- Mille sätestas 23. augustil 1939 sõlmitud Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungileping?
- Milline oli 1920.–1930. aastail Eesti Vabariigi välispoliitika, et kindlustada omariiklust?
Baaside aeg (oktoober 1939 – juuni 1940)
1939. aasta septembris, vahetult pärast teise maailmasõja puhkemist, sirutas Stalin käe nende riikide järele, mis pidid vastavalt 23. augustil 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollile minema Nõukogude Liidu kontrolli alla. Alustuseks hõivas Punaarmee relvajõul Ida-Poola, seejärel nõudis Moskva Balti riikidelt nn vastastikuse abistamise lepingute sõlmimist, mille alusel loodaks Baltimaades Punaarmee baasid. Nõudmisi saatsid ähvardused ja Punaarmee koondamine Balti riikide piiridele. Sõja vältimiseks andsid Eesti, Läti ja Leedu survele järele ja allkirjastasid nõutud lepingud. Lepingust keeldunud Soomet ründas Punaarmee novembri lõpus, vallandades talvesõja (1939–1940).
Eesti esindajad kirjutasid vastastikuse abistamise lepingule (baaside lepingule) alla Moskvas 28. septembril 1939. Vastavalt sellele sisenesid Eestisse Punaarmee väekoondised, mille koosseis ületas peagi lepingus nimetatud kontrollarvu (25 000). Punaarmee baasid rajati Lääne- Eesti saartele (Saaremaale ja Hiiumaale) ja Eesti läänerannikule (Paldiski– Klooga ja Haapsalu–Rohuküla ümbrusse); lisaks said Nõukogude sõjalaevad õiguse kasutada Tallinna sadamat. Vormiliselt säilitas Eesti baaside ajal küll iseseisvuse, kuid tema välispoliitika sattus suurel määral Moskva kontrolli alla. Muu hulgas pommitasid Eestist startinud Nõukogude sõjalennukid talvesõja ajal Soomet, rikkudes sellega otseselt Eesti erapooletust. Eesti siseelu vapustas kogu baltisaksa rahvusgrupi (ligi 13 000 inimest) lahkumine: Hitleri kutsel pöördusid nad tagasi ajaloolisele kodumaale, Saksamaale.
Baltisakslaste lahkumine Eestist
Saatkonnaesine park oli täis inimesi, kes ootasid kodakondsuse vahetamiseks vajalikke blankette ja soovisid saatkonnahoones improviseeritud pangakontorisse oma Eesti sularaha ära anda. Kõik olid ülimalt ärritatud. Eriti hüsteeriliselt mõjusid paljud daamid, kes naersid ja nutsid läbisegi. Üks osa noori aga oli päris vaimustuses, mis oli ka täiesti loomulik, sest inimene ei oleks ju noor, kui teda ei võluks niivõrd seikluslikud väljavaated. Suur enamik aga käitus peaaegu kuutõbiselt. Nad ei olnud veel täielikult tajunud, et neid kistakse ülepeakaela lahti oma armsast kodukohast ja heidetakse hoopis uude elulaadi.
Carl Mothander. Parunid, eestlased ja enamlased. Ilmamaa. Tartu, 1997.- Kuidas reageerisid baltisakslased Hitleri kutsele naasta Saksamaale?
Omariikluse kaotus (juuni – juuli 1940)
Järgmise sammu Balti riikide hävitamiseks astus Moskva 1940. aasta juunis, nõudes ultimatiivses toonis Punaarmee lisakoondiste lubamist Eesti, Läti ja Leedu pinnale ning nende riikide valitsuste väljavahetamist. Olukorras, kus Punaarmee seisis riigipiiril ja baasiväed sisemaal, olnuks sõjaline vastupanu lootusetu. Seetõttu võeti needki nõudmised vastu. Punaarmee okupeeris Leedu 15. juunil ning Läti ja Eesti 17. juunil 1940. aastal.
21. juunil korraldas Moskva Eestis siinsete äärmusvasakpoolsete kätega, kuid Punaarmee aktiivsel osalusel ja kaasabil, riigipöörde (nn juunipööre), mida püüti kujutada „töörahva revolutsioonina“. Eesti seaduslik valitsus asendati Moskvale kuuleka „ultimaatumivalitsusega“, mille etteotsa seati arstist luuletaja Johannes Vares-Barbarus. Senine parlament saadeti laiali ja asendati Riigivolikogu uue koosseisuga, kuhu pääsesid ainult Moskva heakskiidu pälvinud kandidaadid. Kuigi ultimaatumivalitsus oli lubanud, et Eesti iseseisvus ja senine riigikord jäävad püsima, kuulutas Riigivolikogu 21. juulil välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (Eesti NSV). 6. augustil 1940. aastal arvati Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisu.
Väljavõte Riigivolikogu deklaratsioonist 21.07.1940
[---] Ka endiste Eesti valitsuste välispoliitika oli vaenulik ja hukatuslik Eesti rahvale. Sel ajal kui Eesti rahva elulised huvid nõudsid tihedat liitu ja sõprust Nõukogude Liiduga, valitsev klikk ajas Eesti rahva kahjuks vaenulikku poliitikat Nõukogude Liidu suhtes, muutes Eesti abituks mängukanniks Euroopa imperialistide käes, muutes riigi territooriumi võimalike kallaletungide platsdarmiks Nõukogude Liidu vastu. [‑‑‑] Eesti Töötava Rahva Liidu valimisvõit tähistab Eesti elus ajaloolist pööret, mis seisab selles, et Eesti rahvas väljendas oma tahet jäävalt teha lõpp kapitalistide ja suurmaaomanike poliitilisele võimule ja võtta maa juhtimine enda kätesse ja seada jalule tõeline rahva valitsus. [‑‑‑] Nõukogude Liidu suur ajalooline kogemus õpetab meid selleks, et ainult nõukogude võim on ainus tõeline töötava rahva huvide väljendaja ja kaitsja, on ainuke tõsine rahva valitsus, kus riiki valitseb rahvas ise ilma mõisnike ja kapitalistideta. [‑‑‑]
Deklaratsioon riigivõimust Eestis. – Riigi Teataja, 1940, nr 74, art 733.- Mis viitab deklaratsioonis nõukogude propagandale?
NSV Liit sõlmis baaside lepingu Eesti Vabariigiga .
NSV Liit okupeeris Eesti Vabariigi .
Eesti Vabariik nimetati Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (Eesti NSV) Riigivolikogu otsusel.
Eesti NSV astus NSV Liidu koosseisu .
Nõukogude okupatsioon (1940–41)
Kohe pärast Eesti ühendamist Nõukogude Liiduga pöörati kogu senine elukorraldus pea peale. Nii Eesti seadused kui ka siinsed riigi- ja omavalitsusasutused asendati nõukogulikega. Kaotati senine kohtusüsteem, politsei ja sõjavägi. Tähtsamad ametnikud vallandati ja nende asemele seati kommunistid või nende kaasajooksikud. Igasugune poliitiline tegevus keelustati. Ühiskonna juhtimine koondus tervikuna kommunistliku partei kätte. Samas jäi ka kohalike kommunistide otsustus- ja tegevusvabadus piiratuks ning neil tuli esmajoones täita Moskvast saabunud käske.
Käivitati ulatuslikud repressioonid. Esialgu vangistati (ja enamjaolt hukati) endisi poliitikuid, sõjaväe- ja politseijuhte ning silmapaistvaid majandusmehi. Kuid peagi laienesid vahistamised kõigile rahvakihtidele ning keegi ei võinud olla kindel homses päevas. Seeläbi tekitati üleüldine hirmuõhkkond, mis pidi tagama rahva kuulekuse okupatsioonivõimudele. Repressioonid tipnesid 1941. aasta massiküüditamisega. 14. juunil viidi Eestist vägivaldselt, ilma süüdistuse ja kohtuotsuseta, Venemaale üle 10 000 inimese (Balti riikidest kokku ligi 50 000). Naised, lapsed ja vanurid saadeti asumisele, täisealised mehed aga vangilaagreisse, kus enamik neist hukkus.
Majandusreformi nime all riigistati kõik era- ja ühisettevõtted: pangad, tehased, kauplused, kohvikud, kinod, suuremad elumajad jms. Kogu maa kuulutati riigi omandiks ja talunikud võisid seda edaspidi vaid kasutada (mitte omada). Lisaks piirati talude suurus 30 hektariga ning suurematest taludest tehti äralõikeid, mis jagati uusmaasaajatele. Rahareformi (Eesti kroon asendati rublaga) ja korduvate hinnatõusude tagajärjel langes elatustase.
Väljavõtteid ajalooõpikust
Nõukogude võim teostas eesti töörahva huvides suuri muudatusi. Vabrikud ja tehased, kauplused ja suured üürimajad kuulutati kogu rahva omandiks. Mitmed vabrikud, mis seni olid seisnud, hakkasid jälle tööle. [‑‑‑] Tööpuudusele saabus lõpp. Tööliste ja ametnike palku tõsteti. Naistele hakati võrdse töö eest maksma võrdset palka meestega.
1940. ja 1941. aastal võis Eesti linnades sageli näha, kuidas koormad tööliste kehva mööbliga veeresid agulist kesklinna poole. Paljud töölisperekonnad olid seni elanud halbades korterites, sest parema eest ei suutnud nad kõrget üüri tasuda. Nõukogude võimu ajal alandati tunduvalt korteriüüri. [‑‑‑] Nõukogude Eestis anti kõigile inimestele tasuta arstiabi. Ka kõige keerulisemad operatsioonid ei läinud haigele midagi maksma. Selleks, et kõik inimesed saaksid arsti poole pöörduda, avati uusi haiglaid ja polikliinikuid. Suurenes arstide arv.
Kulakutelt võeti ära nende maa ülejäägid ning jaotati sulastele ja maatameestele. 50 000 talupoega sai nõukogude võimult maad. Neile anti laenu taluhoonete ehitamiseks, põllutööriistade ja loomade ostmiseks. [‑‑‑]
Suuri muudatusi tõi nõukogude võim ka laste ja õpilaste ellu. Tunduvalt vähendati õppemaksu. Tööliste ja talupoegade lapsed pääsesid nüüd keskkooli ja ülikooli. [‑‑‑]
Hillar Palamets. Jutustusi kodumaa ajaloost. Õpik IV klassile, 4. trükk. Tallinn, 1984.- Kas õpikus esitatud info vastas tõele? Põhjenda oma seisukohta.
- Kas nõustud väitega, et nõukogude võim esindas eesti töörahva huve? Põhjenda oma seisukohta.
Nõukogude okupatsioonivõim variseb (suvi 1941)
22. juunil 1941 puhkes NSV Liidu-Saksa sõda ning kõigest kaks nädalat hiljem jõudsid Saksa eelväed Eestisse. Piirilahingutes ränki kaotusi kandnud ja seeläbi moraalselt vapustatud Punaarmee loovutas Lõuna-Eesti vastupanuta, kuid pani seejärel oma arvulise ja tehnilise ülekaalu maksma ja peatas sakslaste eelsalkade edasitungi pea kaheks nädalaks. 7. augustil 1941 jõudsid sakslased Kunda juures Soome laheni ja lõikasid seeläbi Põhja-Eestis paiknenud Punaarmee grupeeringu kaheks. Kundast ida suunas taandunud Punaarmee üksused jätsid 17. augustil maha Narva. Kõige ägedamad võitlused leidsid aset Tallinna pärast, mida Stalin oli käskinud kaitsta iga hinna eest. Tallinnasse marssisid Saksa väed alles 28. augustil. Tallinnast põgenenud Balti laevastik sattus Juminda neeme lähistel miinitõketesse ja kandis ränki kaotusi. Lääne-Eesti saartel kestsid võitlused oktoobrini.
Tallinlased tervitasid sakslasi vabastajatena, unustades varasema viha ajalooliste vaenlaste vastu ning olles veendunud, et Punaarmee väljaajamisele järgneb Eesti omariikluse taastamine.
LISA. Eestlased Punaarmees
Punaarmee poolel võitlesid eestlased enamasti sunniviisiliselt, sest pärast aastast Nõukogude okupatsiooni oli vähe mehi, kes olnuks valmis vabatahtlikult Nõukogu Liidu eest sõdima.
20. juulil 1941 kuulutati Eestis välja aastatel 1905–22 sündinud meeste üldmobilisatsioon. See puudutas siiski vaid Põhja-Eestit, sest lõunapoolsed maakonnad olid selleks ajaks juba sakslaste kätte langenud. Umbes 32 000 mobiliseeritut viidi Venemaale.
Venemaale sattusid ka need mehed, kes olid 1940. aastal teeninud Eesti sõjaväes. Eesti sõjaväe baasil moodustatud Punaarmee 22. laskurkorpus viidi juulis 1941 idapiiri taha ning see osales lahingutes sakslastega Porhovi ja Staraja Russa lähistel. Umbes 4000 eestlast andis end sakslaste kätte vangi, allesjäänud tuhatkond viidi aga usaldamatuse tõttu rindelt ära.
Nii 22. laskurkorpuse mehed kui ka mobiliseeritud koondati nn tööpataljonidesse, mille olud olid samasugused kui sunnitöölaagris. Füüsiliselt raske töö, nälja ja nakkushaiguste tagajärjel hukkus tööpataljonides 1941/42. aasta talvel kuni 10 000 eestlast.
Ellujäänutest moodustati 8. Eesti laskurkorpus. Sellesse kuulus umbes 27 000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased (sh ka Venemaa eestlased). Väekoondis sai tuleristsed aastavahetusel 1942/43 Velikije Luki linna pärast peetud lahingutes, kus hukkus väga palju korpuslasi. Uuesti saadeti korpus lahingutesse alles 1944. aastal, mil sõda oli jõudnud Eestisse. Sõja lõpetasid korpusepoisid Kuramaal.
Erandlikud olid 1941. aastal Eestis moodustatud hävituspataljonid, kuhu võeti peamiselt Nõukogude okupatsioonivõimude kaasajooksikuid: kommuniste, kommunistlikke noori, nõukogude ametnikke jt. Hävituspataljonid pidasid lahinguid metsavendadega ja said kurikuulsaks oma metsikustega: nad mõrvasid inimesi, tapsid kariloomi, põletasid talusid, purustasid tööstushooneid.
- Kas NSV Liidul oli seaduslik alus korraldada Eestis üldmobilisatsioon? Põhjenda oma seisukohta.
- Too kaks näidet eestlaste osalemise kohta Punaarmees teises maailmasõjas.
- Kes kuulusid hävituspataljonidesse? Mis oli nende tegevuse eesmärk?
LISA. Suvesõda
1941. aasta suvel, kui Hitler tungis Venemaale, hakkasid Punaarmeega lahinguid pidama ka eesti metsavennad, kelle võitlust tuntakse ka suvesõja nime all. Metsavennad olid punase terrori eest metsadesse varjunud mehed, kes haarasid relvad, et maksta kätte okupatsioonivõimudele ja aidata kaasa omariikluse taastamisele. Peagi suundusid metsadesse ka Punaarmee mobilisatsioonist kõrvale hoidnud mehed ning lahingute eest pagenud perekonnad. Muidugi ei saanud kõigist neist metsavendi. Enamik piirdus vaid sellega, et end varjates rahutud ajad üle elada. Väiksem osa põgenikest liitus relvastatud metsavendadega. Metsavennad purustasid raudtee- ja sideliine, ründasid nõukogude asutusi ja Punaarmee allüksusi, püüdsid takistada taanduvate kommunistide hävitustööd ning võtsid paljudes linnades ja valdades juba enne Saksa vägede saabumist võimu enda kätte. Suurima panuse andsid metsavennad Tartu pärast peetud lahingutesse, mis kestsid 11.–25. juulini 1941. Pärast Punaarmee lahkumist ühines mitu metsavendade salka Saksa armeega. Nii näiteks oli kapten Karl Talpaku pataljon 28. septembril esimeste Tallinna sisenenud üksuste seas. Metsavennad võitlesid suvesõjas sinimustvalgete lippude all ja Eesti Vabariigi taastamise nimel.
Ants Kaljurand võttis 1941. a osa nn suvesõja lahingutest Pärnu- ja Läänemaal. Pärast võitlusi rindel venelaste vastu ja lühikest vangistust jätkas ta 1944. a elu metsavennana. Ta koondas enda ümber metsavendade salga, mis suutis kohalikule võimule tõsist peavalu tekitada. 1949. a Hirmus Ants arreteeriti ja 1951. a lasti ta koos kahe kaaslasega maha.
Vaata internetist
Metsavendade kodulehekülg: Eesti Metsavennad
- Milline oli Eesti metsavendade tegevuse eesmärk?
Mõisted
- okupatsioon – võõra riigi või selle osa ajutine hõivamine teise riigi relvajõududega
Küsimused
- Miks sõlmis Eesti Vabariik NSV Liiduga 28. septembril 1939. aastal vastastikuse abistamise lepingu?
- Kas Eesti Vabariik oli pärast NSV Liiduga vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist iseseisev riik? Põhjenda.
- Kas juunipööre väljendas Eesti rahva tahet? Põhjenda oma seisukohta kolme argumendiga.
- Too näiteid poliitiliste ja majanduslike reformide kohta, mida nõukogude võim teostas Eestis 1940–1941.
- Too kolm näidet repressioonide kohta, mille korraldas Moskva Eestis 1940–1941. Mis oli nende eesmärk?
