeses võib elada 100 000 pisikest ümarussi, 10 000 kõdutäid, üle 1000 hooghännalise ning lisaks mõned mardikad, sipelgad ja ämblikud.

Suurem osa mullaelustikust on seotud taime- ja loomajäänuste lagundamisega. Lagundamine on osa aineringest ehk toitainete pidevast ringlemisest. Jäänused hakkavad lagunema tänu usside, lestade, putukate ja nende vastsete ning bakterite ja seente tegevusele.

Surnud organismide jäänuseid lagundades tekitavad mullaorganismid huumust. Bakterid lagundavad huumuse edasi mineraalaineteks, mida taimed saavad omastada. Seened aitavad samuti muuta mullas olevaid aineid taimedele kättesaadavaks. Lisaks eritavad bakterid aineid, mis kleebivad mullaosad sõmerateks.

Vihmaussid on mulla viljakuse säilimisel ühed olulisemad mullaloomad. Neid on mitmeid liike ja ka arvuliselt on neid väga palju: näiteks mahepõllu ühel hektaril lausa 2–3 tonni. Vihmaussid veedavad kogu elu mullas, kus nad uuristavad pikki käike. Käikude kogupikkus võib ühes kuupmeetris mullas olla 900 meetrit. Ussid liiguvad edasi oma keha paksust muutes, surudes nii mulda enda ümbert kaugemale. Oma tegevusega nad kobestavad, segavad ja õhustavad mulda. Kobestatud muld püsib kauem niiske ja seal on rohkem õhku. Tihti kasvavad taimede juured just vihmausside käikudesse, sest vajavad hingamiseks hapnikku. Õhku vajavad ka bakterid.

Vihmaussid toituvad taimejäänustest ning aitavad nii neid lagundada. Nad sikutavad taimejäänuseid maa alla, kus need edasi lagunevad. Usside väljaheidetega jõuab orgaaniline aine sügavale maa sisse. Sügavale uhutud mineraalained jõuavad aga mulla alumistest kihtidest ülespoole, kui vihmaussid käike uuristades mulda ülespoole suruvad.

Vihmausside käigud juhivad üleliigse vee mulla alumistesse kihtidesse. Suur vihm võib aga käike uputama hakata ja siis ajab õhupuudus ussid maapinnale. Kui juhtud maad kaevates vihmaussi labidaga pooleks lõikama, kasvab mõne aja pärast ta peapoolele uus saba. Vihmaussi sabapool uut pead kasvatada ei suuda.