Viljastumisega algab uue organismi areng

Viljastumise eelduseks on mehe ja naise suguühe, mille käigus liiguvad spermid naise suguteedesse. Viljastumiseks nimetatakse munaraku ja seemneraku ühinemist, mille tagajärjel hakkab viljastatud munarakust arenema uus organism. Viljastumine toimub munajuhas, kuhu on jõudnud munasarjast vabanenud munarakk. Munaraku eluiga on spermide omast lühem, tavaliselt kuni 24 tundi. Kui selle aja jooksul viljastumist ei toimu, siis munarakk hukkub.

Spermid liiguvad munajuhasse viburite abil, kuid kaasa aitab ka see, et emakas ja munajuhad tõmbuvad rütmiliselt kokku. Sperme muudavad viljastamisvõimelisemaks naise suguorganite eritised. Eriti soodsates tingimustes jõuavad spermid munarakuni kümne minutiga, tavaliselt aga kulub neil selleks palju rohkem aega. Kui munarakku munajuhas veel pole, on seda ootavad spermid viljastamisvõimelised kahe päeva jooksul.

Oluline on spermide arv spermas, sest suurem osa neist hukkub teel munajuhasse. Kui neid on spermas suhteliselt vähe, võib munarakk jääda viljastamata. Teekonnal munarakuni konkureerivad spermid omavahel: elujõulisematel ja kiirematel on suurem võimalus kohale jõuda. Vaid üks nendest paljudest isassugurakkudest, mis on läbinud emaka ja jõudnud munajuhasse, viljastab munaraku. Kui üks sperm on munarakku tunginud, muutub munaraku kest teistele spermidele läbimatuks.

Viljastatud munarakk jaguneb kõigepealt kaheks, edasi jagunevad rakud aina uuesti ja uuesti. Rakkude mõõtmed üha vähenevad, kuid nende arv suureneb. Samal ajal liigub rakukobar munajuha kokkutõmmete mõjul emaka poole. Selleks ajaks, kui rakukogumik emakasse jõuab, on emaka limaskest muutunud paksuks ja kohevaks. Umbes nädal pärast viljastamist kinnitub rakukobar limaskestale ehk pesastub. Nüüd emaka limaskest enam ei irdu ja menstruatsioon jääb ära. See on ka esimene märk võimalikust rasestumisest.

Sisemisest rakukogumist areneb inimalge, mida algsel arenguetapil nimetatakse idulaseks. Välimisest rakukihist arenevat idulast kaitsvad kestad. Idulane ei sarnane veel inimesega. See on üsna sarnane teiste samas arengujärgus imetajatega.

Idulase periood kestab umbes kaks kuud. Idulane areneb vedelikuga täidetud põies, mis on kaitseks löökide, kuivamise ja temperatuurimuutuste eest. Algul saab ta kõik vajalikud toitained emaka kohevast veresoonterikkast limaskestast.

Idulane esimesel elukuul

• Esimestel nädalatel areneb idulane väga kiiresti: jätkub rakkude jagunemine ja ümberpaiknemine, arenevad koed.
• Moodustuvad tulevaste organite algmed.
• Kujuneb esmane närvisüsteem ja ligikaudu samal ajal hakkab tuksuma südamealge.
• Keha ülaosa areneb alaosast kiiremini.

Kolmanda arengukuu alguseks, kui kõik kehaosad on olemas ja need ka talitlevad, on kujunenud väliselt inimesega sarnane inimalge. Nüüd (alates 9. rasedusnädalast) nimetatakse seda looteks. Loote organid kasvavad ja arenevad edasi. Umbes kolmanda arengukuu lõpul hakkab loode end liigutama, siis on lihased selleks piisavalt tugevad. Ema tunneb loote liigutusi umbes 5. raseduskuust. Kolme viimase kuu muutused valmistavad loodet ette eluks väljaspool emaorganismi, näiteks on kopsud võimelised gaasivahetuseks, silmalauge saab avada ja sulgeda.

Loode kolmandal elukuul

• Kolmanda elukuu algul on olemas kõik elundite ja elundkondade alged.
• Selgesti on eristatavad kere, pea, nägu, käed ja jalad.
• Silmad on veel laugudeta.

Loodet ümbritseb mitu kesta, mida nimetatakse lootekestadeks. Nende peamine ülesanne on kaitsta loodet, kõige paremini teeb seda vesikest: vedeliku ehk looteveega täidetud õõs, milles loode hõljub. Lootevesi vahetub täielikult iga kolme tunni järel. Eriti oluline on see sünnieelsel perioodil, sest siis neelab loode ööpäevas umbes pool liitrit seda vett ja eritab sellesse sama palju uriini. Arengu lõpuks on lootevett 1–1,5 liitrit.

Sellele kohale emaka seinas, kuhu idulane pesastus, kujuneb varsti pärast pesastumist platsenta. Selle tekkes osaleb nii loode kui ka ema organism. Platsenta kaudu toimub loote ja ema vahel ainete vahetus: ema annab lootele vajalikke aineid ja võtab lootelt vastu jääkaineid. Loodet ühendab platsentaga nabaväät, milles kulgevad suured veresooned platsentasse. Ema ja loote veresooned paiknevad platsentas lähestikku, et ained saaksid difusiooni teel ühest veresoonest teise liikuda. Mõlema veri aga omavahel kokku ei puutu. Et loode areneks normaalselt, peab ta saama kõiki vajalikke aineid. Seepärast on oluline, et rase naine õigesti toituks. Ta peab sööma sellist toitu, mis sisaldab piisavalt kõiki põhi- ja mikrotoitaineid.

Platsenta tähtsus

• Platsenta kaudu saab loode ema verest hapnikku, toitaineid ja antikehi
• Läbi platsenta siirduvad loote verest ema verre mitmesugused jääkained (süsihappegaas, kusiaine)
• Platsenta on omalaadne kaitseorgan, mis ei lase kõiki aineid looteni: takistab mitmesuguste haigustekitajate ja keemiliste ainete tungimist ema verest lootesse
• Platsenta eritab naise organismi erinevaid hormoone, mis reguleerivad emakalihaste kokkutõmbumist, st sünnitustegevuse algust

Loote normaalne areng kestab ligikaudu 280 päeva ehk 40 nädalat ja lõpeb sünnitusega. Selleks ajaks on loode end pööranud peaga allapoole, emakakaela suunas. Sünnitustegevus algab emakalihaste rütmiliste kokkutõmmetega. Esimesel sünnitusel kestab see 12–14 tundi, järgmistel sünnitustel on see aeg enamasti väiksem. Tugevad lihaste kokkutõmbed lükkavad lapse läbi tupe välja. Tavaliselt sünnib laps pea ees. Nabanöör lõigatakse läbi ja seotakse kinni. Kohe pärast sündimist peaks laps nutma või köhima hakkama, sest nii vabanevad kopsud vedelikust ja täituvad õhuga. Vastsündinu hakkab ise hingama ja tema veri hakkab ringlema läbi kopsude.

Imikuks peetakse inimlast sündimisest kuni esimese eluaasta lõpuni, kusjuures esimesel kümnel sünnijärgsel päeval nimetatakse imikut vastsündinuks. Tal on suhteliselt suur pea (umbes veerand kogupikkusest) ja lühikesed jäsemed.

Imikueas kasvab ja areneb laps väga kiiresti, näiteks aju suureneb aastaga ligi kaks korda. Keha ja jäsemed kasvavad kiiremini kui pea ning nii muutuvad keha proportsioonid ja hakkavad üha enam sarnanema täiskasvanu omadega.

Ka imiku liigutused muutuvad täpsemaks ja kooskõlastatumaks. Esimese eluaasta lõpuks õpib laps seisma, ta suudab astuda mõned sammud, öelda üksikuid lihtsamaid sõnu. Selleks, et imik normaalselt areneks, peavad vanemad temaga iga päev suhtlema.

Imiku nahk on õrn ja seetõttu tuleb seda õigesti hooldada ning last korrapäraselt vannitada.

Esimestel elukuudel imikud tavaliselt ei haigestu, sest emalt saadud antikehad kaitsevad neid nakkushaiguste eest. Järk-järgult ema antikehade tekitatud immuunsus nõrgeneb. Kuna imiku enda kaitsesüsteemid veel väga hästi ei toimi, võib ta kergesti haigestuda. Tavaliselt jäävad kergemini haigeks just need imikud, kes ei saa rinnapiima.

Sünnist esimese eluaasta lõpuni suureneb kehakaal ligikaudu kaks-kolm korda. Imik vajab korrapäraselt energiarikast toitu, tema ainevahetus on kiire ja ta peab tihti sööma. Parim toit esimestel elukuudel on rinnapiim.

Imikuiga

• Esimene eluaasta.
• Väga kiire kasvamine ja arenemine.
• Paraneb liigutuste kooskõlastatus ja täpsus, imikuea lõpuks õpib seisma ja suudab astuda mõned sammud.
• Kujunevad kõige lihtsamad vilumused ja harjumused.
• Tulevad esimesed hambad.

Imikueale järgneb lapseiga, mis kestab teise eluaasta algusest 12.–13. eluaastani tüdrukutel ja 13.–15. eluaastani poistel. Siis saab inimene suguküpseks ja algab murdeiga. Selles eas areneb ja kasvab laps väga kiiresti ja tal kujunevad hormoonide toimel välja teisesed sugutunnused. Pikkuskasvu ja kehakuju muutust reguleerivad sugu- ja kasvuhormoonid. Kõigepealt kiireneb käe- ja jalalabade kasv, siis hakkavad järele kasvama keha ja jäsemete ülejäänud osad. Murdeealine on algul enamasti kiitsakas ja pikajalgne. Puberteedieas muutub ka psüühika: teismeline ärritub ja haavub kergesti, ta on tujukas, ebakindel ning tal on oma tunnetega raske hakkama saada. Sel perioodil tekib suurem huvi ka vastassugupoole vastu. Ehkki bioloogiliselt on noored juba võimelised järglasi saama, pole nad sotsiaalselt selleks veel valmis.

Murdeeale järgneb u 21.–22. eluaastani kestev noorukiiga, mil arenetakse täiskasvanuks. Noorukieas jätkub kehaline areng, kuid kasv aeglustub. Kui skelett on lõplikult luustunud, siis inimene enam pikemaks ei kasva. Pärast noorukiiga tuleb täiskasvanuiga, milles võib eristada küpsus-, elatanu- ja vanuriiga.

Lapseiga

• 2. eluaastast suguküpsuse saabumiseni (12.–13. tüdrukutel, 13.–15. poistel).
• Jätkub organismi kiire kehaline ja vaimne areng.
• Algusperioodil õpib laps kõndima ja kõnelema.
• Piimahambad asenduvad jäävhammastega.
• Koolieelikueas arenevad fantaasia, iseloom, tahe ja vaimsed võimed.

Murdeiga

• Suguküpsuse saabumisest kuni 17.–18. eluaastani.
• Organism on suguküps ja arenevad teisesed sugutunnused.
• Hüppeliselt kiire kasvamine.
• Suureneb eneseteadvus, iseseisvustung.

Noorukiiga

• Poistel alates 17.–18. ja tüdrukutel alates 15.–16. a kuni 21.–22. eluaastani.
• Kasv aeglustub ja lakkab.
• Organism kujuneb välja nii vaimselt kui ka füüsiliselt.
• Käitumine muutub tasakaalukamaks, tundmused püsivamaks.

Küpsusiga

• 21.–22. eluaastast kuni 60. eluaastani.
• Vaimsed võimed arenevad maksimumini.
• Organism on lõplikult välja kujunenud ega muutu enam palju.
• Hilises küpsuseas ilmnevad vananemise tunnused, naistel munarakud enam ei küpse ja lõpeb menstruatsioon.

Elatanuiga

• 60. kuni 75. eluaastani ja vanuriiga alates 75. eluaastast.
• Organismi järkjärguline kehaline ja vaimne taandareng. Aeglustub ainevahetus ja rakkude energiaga varustamine. Nõrgeneb immuunsüsteem, mistõttu vanurid haigestuvad kergemini. Aeglustub organismi närvitalitlus. Nõrgeneb mälu ja õppimisvõime. Väheneb kuulmine ja nägemine.

Iga inimese elu lõpeb ükskord surmaga. Tavaliselt ei lõpe inimese elutegevus kohe. Esmalt saabub kliiniline surm: selles seisundis on inimene kaotanud teadvuse, seiskunud on südame töö ja hingamine. Samuti on nahk sinakaskahvatu, lihased lõtvunud ja silmapupillid laienenud. Rakud ja koed suudavad organismi hapnikuvarudest elada veel 5–6 minutit.

Juhul kui inimest selle aja jooksul ei suudeta elustada, läheb kliiniline surm üle bioloogiliseks surmaks. Kõige tundlikumad on hapnikupuuduse suhtes ajurakud, mistõttu hävivad need esimesena. Meditsiin samastabki bioloogilise surma aju surmaga.