Tarbekeemia­tooted, plastid ja kiudained

Järjest enam on hakatud kasutama plaste. Plast koosneb polümeerist, plastifikaatorist, värvainest, täiteainest ja säilivust pikendavast ainest. Kuna polümeer (vt ptk 5.4) moodustab põhiosa plastist, siis olenevadki plasti omadused peamiselt polümeeri omadustest.

Plastid on odavad, kerged, üsna tugevad ja väga hästi töödeldavad. Neid saab kuumalt vormida või vastava vormi sisse polümeriseerida. Tuleta meelde, kuidas tekkis eteenist polüeteen (vt ptk 5.4).

Plastide head omadused on painduvus, elastsus ja sitkus. Kuid neil on ka miinuseid: madalal temperatuuril muutuvad plastid kõvaks ja rabedaks. Osa puhtaid polümeere on ka toatemperatuuril liiga rabedad. Seepärast lisatakse neile enne polümerisatsiooni plastifikaatorit, näiteks määrdeõli, mis muudab plasti sitkeks ja painduvaks. PVC-põrandakate ja tehisnahk on valmistatud polüvinüül­kloriidist, millel on suur plastifikaatorisisaldus.

Plastide halb omadus on vähene vastupidavus kõrgemal temperatuuril. Enamik neist pehmeneb, kui temperatuur on üle 100 °C, või hakkab temperatuuri­vahemikus 150–200 °C kõrbema. Samuti kipuvad plastid õhu ja valguse toimel, aga ka lihtsalt aja jooksul vananema ja muutuvad pudedaks.

Kiudained on ülitähtsad lõnga ja kangaste valmistamisel. Kõik kiudained on polümeerid, mille omadused sõltuvad tugevalt nende keemilisest koostisest ja struktuurist. Kiudained jagatakse looduslikeks, tehis- ja sünteeskiudaineteks. Looduslikud kiudained jagunevad omakorda tselluloos­kiududeks ja valkkiududeks.

Looduslikest kiudainetest valmistatud rõivad on tervislikud: nad märguvad ja lasevad hästi läbi veeauru. Looduslikke kiudaineid saab kergesti värvida mitmesuguste värvainetega. Looduslikud kiudained on veesõbralikud; seda on ka enamik tekstiilivärvaineid.

Tehis- ja sünteeskiudained on sageli odavamad kui looduslikud, nad on tugevad ja kulumis­kindlad ning välimuselt ilusad. Osa neist, näiteks polüestrid, on ka keemiliselt vastupidavad. Kuid polüamiidid kardavad väga happeid. Tehis- ja eriti sünteeskiud lasevad looduslike kiudainetega võrreldes märksa halvemini läbi veeauru. See on tingitud nende vett tõrjuvatest omadustest. Sellepärast on 100%-lisest sünteeskiust rõivad üsna ebatervislikud, kui ei kasutata spetsiaalset tootmisviisi materjalile poorsuse andmiseks või ei lisata mõnda ainet omaduste muutmiseks. Sünteeskiude segatakse sageli puuvilla või villaga. Vett tõrjuvate omaduste tõttu on sünteeskiudaineid tavaliste värvainetega raske värvida. Seetõttu ei värvita mitte kiude, vaid lahus või sulatis, millest sünteeskiud valmistatakse. Nii saadakse absoluutselt pesukindlad värvilised kiud, sest värvaine on kiu sees. Ainult pealt värvitud looduslikud, eriti aga tehis- ja sünteeskiud, pole nii pesukindlad.

Tsellulooskiud on taimse päritoluga. Nagu nimetus viitab, koosnevad nad peamiselt tselluloosist (vt ptk 6.1). Tselluloos­kiududest on tähtsaim puuvill. Puuvilla saadakse puuvillapõõsa seemnete lennukarvadest (need on samasugused nagu võilillel, ainult palju pikemad). Puuvill sisaldab üle 90% puhast tselluloosi. Lina- ja kanepikiud saadakse vastavate taimede vartest. Nendes on tselluloosi vähem, umbes 75%. Ka on neid raskem toota: taimevartest tuleb kiud eraldada mehaaniliste ja keemiliste võtetega. Puuvillane riie on pehme ja soojapidav. Linane riie on jämedam ja tugevam, ent suurema soojusjuhtivusega. Veekindlaks muudetud paks linane riie on present. Kanepist valmistatakse peamiselt köit ja nööri.

Valkkiud on loomse päritoluga. Villa saadakse lamba, aga ka muude loomade karvkattest. Vill on väga kohev, pehme ja suurepärase soojapidavusega. Ka märg vill peab hästi sooja erinevalt enamikust teistest tekstiilkiududest. Villal on veel teinegi eriline omadus: kuuma veega ja mehaaniliselt mõjutades saab villa vanutada. Vanutamisel haakuvad villakiud üksteise külge ja moodustavad ilma igasuguse sideaineta tiheda ja tugeva vildi.

Tehiskiudude lähteaineteks on looduslikud polümeersed materjalid, peamiselt tselluloos. Teatavasti ei lahustu tselluloos vees ega üheski tavalises lahustis, v.a mõned kemikaalide lahused. Siirupitaoline tselluloosilahus pressitakse läbi väga peente aukude (filjeeride) mõne teise sobiva kemikaali lahusesse, milles tselluloos muutub uuesti lahustumatuks. Tselluloosist tekivad väga pikad ühtlase jämedusega siiditaolised kiud, need kedratakse niidiks, millest kootakse kangas. Nii valmistatakse tehissiidi.

Sünteeskiudained valmistatakse sünteetiliselt. Lähteaineks on väikese molekuliga ained, mille liitumisel tekivad pikad polümeersed molekulid. Reaktsioon kulgeb analoogiliselt eteenist polüeteeni saamisega (vt ptk 5.4). Tekkinud polümeer lahustatakse sobivas orgaanilises lahustis või muudetakse kuumutamise teel vedelaks. Lahusest või sulatisest valmistatakse läbi peente avade pressides pikad kiud nagu tehiskiud­ainete puhulgi. Kui lahusti aurab ära või sulatis jahtub, saadakse tugev peen kiud. Nii valmistatakse polüamiid-, akrüül-, polüester­kiudu jt tekstiilkiudaineid.

Pesemisvahendite hulka kuuluvad seebid, šampoonid ja pesupulbrid. Vanimaks pesemisvahendiks on seep (vt ptk 5.7). See koosneb rasvhapete sooladest, mis on lahuses ioonidena, näiteks C₁₇H₃₅COO^–-ioon ja Na⁺-ioon. Seebi anioon koosneb pikast vett tõrjuvast süsivesinikrühmast —C₁₇H₃₅ ja veesõbralikust laenguga osast —COO^–. Kui seepi vees lahustada, kogunevad seebi anioonid mustuseosakeste pinnale nii, et vett tõrjuv osa on pööratud sissepoole, s.t mustuseosakeste poole. Laetud osad on aga pööratud väljapoole, s.t vee poole. Nii aitab seep pestavalt pinnalt mustuseosakesi lahti kangutada ja lahusesse viia. Seebi puuduseks on see, et ta on tugevalt aluseline. Uuemad pesemisvahendid, mis toimivad muidu samamoodi nagu seep, on neutraalsed ega pane silmi kipitama, kui nendega nägu pesta.

Enamik tänapäeval kasutatavaid ravimeid on valmistatud peamiselt sünteetilistest orgaanilistest ainetest. Ravimis on tavaliselt mitu koostisosa. Peale ühe või kahe ravi- ehk toimeaine sisaldavad ravimid glükoosi, et mõru või muidu ebameeldivat maitset paremaks muuta; tärklise­kliistrit, et tablett paremini koos püsiks, ja muid lisaaineid.

Põllul, koduaias ja korteris kasutatakse mitmesuguseid taimekaitse- ja putukatõrje­vahendeid. Ka nende seas on selliseid aineid, mis on inimesele ja koduloomadele mürgised ning oskamatult kasutades ohtlikud.