Kiiresti muutuv maailm
Kui 1989. aastal lammutas juubeldav rahvas külma sõja vihatuima sümboli Berliini müüri, oli see märk, et teise maailmasõja järgne kahepooluseline maailmakorraldus hakkab muutuma. Nõukogude Liit ja kogu idablokk varisesid paari aastaga kokku ning külma sõja võitjana jäi USA ainsaks üliriigiks, kes sageli mängis peaosa otsuste tegemisel ÜRO-s ja paljudes teistes rahvusvahelistes organisatsioonides. Ameerikalik elulaad ja mõtteviis levisid nüüd ka endistesse idabloki maadesse, kus peaaegu kõik USA-ga seotu oli olnud aastakümneid keelatud. Teisalt kasvas kartus, et suur anglo-ameerika kultuur võib väiksemate rahvaste kultuuri üldse välja suretada.
Pärast idabloki kokkuvarisemist väitsid ühed, et kahepooluseline maailm on asendunud ühepooluselisega, kus Ameerika Ühendriigid täidavad maailmapolitseiniku rolli. Teiste arvates on uuel maailmakorraldusel rohkem võimukeskusi: lisaks USA-le kujundavad üleilmseid arenguid Lääne-Euroopa, Hiina jmt.
Viimasel ajal on muutunud maailmaareenil taas aktiivseks Venemaa, kes peab ennast NSV Liidu õigusjärglaseks. Venemaa juhtkond on ägedalt näidanud soovi muuta riik uuesti suurtegijaks maailmapoliitikas. Sellega seoses on Moskval tekkinud tülid mitme oma naaberriigiga: Vene armee on pidanud sõda Gruusias, Ukrainalt võttis Moskva ära Krimmi poolsaare, mis liideti Venemaaga. Venelaste suhted NATO-ga on samuti pingestunud ning mõlemad pooled on tugevdanud sõjalist võimsust Euroopas. Lääneriikide ja Venemaa rivaalitsemise tandriks muutus taas ka Lähis-Ida (Iraan, Süüria).
Viimaste aastate areng on olnud kiire ja heitlik ja maailm ei ole muutunud turvalisemaks.
Mis teeb USA globaalseks üliriigiks?
Ameerika on ülim neljas globaalse võimu otsustavas valdkonnas: sõjaliselt on ta võistlejata üleilmses ulatuses, majanduslikult on ta jätkuvalt globaalse juurdekasvu põhimootor, isegi kui siin mõnel alal pakuvad konkurentsi Jaapan ja Saksamaa (kummalgi pole muid globaalse võimu tunnuseid); tehnoloogiliselt säilitavad Ühendriigid üldjuhi koha uuenduste esirindel ning kultuuriliselt on, vaatamata teatud labasusele, Ameerika külgetõmbevõime konkurentsitu eriti maailma noorte seas. Kõik see kokku annab Ühendriikidele poliitilise mõju, millele ühelgi teisel riigil pole midagi vastu seada. Nimelt kõigi nelja otsustava valdkonna ühendus teeb Ameerikast ainsa kõike hõlmava globaalse üliriigi.
Zbigniew Brzezinski. Suur malelaud. Ameerika ülemvõim ja geostrateegilised kohustused. Tallinn, 2003.Demokraatia laiendamine kõikjale maailmas
Uuel ajastul oma ohtude ja võimalustega peab meie kõige tähtsamaks eesmärgiks olema maailma turumajanduslike demokraatlike riikide kogukonna laiendamine ja tugevdamine. Külma sõja kestel me püüdsime tõrjuda ohtu, mis ähvardas vabade võimude olemasolu. Nüüd me püüame suurendada seda rahvaste ringi, kes elavad nende vabade võimude all, sest meie unistuseks on päev, kus iga inimese vaated ja kogu tema jõud saavad vaba väljenduse maailmas, kus õitsevad demokraatlikud riigid teevad omavahel koostööd ja elavad rahus.
USA presidendi Bill Clintoni kõnest ÜRO peaassambleel, 27.9.1993.
Muutused Euroopa kaardil
Berliini müüri langemine 1989. aastal tähendas ka Euroopa riigipiiride ümbervaatamist (vt ELi kaarti). 1990. aasta 3. oktoobril liideti Ida-Saksa alad Saksamaa Liitvabariigiga. Saksa Demokraatlikust Vabariigist sai esimene idablokki kuulunud riik, mis leidis koha läänemaailmas. See toimus rahulikul teel teiste suurriikide, sealhulgas ka NSV Liidu nõusolekul.
Nõukogude Liidu enda lagunemine muutus tõsiasjaks pärast vanameelsete jõudude ebaõnnestunud riigipöördekatset 1991. aasta augustis. Esialgu tunnustas Moskva Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Aasta lõpul aga kaotati Nõukogude Liit kui riik ning selle asemele tekkis hulk sõltumatuid vabariike.
1992. aastal jagunes Tšehhoslovakkia rahumeelselt Tšehhi ja Slovakkia vabariigiks. Tunduvalt raskemalt kulges aga paljurahvuselise liitriigi Jugoslaavia lagunemine. Esimesena saavutas 1991. aastal iseseisvuse kõige läänepoolsem vabariik Sloveenia. 10-päevases sõjas Jugoslaavia armee vastu suutsid sloveenid oma iseseisvust kaitsta ning järgmistel aastatel toimusid seal põhjalikud majanduslikud ja ühiskondlikud ümberkorraldused. Teistel vabariikidel nii ladusalt ei läinud ning Balkani poolsaar muutus mitmeks aastaks Euroopa suurimaks kriisikoldeks, kus toimusid verised sõjad. Endise Jugoslaavia aladele tekkis mitu uut iseseisvat riiki ning liitriigi jagunemine jõudis lõpule alles 2008. aastal, kui iseseisvuse kuulutas välja Kosovo.
Pärast müüri
Kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist on saanud tavaks kirjeldada toda aega imepärasena, tõeks saanud unelmana, millegi niisugusena, mida veel mõni kuu enne sündmust ettegi ei osatud kujutada. Vabad valimised Poolas ja Lech Wałęsa kui president – kes oleks seda võimalikuks pidanud? Kuid veelgi suurem ime leidis aset ainult paar aastat hiljem: vabad demokraatlikud valimised tõid tagasi võimule endised kommunistid, Wałęsa tõrjuti kõrvale ja tema populaarsus jäi alla isegi kindral Jaruzelskile enesele.
Seda pööret seletatakse tavaliselt rahva „ebaküpsete“ ootustega, kellel lihtsalt ei olnud realistlikku ettekujutust kapitalismist: nad tahtsid seda nautida mõlemast otsast, nii et neil oleks kapitalistlik-demokraatlik vabadus ja materiaalne küllus, ilma et nad seejuures peaksid kohanema eluga „riskiühiskonnas“, st ilma kaotamata kommunistliku režiimi poolt (suuremal või vähemal määral) garanteeritud julgeolekut ja stabiilsust. Kui uus demokraatlik-kapitalistlik reaalsus oli „sametrevolutsiooni“ üleva udu hajutanud, siis reageeris rahvas ühel viisil kolmest: nostalgiaga kommunismi „vanade heade aegade“ järele, paremrahvusliku populismiga või hilinenud antikommunistliku paranoiaga. … Samad parempoolsed, kes aastakümned tagasi hüüdsid: „Better dead than red“ (Parem olla surnud kui punane), pomisevad nüüd sageli: „Parem olla punane kui õgida hamburgereid.“
Slavoj Žižek. Pärast müüri. – Vikerkaar nr 12, 2009.ja
LISA. Üleminek turumajandusele
Käsumajanduse pärandist ülesaamiseks tuli endistel sotsialismileeri riikidel väga kõvasti pingutada. Kõigepealt oli vaja olukord stabiliseerida: tuli üle saada finantskaosest, pidurdada inflatsiooni ja peatada elatustaseme langus. Samal ajal tuli hakata rajama uut, turumajandusele tuginevat majandusmudelit. See sai toimuda üksnes majanduse liberaliseerimise kaudu, toetades eraomanduse arengut, ettevõtlust ning majanduslikku konkurentsi. Riigi osa majanduses pidi vähenema ning ettevõtetele anti äritegevuses senisest suurem vabadus. Riiklikke ettevõtteid hakati privatiseerima ehk erastama. Olulist rolli on etendanud ka väliskapitali kaasamine ja turumajandust soosiva seadusandluse väljatöötamine. Käsumajanduse ümberkujundamine turumajanduseks on olnud siiski riigiti väga erinev ning vastuoluline. Kõige paremini on turumajandusega kohanenud Tšehhi, Ungari ja Poola, kuid mitmes riigis (Rumeenia, Bulgaaria jm) on see üleminek olnud keeruline ning loodetud majanduslikku tõusu ei ole toimunud.
Avamispäeval kogunes ukse taha umbes 30 000-line hiigeljärjekord, kus tuli 4 tundi seista. Restoran sattus isegi Guinessi rekordite raamatusse kui pikima järjekorraga söögikoht maailmas.
Kriisikolded mujal maailmas
Kriisikoldeid on 20. sajandi lõpul tekkinud mitte ainult Euroopas, vaid ka teistes maailmajagudes. 1990. aastate algul kujunes pingeline olukord Aasias Pärsia lahe piirkonnas, kui Iraak okupeeris Kuveidi. Rahvusvahelised sõjajõud, mille tuumikuks olid USA väed, sundisid Iraagi Kuveidist lahkuma.
Mõningat edu saavutas 1990. aastate algul Lähis-Ida rahuprotsess, kuid aastakümne teisel poolel teravnesid taas iisraellaste ja palestiinlaste suhted. Pinget on jätkunud ka India ja Pakistani suhetesse.
Aafrika üheks suuremaks kriisipiirkonnaks kujunes 1990. aastatel Kesk-Aafrika regioon, kus toimus ohvriterohke sõda kahe rahva, hutude ja tutside vahel.
21. sajandi algul hakkasid kujunema uued kriisikolded, mis olid seotud rahvusvahelise terrorismi aktiviseerumisega. 11. septembril 2001. aastal rammisid kaks enesetaputerroristide kaaperdatud lennukit New Yorgis asuva Maailmakaubanduskeskuse pilvelõhkujaid. Surma sai üle kolme tuhande inimese (vt järgmisest peatükist). USA juhtkond otsustas anda vastulöögi ja rünnata riike, keda süüdistati terroristide toetamises, s.o Afganistani, kus oli võimul islami äärmusliikumine Taliban, ning Iraaki, kus võimutses diktaator Saddam Hussein. Nii Taliban kui ka Hussein kukutati võimult, kuid olukord mõlemas riigis on jäänud tänaseni pingeliseks.
Kas demokraatiat saab eksportida?
11. septembri järgses maailmas on keskseks rahvusvaheliseks küsimuseks kujunenud demokraatia levitamine. Režiimimuutused Afganistanis ja Iraagis on tuginenud nägemusele, mille kohaselt saab sõjalise sekkumise tulemusena levitada demokraatiat. Samal ajal on demokraatia eksportimine Somaaliasse ning Haitisse loonud ebastabiilse ühiskonna, kus valitseb vägivald ning vaesus. [---]
Demokratiseerimine on ajalooliselt toimunud kahel viisil: ülevalt alla ning alt üles. Alt üles suunatud demokratiseerimise keskmeks on autoritaarsele režiimile avaldatud rahva surve. Rohujuure tasandil sündiva demokraatia keskmeks on aktiivne kodanikeühiskond, mis tõi 1980. aastate lõpul Ida-Euroopas ning hiljem Gruusias ja Ukrainas kaasa võimu vahetumise. Ülalt alla suunatud demokratiseerimise keskmeks on võimuvahetus poliitilises eliidis. Selle tulemusena astuvad ametisse demokratiseerimist pooldavad poliitilised jõud. Demokratiseerimist juhib siin poliitiline eliit, kelle juhtimisel rajatakse demokraatia funktsioneerimiseks vajalikud institutsioonid. Klassikalised sellekohased näited on Hispaanias, Kreekas ja Portugalis toimunud režiimimuutus. [---]
Ayn Randi instituudi arvestuse kohaselt on Ameerika Ühendriikidel õnnestunud demokraatiat sõjaliselt levitada siiani ainult Saksamaal ja Jaapanis. Erinevalt Afganistanist ja Iraagist oli nimetatud riikides olemas stabiilne ühiskond, mille olemasolust Iraagis ja Afganistanis rääkida ei saa. USA ebaõnnestunud sõjalise sekkumise näiteks võib tuua Panama, kus 95% populatsioonist elab alla vaesuse piiri.
Tarmo Seliste. Ekspansionistliku demokratiseerimise ohtudest. – Diplomaatia, 33, 2006.- 2001–2010
- 2003–2011
- 2004–2009
Euroopa koostöö arendamine
20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse Euroopat iseloomustasid mitte ainult riigipiiride muutused ja kriisid, vaid ka rahvusvahelise majandusliku ja poliitilise koostöö arendamine. 1992. aastal allkirjastasid kaheteistkümne Euroopa Ühendusse kuuluva riigi juhid Hollandi linnas Maastrichtis lepingu, millega kohustuti tegema omavahel veelgi tihedamat koostööd. Nüüdsest hakati ühenduse kohta kasutama nimetust Euroopa Liit.
1995. aastal ühinesid Euroopa Liiduga Rootsi, Soome ja Austria. Veel kümme riiki said Euroliidu liikmeks 2004. aastal: Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari. 2007. aastal liitusid Bulgaaria ja Rumeenia ning 2013. aastal Horvaatia.
Tähtsaks ettevõtmiseks oli ka Euroopa ühisrahale ehk eurole üleminek 2002. aastal. Eesti läks eurole üle 2012, Läti 2014 ja Leedu 2015. aastal. Mõned Euroliidu riigid pole veel eurole üle läinud.
Euroopa nõrkus
Eurooplaste sõnul on ameeriklased kauboid. Ja see on tõsi. USA käitub kui šerif – võib-olla kui isehakanud, ent ometigi kõigiti teretulnud –, kes püüab luua korda ja õigust maailmas, kus ameeriklased näevad seadusetust ning kus lindpriisid tuleb hirmu all hoida, tihtipeale püssitoru toel. Selle võrdluse kohaselt on Euroopa pigem saloonipidaja moodi. Lindpriid tulistavad šerifeid, mitte saloonipidajaid. Tegelikult on saloonipidaja vaatevinklist šerif, kes püüab jõu varal korda luua, vahetevahel palju hirmuäratavam kui lindprii, kes, vähemalt sel hetkel, soovib vaid klaasikest napsi. [---]
Sõjajärgse Euroopa kollektiivse julgeoleku tagas NATO kaudu USA. Selle turvavalli varjus püüdlesid eurooplased uue korra poole, milles pole kohta julmadel seadustel ega jõupoliitikal. Nad olid üha kindlamad, et nende rahvusvaheliste mureküsimuste lahendamise viis on universaalne.
[---] Ameerika jõud on lasknud eurooplastel uskuda, et jõud ei olegi enam tähtis. Ja iroonilise finaalina on … see võimaldanud tänapäeva eurooplastel hakata uskuma, et USA sõjaline jõud ning sellele tuginev strateegiline kultuur on vanamoodne ja ohtlik. [---]
Enamik eurooplasi ei taju suurt paradoksi: nende tee ajaloojärgsusse on sõltunud sellest, et USA ei läinud sama teed. Et Euroopal ei ole tahet ega jaksu kaitsta oma paradiisi ning hoida seda puutumatuna nii vaimses kui füüsilises mõttes selle maailma eest, kes alles peab kõlbelise teadlikkuse põhimõtte omaks võtma, on ta sõltuv Ameerika valmisolekust kasutada sõjalist võimsust ähvardamaks või purustamaks kogu maailmas neid, kes seni veel usuvad jõupoliitikasse.
Robert Kagan. Ameerika ja Euroopa – millest sündis veelahe? – Diplomaatia, 1, oktoober 2003.
Aasta |
Sündmus(ed) |
1951 |
kuus asutajaliiget loovad Euroopa Söe- ja Teraseühenduse |
1957 |
kuus asutajariiki sõlmivad Rooma lepingud, luues Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) |
1973 |
ühenduse liikmete arv suureneb üheksani ja töötatakse välja rohkem ühtseid tegevuspõhimõtteid |
1979 |
esimesed Euroopa Parlamendi otsevalimised |
1992 |
hakkab toimima Euroopa ühtne turg |
1993 |
Maastrichti lepinguga luuakse Euroopa Liit (EL), valitsused hakkavad tegema koostööd ka välispoliitika ja sisejulgeoleku alal |
2002 |
käibele tuleb euro |
2004 |
ELi laienemine Ida-Euroopasse |
2009 |
jõustub Lissaboni leping, mis tihendab ELi riikide koostööd, Euroopa Ülemkogu saab alalise presidendi ning välisasjade ja julgeolekupoliitika esindaja ameti |
Mõisted
- Euroopa Liit – põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus 28 liikmesriigiga
Küsimused
- Miks tekitab ameerikaliku elulaadi ja mõtteviisi levik vastuseisu? Kas see on põhjendatud?
- Nimeta teisi maailmapoliitikas suuremat kaalu omavaid riike.
- Millised muutused toimusid pärast idabloki kokkuvarisemist Euroopa kaardil?
- Miks soovisid endise idabloki riigid ühineda Euroopa Liiduga?
- Miks ei ole õnnestunud maailmas sõdu vältida?
- Millised probleemid ohustavad tänapäeval kõige rohkem Euroopa ja Eesti julgeolekut?
