- Miks oli Stalini juhitud Nõukogude Liit totalitaarne riik?
- Millised piirkonnad kuulusid pärast teist maailmasõda NSV Liidu koosseisu?
Sõjajärgsed poliitilised olud ja Stalini surm
Võidukalt lõppenud sõda muutis tunduvalt NSV Liidu rahvusvahelist olukorda. Moskva hakkas etendama keskset rolli sõjajärgse maailma kujundamises. NSV Liidu positsioonide tugevnemist näitas ka NSV Liidu täisliikme staatus ÜRO Julgeolekunõukogus.
Nõukogude impeerium ise jäi aga endiselt totalitaarseks riigiks, kus Stalinil oli ainuvõim, st ta oli nii kommunistliku partei kui ka Nõukogude valitsuse juht. Valitsemisel tugines ta kitsale lähikondlaste ringile, kuhu kuulusid nii Lenini-aegsed vana kaardiväe esindajad, kui ka Stalini edutatud keskmise ja noorema põlvkonna parteilased. Mida vanemaks Stalin sai, seda teravamalt tõusis tema lähikondlaste hulgas päevakorrale järglase küsimus. See tõi endaga kaasa terava võimuvõitluse, mille käigus vahendeid ei valitud. Sõjajärgsel perioodil tõrjuti võimu juurest kõrvale nn vana kaardivägi. Raskelt haige Stalin muutus järjest umbusklikumaks. Sõjaeelsete aastate eeskujul kavatses ta ühiskonnas teha uue suure puhastuse, kuid nii siiski ei läinud, sest 5. märtsil 1953. aastal ta suri. Nõukogude Liitu 25 aastat piiramatu võimuga valitsenud diktaatori surmaga jõudis üks ajastu lõpule.
Nõukogude Liitu pikalt valitsenud Stalini surmaga 1953. aastal algas võimuvõitlus uue riigijuhi kohale.
Stalini isikukultus
Sõja-aastail õppis nõukogude rahvas veel sügavamalt hindama oma juhi, õpetaja ja väepealiku seltsimees Stalini suurust. [---] Seltsimees Stalin juhtis Nõukogude vägede sõjaoperatsioone ja tagalas arenevat määratu suurt tööd. Seltsimees Stalin töötas välja vaenlase purustamise plaani ja viis selle plaani ellu. Seltsimees Stalin juhtis suurimate lahingute käiku, milliseid ajalugu veel ei tundnud. Seltsimees Stalin arendas edasi nõukogude sõjateadust ja tõstis selle kõrgemale tasemele. [---] Nõukogude rahvas on oma suurte võitude eest Isamaasõjas tänu võlgu geniaalsele väepealikule ja juhile Jossif Vissarionovitš Stalinile. Seltsimees Molotov ütles: „See on meie õnn, et Punaarmeed ja nõukogude rahvast juhtis raskeil sõja-aastail Nõukogude Liidu tark ja kogenud juht suur Stalin. Generalissimus Stalini nimega lähevad meie maa ajalukku ja maailma ajalukku meie armee kuulsusrikkad võidud.“
Abiks poliitkoolide kuulajaile, I. Tallinn, 1951.- Leia tekstist näiteid, mis viitavad Stalini isikukultusele.
- Miks ei sobi sellised mõtteavaldused demokraatliku ühiskonnakorraga?
- Lenin juhtis NSV Liitu kauem kui Stalin.
- Pärast teist maailmasõda jätkus Stalini ainuvõim NSV Liidus.
- Stalinile oli kindel järglane olemas.
Hruštšovi tõus ja langus
Stalin suri, ilma et ta oleks endale järglast nimetanud. Tema kohta taotlesid endale 1953. aasta kevadel valitsusjuhiks saanud Georgi Malenkov, tema asetäitja ja siseminister Lavrenti Beria ning tollane partei keskkomitee sekretär Nikita Hruštšov. Malenkov ja Hruštšov korraldasid 1953. aasta juunis Beria-vastase vandenõu, kuna tolle mõju oli hakanud kasvama. Beria arreteeriti, tema kaela veeretati kõik Stalini-aja kuriteod, ning ta hukati koos kaaslastega 1953. aasta detsembris. Nii püüdsid teised Stalini lähikondlased end süüst vabastada.
Beria hävitamisest võitis kõige rohkem Hruštšov, keda otseselt ei seostatud Stalini-aegsete repressioonidega. Inimestele meeldis tema lihtsus, emotsionaalsus ja hea suhe rahvaga. 1953. aasta septembris sai Hruštšov parteijuhiks ning suutis mõne aasta jooksul võimult tõrjuda oma peamise konkurendi valitsusjuht Malenkovi. Hruštšov pehmendas režiimi vägivallapoliitikat ja kaotas mõned ühiskonna eri valdkondades kehtinud piirangud. Seepärast on Hruštšovi valitsemisaega hakatud nimetama sulaajaks.
1958. aastal sai Hruštšov ka NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimeheks ning koondas kogu võimutäiuse enda kätte. Enesekindel ja end eksimatuks pidav Hruštšov lubas, et nõukogude inimesed hakkavad peagi elama kommunismis. Ta lootis, et 1950. aastate keskel alanud majanduslik tõus jätkub ning kõik probleemid lahendatakse. Kuid juba 1960. aastate algul sai selgeks, et tegemist on alusetute lootustega. Samal ajal süvenes partei juhtkonnas ja ühiskonnas laiemalt rahulolematus Hruštšovi valitsemisega. 1964. aasta oktoobris korraldasid Hruštšovi vastased vandenõu ja kõrvaldasid ta võimult.
Pärast konkurentide tõrjumist sai Nõukogude impeeriumi uueks juhiks Hruštšov. Ta leevendas vägivallapoliitikat ja lõdvendas mõningal määral Nõukogude ühiskonna piiranguid. Seepärast hakati tema valitsemisperioodi nimetama sulaajaks.
Hruštšov kritiseerib Stalini kuritegusid
1956. aastal toimunud partei 20. kongressil pidas Hruštšov Stalini kuritegusid paljastava ettekande, mis oli oluliseks tähiseks ühiskonnaelu edasisel liberaliseerimisel.
Faktid tõendavad, et paljud kuritarvitused tehti Stalini korraldusel, partei ja nõukogude seaduslikkuse kõiki norme eirates. Stalin oli väga umbusklik, haiglaselt kahtlustav mees, veendusime selles temaga koos töötades. Ta võis inimesele otsa vaadata ja öelda: „Teie silmad kipuvad täna millegipärast vilama“ või küsida: „Miks te täna tihti pead pöörate ega vaata mulle otse silma?“ Haiglane kahtlustamine tingis laususaldamatuse ka silmapaistvate parteitegelaste vastu, keda ta oli hulk aastaid tundnud. Kõikjal nägi ta vaenlasi, kahekeelseid ja salakuulajaid.
Piiramatult võimu kasutades omavolitses Stalin julmalt, alandas inimesi vaimselt ja füüsiliselt. Tekkis olukord, kus inimesed ei saanud oma tahet avaldada.
Kui Stalin ütles, et see ja see inimene on vaja arreteerida, siis tuli huupi uskuma jääda, et tegemist on „rahvavaenlasega“. Riikliku julgeoleku organites peremehetsedes puges Beria jõuk nahast välja, et tõendada arreteeritute süüdiolekut ja fabritseeritud uurimismaterjalide tõepära. Millised tõendid käiku lasti? Vangistatute tunnistused. Uurijad pressisid need välja. Kuidas võib inimeselt saada tunnistust kuritegude kohta, mida ta pole toime pannud? Ainult füüsilise mõjutamise abil, piinamistega, temalt teadvust ja mõistust ning inimväärikust võttes. Nõnda hangiti valetunnistusi.
Isikukultusest ja selle tagajärgedest – Eesti Kommunist, 1989, nr 7–9.- Ta lasi kõik oma konkurendid hukata.
- Stalin nimetas oma järglaseks just Hruštšovi.
- Teda ei seostatud Stalini-aegse vägivallaga ja ta suhestus kergelt rahvaga.
NSV Liidu võimustruktuur 1945–1990
- NSV Liidu Ülemnõukogu juhil
- NSV Liidu valitsuse juhil
- NSV Liidu Kommunistliku Partei juhil
NSV Liidu Kommunistliku Partei uus programm
Kui stalinismi õudused olid ületatud, näis paljudele, et NSV Liitu ootab ees ühiskondlik, majanduslik ja kultuuriline õitseng. 1950. aastatel kasvas riigi majandus ning rahvusvaheline maine, eriti koloniaalvõimust vabaneda soovivate rahvaste seas. 4. oktoobril 1957. a saadeti orbiidile esimene Maa tehiskaaslane Sputnik ja algas kosmoseajastu. 1961. a vastu võetud kommunistliku partei programm, mis asendas 1919. a oma, peegeldab Hruštšovi erakordset optimismi.
KOMMUNISM ON KOGU INIMKONNA HELGE TULEVIK [---]
Lähemal aastakümnel (1961–1970) jõuab Nõukogude Liit kommunismi materiaalset tehnilist baasi luues toodangu valmistamises iga elaniku kohta ette kõige võimsamast ja rikkamast kapitalismimaast – Ameerika Ühendriikidest; märksa tõuseb töötajate materiaalne heaolu ning kultuuriline ja tehniline tase, kõik nad on siis aineliselt kindlustatud; kõik kolhoosid ja sovhoosid muutuvad kõrge tootlikkuse ja tulukusega majanditeks; põhiliselt rahuldatakse nõukogude inimeste korterivajadused; kaob raske füüsiline töö; NSV Liidust saab kõige lühema tööpäevaga maa.
Teise kümneaastaku tulemusena (1971–1980) luuakse kommunismi materiaalne tehniline baas, mis tagab kogu elanikkonnale aineliste ja kultuuriliste hüvede külluse; nõukogude ühiskond jõuab päris ligi vajaduste järgi jaotamise printsiibi elluviimisele, toimub järkjärguline üleminek ühtsele üldrahvalikule omandusele. Seega on siis kommunistlik ühiskond NSV Liidus põhiliselt üles ehitatud. [---]
Kui nõukogude rahvas hakkab kasutama kommunismi hüvesid, siis ütlevad uued sajad miljonid inimesed maailmas: „Me oleme kommunismi poolt!“ Mitte teiste maadega sõdimise teel, vaid ühiskonna täiuslikuma organiseerimise eeskujuga … võidavad kommunismi ideed rahvahulkade mõistuse ja südamed. [---]
PARTEI KUULUTAB PIDULIKULT: NÕUKOGUDE INIMESTE PRAEGUSELE PÕLVKONNALE SAAB OSAKS ELADA KOMMUNISMI AJAL!
- Kas NSV Liit oli parlamentaarne riik? Põhjenda.
- Kas NSV Liit oli demokraatlik riik? Põhjenda võimustruktuuri näitel.
Seisakuaja kujunemine
Hruštšovi järglaseks parteijuhi kohal sai Leonid Brežnev. Uus juhtkond püüdis esialgu teha palju uuendusi ja ümberkorraldusi, kuid loodetud edu jäi saavutamata. Nõukogude Liidu sisepoliitilises elus tugevnesid aja jooksul tagurlikud poliitilised jõud. Loobuti Stalini kuritegude kritiseerimisest ning karmistati kontrolli ühiskonnas.
1970. aastatel ilmnes järjest selgemalt, et kehtiv poliitiline režiim on mandunud ega suuda enam normaalselt toimida. Ühiskonnaelu kõigis valdkondades – majanduses, poliitikas, vaimuelus – valitses seisak ehk stagnatsioon. Nõukogude Liit ei suutnud maailma tehnoloogilise arenguga kaasa minna, mis suurendas veelgi mahajäämust lääneriikidest.
Kui Brežnevi tervis halvenes, koondus riigielu tegelik juhtimine tema asjatundmatute lähikondlaste kätte. 1980. aastate alguseks oli Nõukogude impeerium kõikehõlmavas majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises ja vaimses kriisis. Raugastunud Brežnev suri 1982. aastal, kuid vanurite võim (gerontokraatia) jätkus. Brežnevi järglane Juri Andropov oli samuti raskesti haige ja suri 1984. aasta algul. Julgeolekuorganite (KGB) juhina pikka aega töötanud Andropov mõistis siiski mingil määral nõukogude süsteemi ümberkorraldamise vajadust. Tema järglane Konstantin Tšernenko, kes suri juba aasta pärast võimule saamist, ei suutnud ega püüdnudki enam midagi teha.
Brežnevi 18-aastast võimulolekut iseloomustab vanameelne juhtimine. Kuigi Brežnev kiitis avalikkusele nõukogude elu suurejoonelisust, oli tegelik areng nii majanduses, poliitikas kui vaimuelus seisma jäänud. Seepärast nimetatakse Brežnevi aega stagnatsiooni perioodiks.
- Kiire tehnoloogiline areng
- Karm kontroll ühiskonnas
- Uuendusmeelne valitsus
- Seiskunud majanduslik areng
- Gerontokraatia
Stagnatsiooniaegne kõne
Seltsimehed! Nõukogude rahvas vaatab kindlalt tulevikku. Ta teab vankumatult, et elu muutub järjest paremaks, järjest kaunimaks, järjest sisukamaks. (Kiiduavaldused.) Selle tagatis on miljonite meeste ja naiste töö, ennastsalgav, kommunismi ideaalidest innustatud töö. Selle tagatis on Kommunistliku Partei leninlik, teaduslikult põhjendatud poliitika. (Kestvad kiiduavaldused.)
Igaühele meist kommunistidest-leninlastest on kõrgeim autasu see, et nõukogude inimesed seostavad kõiki oma saavutusi, kõiki oma võite parteiga. See on ka arusaadav. (Kiiduavaldused.) On ju partei lahutamatu osa rahvast. Tema ridades on töölisklassi, kolhoositalurahva ja rahvaintelligentsi parimad esindajad. Talle kuulub töötajate piiritu usaldus. (Kiiduavaldused.)
Kuid rahva usaldus, seltsimehed, on nõudlik usaldus. Seetõttu partei mis tahes otsus, iga samm poliitikas, organiseerimistöös ja ideelises kasvatustöös peavad olema sellised, et veel rohkem tugevneks partei ja rahva ühtsus ning et rahva usaldus partei vastu jääks ka edaspidi vankumatuks. (Kestvad kiiduavaldused.)
L. Brežnevi kõnest „Suur Oktoober ja inimkonna progress“, 2.11.1977.Käsumajanduse allakäik
„Tubli, Petrov, sel kuul pole sult tulnud ühtki praakdetaili!“ – „Ma olin ju puhkusel!“
Sõja ajal oli kogu Nõukogude Liidu majandus allutatud rinde vajadustele. 1940. aastate teisel poolel jätkus rasketööstuse eelisarendamine, et kindlustada riigi sõjalist võimsust. Rahva igapäevaelu vajadused – tarbekaupade tootmine – jäi tagaplaanile.
Stalini surma järel muutis ministrite nõukogu esimees Malenkov senist majanduspoliitikat. Ta püüdis arendada ka kergetööstust ja turgutas põllumajandust, et elanikkonna majanduslikku olukorda parandada ja elatustaset tõsta. Malenkovi ümberkorraldused panid aluse järgmiste aastate majanduslikule arengule, kuid tema tagandamise järel (1955) hakati taas eelisarendama rasketööstust.
Hruštšovil puudus läbimõeldud kava majanduse arendamiseks. Tema tegevust iseloomustasid pidevad muudatused ja kampaaniad, eriti põllumajanduses. Sellegipoolest arenes Nõukogude Liidu majandus 1950. aastate teisel poolel hoogsalt, kuni 1960. aastate algul taas pidurdus.
1960. aastate teisel poolel sumbusid ümberkorraldused käsumajanduse rüppe. Majandussüsteem püsis eelkõige soodsate välistingimuste toel. Naftahindade tõus maailmaturul suurendas Nõukogude Liidu sissetulekuid ja võimaldas Läänest hankida hädavajalikku toodangut ja ka teravilja. Naftadollarid aitasid elanikkonda varustada põhiliste toiduainetega ning võimaldasid edendada üksnes eelismajandusharu – sõjatööstust. Tervikuna oli aga nõukogude majandusmudel end 1980. aastateks ammendanud.
Nõukogude Liidu majandus
Aastad |
Sündmused |
1945–1946 |
|
1946–1947 |
|
1949 |
|
1947 |
|
1953 |
|
1954 |
|
1956 |
|
1957 |
|
1959 |
|
1961 |
|
1962 |
|
1964 |
|
1965 |
|
1966 |
|
1974 |
|
1979 |
|
1983 |
|
1985 |
|
Põldude kuninganna
1954. a juunis partei keskkomitee pleenumil tegi Hruštšov ettepaneku suurendada kogu maal maisikasvatust. Ta arvas, et seda põllukultuuri tuleks juurutada kas või sunniviisiliselt, nagu kunagi oli tehtud kartuliga. Siit sai alguse nõukogulik maisikasvatuskampaania.
Ajakirjanduses hakati maisi nimetama põldude kuningannaks. Maisi külvipinda laiendati. Põhjapoolsetel aladel, kus kliima oli külmem ja maisitõlvik ei jõudnud valmida, anti maisi loomadele kui haljassööta. 1956. a jaanuaris märkis Hruštšov: „Sel aastal külvame maisi tingimata Jakuutias, aga võib-olla ka Tšukotkal. Kas kartul kasvab seal? Kasvab. Võib arvata, et ka mais läheb seal kasvama.“
1959. a käis Hruštšov USA visiidi ajal Iowa osariigis ühes farmis. Lopsakad maisipõllud ja täissöönud härjamullikad jätsid talle suurepärase mulje. Hruštšovi soov ameeriklaste kogemust üle võtta kasvas veelgi.
Ent nõukogude põllumajandust ei saanud tehniliselt Ameerika omaga kuidagi võrrelda. Maisi on vaja pidevalt rohida, muidu saaki ei saa. NSV Liidus puudusid selleks vajalikud masinad ja ka väetist ei jätkunud. Nii ei andnud see kampaania loodetud tulemust. Pärast Hruštšovi tagasiastumist vähenes NSV Liidus maisi külvipind mitu korda.
Repressioonid ja vastupanu režiimile
Pärast sõja lõppu lootsid inimesed, et riigikord muutub inimlikumaks. Tegelikkus osutus aga vastupidiseks. Võimude vägivald sai sõjajärgsetel aastatel uut hoogu. Riigi repressiivpoliitika pehmenes alles pärast Jossif Stalini surma 1953. a ja Hruštšovi sulaajal.
Paraku ei kestnud suhteliselt liberaalne ajastu kuigi kaua. 1964. aastal võimule tulnud uus poliitiline juhtkond eesotsas Brežneviga hakkas vaimuelu taas „ideoloogiliselt õigetesse“ raamidesse suruma. 1960. aastate teisel poolel tekkis nõukogude ühiskonnas vastuseks tagurluse pealetungile teisitimõtlemine ehk dissidentlus. See liikumine ühendas erinevate poliitiliste vaadete, erineva kultuurilise, religioosse jms taustaga inimesi, kelle eesmärgiks ei olnud kehtiva korra kukutamine, vaid poliitilise võimu survestamine, et riigis järgitaks kehtivaid seadusi, rahvusvahelisi leppeid ning inim- ja kodanikuõigusi. Dissidendid tegutsesid avalikult: edastasid ühiskonnale informatsiooni, mida ametlikes meediakanalites ei kajastatud või tehti seda vildakalt (poliitilistel motiividel toimepandud represseerimised, poliitvangide olukord, tsensuur jms), koostasid avalikke kirju, korraldasid protestiaktsioone ning teavitasid Läänt NSV Liidus toimepandud inimõiguste rikkumistest. Keskenduti üksikinimesele ja tema õigustele, eirates kollektivistlikku ideoloogiat; vabaduseta riigis hakati käituma vabade kodanikena. Nõukogude teisitimõtlejate juhtideks said kirjanik Aleksandr Solženitsõn ja akadeemik Andrei Sahharov.
Võimud käsitlesid teisitimõtlejaid kui ühiskonna rahu rikkujaid ja püüdsid nende tegevust jõuga tõkestada. Dissidendid vallandati töölt, arreteeriti, saadeti maalt välja. Samuti üritati neid vaimselt sandistada, selleks saadeti täiesti terved inimesed psühhiaatrilisele sundravile.
Teisitimõtlejatega võitles Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB). Selle ametkonna aktiivse tegevuse tulemusel vangistati enamik teisitimõtlejaid 1980. aastate alguseks. Dissidente polnud küll palju, kuid nende toetus ühiskonnas oli suur. Dissidentlik liikumine asendas ainuparteilises Nõukogude Liidus poliitilist opositsiooni.
Sahharov osales 1950. aastatel NSV Liidu tuumarelva väljatöötamisel. 1980. aastal heideti ta Teaduste Akadeemiast välja ja pagendati Gorkisse. Tagasi pöörduda lubati tal alles 1980. aastate lõpul.
- Milles seisnes dissidentide tegevus?
- Milliseid vahendeid kasutasid võimud dissidentidega võitlemiseks?
- Teisitimõtlejad said Nõukogude Liidus vabalt tegutseda.
- KGB takistas poliitilise opositsiooni tegevust ja vangistas nende esindajaid.
- Nõukogude võimule vastuhakkajad pagendati Läände.
Mõisted
- isikukultus – liidri, enamasti riigipea tõstmine teistest kõrgemale; tema arvele kirjutatakse riigi või partei kõik saavutused, kuid mitte ebaõnnestumised
- sulaaeg – Stalini surmale järgnenud aeg, mil paljastati stalinismi kuriteod ja lõdvendati nõukogude režiimi survet
- stagnatsioon – seisak, tardumus
- käsumajandus – majandus, mida riik jäigalt ja bürokraatlikult riigiasutuste kaudu juhib
- dissident – teisitimõtleja
- riiklikud julgeolekuorganid – NSV Liidu salateenistuste üldnimetus
Küsimused
- Milles seisnes võimuvõitlus NSV Liidus pärast teist maailmasõda?
- Milliseid muutusi tehti NSV Liidus pärast Stalini surma?
- Miks on Hruštšovi aega nimetatud ka sulaajaks?
- Milliseid lubadusi andis Hruštšov nõukogude rahvale?
- Miks on 1970. aastaid Nõukogude Liidus nimetatud stagnatsiooniajaks?
- Kas Nõukogude Liidus mitmel korral alustatud majandusreformid andsid tulemusi? Miks see nii oli?
