Varauusaja Euroopa poliitiline kaart oli ülimalt kirju, see koosnes väga erineva suurusega riikidest. Õigupoolest ei saagi me rääkida suveräänsetest riikidest tänapäevases mõistes, sest paljud väikeriigid või linnad olid pooleldi iseseisvad (autonoomsed). Saksamaal oli üle 300 riigikese ja vabalinna, mis tunnistasid küll Saksa-Rooma keisri ülemvõimu, aga olid oma siseasjades täiesti iseseisvad. Iseseisvuse säilitasid Itaalia linnriigid Veneetsia ja Genova. Paljud riigid koosnesid osadest, mis asusid üksteisest üsna kaugel. Näiteks Brandenburgi vürstiriigile Saksamaal kuulus Ida-Preisimaa, kuhu jõudmiseks tuli sõita läbi Poola, samuti alad Reini jõe ääres ning koguni Šveitsis. Praeguse Belgia alad kuulusid 17. sajandil Hispaaniale ja 18. sajandil Austriale. Austria polnud ise ka ühtne riik, vaid koosnes paljudest Kesk-Euroopa territooriumidest (Austria, Tšehhi ja Ungari alad), mille Habsburgide dünastia oli enda kätte haaranud. Ka Prantsusmaa ei olnud territoriaalselt terviklik, sest näiteks Avignoni piirkond kuulus paavstile. Inglise kuningas ja Madalmaade asehaldur Oranje Willem sai oma nime selle järgi, et talle kuulus ka Orange’i vürstiriik Lõuna-Prantsusmaal.

Nii nagu oli palju erinevaid riike, oli ka erinevaid riigikordi. Uus­aja esimest poolt on üldistatult nimetatud absolutismi ajajärguks: paljudes Euroopa maades oli riigikorraks absoluutne monarhia, kus kuningal oli piiramatu võim. Kõige silma­paistvam absolutismi näide oli Louis XIV aegne Prantsusmaa. 1661. a kuulutas Louis, et ta hakkab valitsema ainuisikuliselt. Tema pika valitsusaja jooksul (1643–1715) muutus Prantsusmaa Euroopa võimsaimaks riigiks ning sealset riigikorda ja kuningliku õukonna uhkust ja glamuuri üritasid paljud teised valitsejad jäljendada. Nii levis absolutistlik valitsemismudel üle Euroopa. Näiteks Taani kuningas Frederick III andis 1665. aastal välja nn kuninga seaduse, millega aadel jäeti võimust kõrvale ja sätestati kuninga piiramatu valitsemine. Rootsis kehtestas absoluutse kuningavõimu kuningas Karl XI 1680. aastatel.

Miks õnnestus kuningatel võim enda kätte koondada? Nad said ära kasutada rahva laialdase rahulolematuse, mille olid põhjustanud sõjad ja sisetülid 17. sajandi esimesel poolel. Kui oli valida, kas vabadus või kord, siis paljud eelistasid korda, mis tagaks turvalise elu ja majanduse arengu. Samuti arvati, et selleks, et karmis rahvusvahelises konkurentsis ellu jääda, on riigil vaja ühtsust, mida kehastaski kuningas. Louis XIV ainuvõimu kehtestamisele aitas kaasa rahva väsimus pikast kodusõjast. Taani ja Rootsi absolutistlikku riigipööret soodustasid lüüsaamised välissõdades. Sageli toetasid kuninga võimu suurendamist linnakodanike ja talupoegade esindajad, kes lootsid, et aadlike eesõigusi kärbitakse ning riigimakse jaotatakse seisuste vahel võrdsemalt.

Tugevat kuningavõimu pooldasid mitmed tollal levinud poliitilised õpetused. Väideti, et kuningas on saanud oma võimu otse Jumalalt, mistõttu ta ei olegi kohustatud aru andma oma alamatele, vaid üksnes Jumalale. Sinna juurde kuulus monarhi jumaliku tarkuse ülistamine. Nii nimetas Louis XIV ennast Päikesekuningaks, kes justkui kiirgaks jumalikku valgust kõigi oma alamate peale. Kuninga jumalikkust tõendas tema väidetav võime üksnes oma puudutusega ravida levinud nahahaigust skrofuloosi. Mõned kuningad katsusid sel eesmärgil tuhandeid haigeid.

Jumaliku monarhia ideed pooldavad teoloogid õpetasid, et kuninga võim on justkui isa võim oma laste üle: heatahtlik, aga samas täielik. Usuti, et riik ongi välja kasvanud perekonnast ning kuninga võim on päritud otse Aadamalt, piiblis kirjeldatud esimeselt inimeselt ja perekonnapealt.

Kuigi paljudele oli Prantsusmaa suureks eeskujuks, nägid teised selles pigem hoiatavat märki Euroopa allakäigust: rahvas on muutunud orjameelseks ning eliit lipitseb kuninga ees. Absolutismi vastased pidasid eeskujuks Madalmaid, kus kehtis vabariiklik riigikord. Madalmaad koosnesid seitsmest üsnagi iseseisvast provintsist, kus valitsesid enamjaolt linnade valitud esindajad. Juhtiv provints oli Holland. Üksnes kõige olulisemaid küsimusi, nagu näiteks sõja kuulutamine või rahu sõlmimine, otsustati provintside ühises esindus­kogus, mida nimetati generaalstaatideks. Kuigi neil polnud tugeva võimuga kuningat, oli Madalmaade Ühendatud Provintside Vabariik 17. sajandi jooksul erakordselt edukas.

Kolmandaks levinud riigivormiks oli piiratud ehk parlamentaarne monarhia, oli absolutismi ja vabariigi vahepealne vorm. Kuninga võimu piirasid seal rahvaesindused, millele kuulus õigus ise seadusi välja anda või kuninga antud seadusi kinnitada, samuti õigus kehtestada uusi makse. Selline riik kujunes 17. sajandi jooksul näiteks Inglismaal: kuninga ja parlamendi võim olid seal tasakaalus. Inglismaal öeldi selle kohta, et suveräänsus ei kuulu kuningale ega parlamendile, vaid „kuningale parlamendis“.

Kokkuvõttes võib öelda, et 17. ja 18. sajandi Euroopas ei peetud ühtegi valitsemismudelit ainuõigeks. Nii monarhial kui ka vaba­riigil olid oma plussid ja miinused. Vabariigis võisid pikad arutelud ja üksmeele otsimine riigi tegutsemisvõimet vähendada, kuid poliitikas arvestati laiemate rahvahulkade soovidega. Monarhia võis olla väga edukas, kui troonile sattus võimekas ja õiglane valitseja, ent viletsa iseloomuga valitseja võis riigi hukatusse saata. Piiratud monarhia kombineeris neid riigivorme, üritades leida parimat tasakaalu tugeva ühendava juhi ning rahvaesinduste vahel. Seda riigivormi võib pidada tänapäevase demokraatliku riigi esiisaks.