Pärast teise maailmasõja lõppu kehtestas Nõukogude Liit Puna­armee kontrolli all olevates Euroopa riikides järk­järgult oma ülemvõimu. Moskva toel ning sõjaväe ja julgeoleku­organite kaas­abil aidati kommunistid võimule esmalt Ida-Euroopa riikides Rumeenias, Bulgaarias, Poolas, Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, Albaanias ja Ungaris. Hiljem laiendas Nõukogude Liit oma mõju Ida-Saksamaale (seal loodi Saksa Demokraatlik Vabariik), Hiina Rahva­vabariigile, Mongooliale, Põhja-Vietnamile ning Põhja-Koreale. Fidel Castro võimule­tulek 1959. aastal Kuubal lõi Moskvale tugipunkti ka Ameerika mandril. Esialgu nimetati Moskva kontrolli all olevaid riike rahva­demokraatia­maadeks ning 1950. aastatel võeti kasutusele nimetus sotsialismi­maad. Koos Nõukogude Liiduga moodustasid need riigid kokku sotsialismi­leeri.

Kõik sotsialismileeri kuuluvad riigid ei olnud siiski Moskva kuulekad käsutäitjad. Juba 1948. aastal tekkis Moskval konflikt Jugoslaaviaga. Jugoslaavia liidri Jossif Broz Tito isepäine käitumine, Marshalli plaani abi vastuvõtmine ja Moskvaga koos­kõlastamata välis­poliitika teravdasid Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia suhteid äärmuseni. Stalin ei tunnustanud Jugoslaaviat enam sotsialistliku riigina. Alles Stalini surma järel normaliseerusid Moskva ja Belgradi suhted. Nõukogude Liit leppis Jugoslaavia sõltumatuse ning eripärase arenguga sotsialismi­leeris.

Ka teistes idabloki riikides ei lepitud päriselt Moskva pakutud ühiskonna­mudeliga, kuid NSV Liit lämmatas kõik vastupanu­katsed: Saksa Demokraatlikus Vabariigis (1953), Poolas (1956, 1980–1981), Ungaris (1956) ja Tšehhoslovakkias (1968). Ungari ja Tšehhoslovakkia puhul tähendas see otsest sõjalist sekkumist (vt järgmist peatükki).

Terav vastasseis kujunes 1960. aastatel välja sotsialismi­leeri suurimate riikide, Nõukogude Liidu ja Hiina vahel. 1969. aastal kasvas vastas­seis üle isegi relvastatud piiri­konfliktiks. Nii eristusid sotsialismi­leeri raames riigid (peale Hiina ja Jugoslaavia ka Albaania ja Põhja-Korea), mis jäid osaliselt Moskva mõju­alast välja. Neid riike aga, kes jäid Nõukogude Liidule kuulekaks, hakkas Moskva 1960. aastatel nimetama sotsialistlikuks sõprus­ühenduseks. Sinna kuulus kokku 10 riiki: Nõukogude Liit, Vietnam, Poola, Rumeenia, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Kuuba ja Mongoolia.

Nõukogude Liit oli huvitatud oma mõju laiendamisest ka väljas­pool sõprus­ühendust. 1960.–1970. aastatel tugevneski Moskva kohalolek mitmes Aafrika ja Aasia arengu­riigis, kus aidati võimule Moskva-meelsed poliitilised jõud. Moskva otsese või kaudse kontrolli alla sattusid Lõuna-Jeemen, Kongo, Somaalia, Benin, Etioopia, Mosambiik, Angola, Afganistan ja veel mitu teist vaesemat arengumaad. Need riigid ei kuulunud sotsialistlikku sõprus­ühendusse. Tegemist oli nn sotsialistliku orientatsiooniga riikidega, keda Nõukogude Liit toetas rahaliselt ja majanduslikult. Sageli saadeti nendesse riikidesse ka sõja­tehnikat ja sõjaväelisi nõuandjaid.

Sotsialistlikud riigid erinesid üksteisest nii oma varasema poliitilise ja majandusliku arengu­taseme kui ka kultuuri­tausta poolest. Nõukogude võimu all aga ühtlustati nende riikide poliitiline elu. Nõukogude mudelit hakati jõuliselt juurutama 1947.–1948. aastal. Sotsialistlike riikide poliitiline elu allutati ühe erakonna, s.o kommunistliku partei kontrollile. Mitmes riigis (Saksa DV, Poola) eksisteerisid küll ka teised erakonnad, kuid riigi juhtimises polnud neil mingit tähtsust. Kommunistlikus parteis (eri riikides nimetati seda erinevalt) oli äärmiselt tähtis roll partei liidril, keda nimetati kas pea- või esimeseks sekretäriks. Nii valitses kõiki sotsialistlikke riike tegelikult üks inimene. Partei juhti ei valitud demokraatlike põhimõtete alusel, vaid nimetati ametisse kitsa partei­ladviku heakskiidul. Ida-Euroopa riikide parteijuhid pidid olema vastu­võetavad ka Moskvale. Enamasti jäid nad ametisse kuni surmani. Erand­juhtudel tagandati partei juht võimult kas partei­sisese võimu­võitluse tõttu või Moskva nõudel.

Kommunistlik partei kontrollis kogu ühiskonna poliitilist ja vaimuelu, tuginedes eelkõige parteilisele ametnik­konnale – nomenklatuurile. Parteisse vastuvõtmine toimus range kontrolli all. Partei oluliseks toeks kõikides riikides olid julgeoleku­organid. Ühiskonda aitas vaos hoida ka range tsensuur ja ulatuslik puna­propaganda. Vormiliselt kaasati rahvas poliitilisse ellu valimiste kaudu, kuid hääletada sai vaid ühe partei heakskiidetud kandidaadi poolt. Selline sotsialistlik demokraatia oli üksnes väline vorm, mis pidi varjama valitseva partei ülem­võimu.

Peale poliitilise elu ühtlustati Nõukogude Liidu eeskujul ka sotsialistlike riikide majandus. Enamikus riikides oli valdav osa majandusest riigistatud ja põllumajandus kollektiviseeritud. Mõnes riigis oli siiski ka eraomand mingil määral lubatud.

Sotsialistlik majanduselu tugines rangele plaani­majandusele. Tootmine toimus erinevates ametkondades korduvalt koos­kõlastatud ja partei kinnitatud plaanide alusel. Pearõhk pandi raske­tööstuse (sh sõja­tööstuse) arendamisele. Tarbe­kaupade tootmine ehk elanikkonna igapäeva­elu vajaduste rahuldamine oli teise­järguline. Plaanid olid täitmiseks ja ületamiseks. Plaani­majandus välistas lääne ühiskonnale omase turumajanduse ning kaotas sotsialistlikus ühiskonnas peaaegu täielikult eraalgatuse majanduses.