- Millise sündmuse tõttu kaotas Eesti teises maailmasõjas oma iseseisvuse?
- Too näiteid nõukogude võimu repressioonide kohta Eestis aastatel 1940–1941.
Saksa okupatsioon (1941–1944)
Paljud eestlased tervitasid 1941. aastal Saksa sõdureid kui vabastajaid, sest oldi veendunud, et pärast Punaarmee väljaajamist taastatakse Eesti omariiklus. Peagi sai aga selgeks, et Saksamaa ei mõtlegi Eesti iseseisvust taastada, vaid kehtestab Nõukogude okupatsiooni asemel natsliku okupatsiooni.
Eestist moodustati kindralkomissariaat, mille üle valitses sakslastest koosnev tsiviilvalitsus. Tsiviilvalitsus sai käsud Berliinist ja edastas need Eesti omavalitsusele, mis moodustati eestlastest ja nimetati ametisse okupatsioonivõimude korraldusega. Omavalitsuse juhiks sai Hjalmar Mäe. Eestlased teostasid võimu ka kohalikul tasandil (linnades, valdades), kuid ikka kohale nimetanud sakslaste järelevalve all. Endiselt olid keelustatud poliitiline tegevus ja poliitilised ühingud, samuti jätkus kontroll kõigi muude eluvaldkondade üle.
Repressioonid
Ei lõppenud ka repressioonid. Esialgu vangistati (ja hukati) peamiselt kommuniste ja nende kaasajooksikuid, kuid peatselt jõudsid vahistamised rahvuslaste, sõjavastaste ja anglofiilideni, samuti mitmesuguste keeldude-käskude vastu eksinud tavainimesteni. Ilma igasuguse süüta, ainuüksi rahvustunnuse alusel, mõrvati Eestisse jäänud tuhatkond juuti ja mõnisada mustlast. Kokku hukati Saksa okupatsiooni aastail umbes 7800 Eesti kodanikku. Lisaks tapeti Eestis mujalt Euroopast toodud juute ning siinsetes laagrites suri nälga ja haigustesse tuhandeid vangi langenud punaarmeelasi.
Juutide saatus
Ebainimliku järjekindlusega pühendusid sakslased juutide hävitamisele. Juute oli jäänud Eestisse umbes [‑‑‑] pool endisest arvust, nad uskusid, et on täiesti süütud, ning seetõttu ei tundnud hirmu ega pagenud. Suuremalt osalt olid need vanemad inimesed, aga ka nende naised, lapsed ja lapselapsed, kelle juured olid sügaval Eesti pinnas, mida nad armastasid ja millesse nad olid kiindunud. [‑‑‑] Neile kõigile sai osaks õudne šokk. Vaid kaks nädalat pärast sakslaste tulekut Tartusse polnud neist keegi enam vaba. Nad kõik olid heidetud endiste NKVD keldrite kaugeimatesse nurkadesse. Ning mõne nädala möödudes ei paistnud neist ka keegi elus olevat. Kõigepealt rööviti nad paljaks – see menetlus oli natsidel sama kui bolševikel –, siis lasti maha. Kulus veel paar nädalat, mille jooksul nende naisi ja lapsi kasutati koristajate ning kojameestena, siis läksid kõik sama teed.
Ants Oras. Eesti saatuslikud aastad 1939–1944. Olion. Tallinn, 2002.- Mis juhtus Eestisse jäänud juutidega?
Majanduselu
Eesti majandus oli rängalt kannatanud nii Nõukogude okupatsiooni kui ka lahingutegevuse tõttu ning Saksa võim ei toonud samuti leevendust. Enamik Eesti tööstus- ja põllumajandustoodangust läks sõjajõudude tarbeks. Peaaegu täielikult katkes elanike varustamine tööstuskaupadega, linnades seati sisse toidukaardid. Siiski ei olnud tegemist otsese röövmajandusega, vaid pigem sõjast tingitud raskustega. Saksa võimud püüdsid ka mõnevõrra sõjapurustusi likvideerida ja majandust elavdada.
Eluolu Saksa võimu all
Peab tähendama, et hoolimata sõjaaja raskustest tundis rahvas ennast Saksa ajal võrreldes eelmise aastaga vabamalt: ränkraske surve oli asendunud märksa leebemaga. Jälle oli julgust hästi riietunult tänavale ilmuda. Niisugust tunnet püüdsid sakslased kõigile rõhutada. Anti välja teos „Eesti rahva kannatuste aasta“ I-II, koostati nimekirju küüditatutest. Rahvasuu aga laulis: „Oh, võtkem kiita kõigest väest, röövel päästis röövli käest.“ Rahvas oli juba tunda saanud „päästmise“ kõrget hinda taludele pandud kõvade normide ja linnarahva toidupuuduse näol. [‑‑‑] Rahvast manitseti pidevalt kokkuhoiule, kutsuti üles ära andma majapidamise jäätmeid. Võrratu koomik Mari Möldre kasutas mainitud seika oma estraadikavades. Kui talt küsiti, kas ta on riiki toetanud ja oma jäätmed ära andnud, siis ta vastas: „Mida mul anda on? Tekstiilijäätmed on mul seljas ja toidujäätmeid söön ise.“
Kes ei olnud enne sõda osanud ennast varustada, see pidi leppima „tekstiilijäätmetega“, sest uusi oli peaaegu võimatu saada. Uute saamiseks tuli esitada palvekiri, mille peale tuldi kohale olukorda kontrollima ja vastavalt kontrolli tulemustele kas anti ostuluba või keelduti selle andmisest. Nii juhtus ka minu õega, kes oli oma talvemantlist lootusetult välja kasvanud. Isa esitas taotluse uue mantli saamiseks. Tuldi kontrollima ja nähti, et mantel tõesti tütarlapsele enam selga ei lähe. Tehti saalomonlik otsus: õe mantlilt võeti krae ära ja anti luba riide ostuks uue mantli saamiseks. Õe vana ilma kraeta mantel aga võeti kaasa, et seda mõnele teisele abivajajale pakkuda.
Astrea Sibula mälestused. – Sõja ajal kasvanud tüdrukud. Eesti naiste mälestused Saksa okupatsioonist. Tallinn, 2006.- Mille poolest erines tolleaegne elu praegusest?
Töö tabeliga
Toiduained |
Ettenähtud kogus 4 nädalaks kg |
Leib |
16,8 |
Kuivtoit (makaronid, tangud) |
0,6 |
Liha (enamasti veise-, kondiga) |
1,0 |
Rasvained (või, margariin) |
0,72 |
Munad |
0,18 |
Kohupiim, juust |
0,5 |
Suhkur või marmelaad |
0,4 |
Sool ja juhuslikud toiduained |
0,9 |
Kartul |
8,5 |
Aedvili |
5,0 |
- Võrdle 1943. a toidunorme oma 4-nädalase menüüga.
LISA. Eestlased Saksa armees
1941. aasta suvel algas eestlastest vabatahtlike värbamine Saksa sõjaväe koosseisu kuuluvatesse idapataljonidesse ja Saksa politseijõududele alluvatesse politseipataljonidesse. Nii ida- kui ka politseipataljone kasutati esialgu julgestusteenistuseks tagalas ja võitluseks partisanidega, hiljem aga lahingutes Punaarmeega.
1942. aastal hakati moodustama Eesti SS-leegioni. Kuid sellega oli hiljaks jäädud, sest okupatsioonivõimude poliitika oli häälestanud eestlased enda vastu. Kuna vabatahtlikke nappis, siis kasutati leegioni moodustamiseks sundmobilisatsioone. Paar tuhat noormeest leidis võimaluse neist kõrvale hoida ja põgenes salaja Soome, kus astusid vabatahtlikena Soome sõjaväkke, et võidelda Punaarmee vastu koos vennasrahvaga. Soomepoistest moodustati Soomes 200. jalaväerügement.
1944. aasta algul, mil Punaarmee lähenes Eesti piirile, asusid rahvuslikud ringkonnad mobilisatsiooni toetama. Enamik mehi läks teenistusse teadmisega, et kodumaad tuleb Punaarmee sissetungi eest iga hinna eest kaitsta. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga läks Eesti leegioni koosseisu. Ühtlasi nimetati leegion ümber 20. eesti SS-diviisiks. 1944. aasta suvel osalesid 20. diviis ja piirikaitserügemendid, samuti Soomest kodumaale naasnud soomepoiste rügement lahingutes Punaarmee vastu.
Enamik Saksa poolel sõdinud Eesti väeosadest hävis septembris 1944 Punaarmee suurpealetungi käigus. Kuid 1945. aasta algul moodustati Saksamaale taandunud Eesti sõjameestest uus 20. eesti SS-diviis. Pärast Saksamaa alistumist langes suur osa eesti sõdureid Tšehhimaal Punaarmee kätte vangi, osa jõudis siiski Inglise ja Ameerika vägedeni.
- Võrdle NSV Liidu ja Saksamaa tegevust eesti meeste värbamisel oma sõjaväkke teise maailmasõja ajal. Mille poolest nende tegevus sarnanes ja mille poolest erines?
- Keda nimetati soomepoisteks?
Punaarmee sissetung Eestisse (1944)
1944. aasta algul jõudis Punaarmee taanduvate Saksa vägede kannul uuesti Eesti piiridele. Veebruaris algasid ägedad võitlused Narva pärast. Esialgu oli Punaarmee edukas, kuid sakslased tõid teistelt rinnetelt abivägesid ja suutsid vastase peatada. Aprilli lõpul lahingud Narva all raugesid.
Narva lahingute haripunktis korraldas Nõukogude väejuhatus Eesti linnadele mitu suurt pommirünnakut. 6. märtsil hävis pommisajus täielikult ajalooline Narva. Õnneks olid linnaelanikud evakueeritud, mistõttu ohvreid oli suhteliselt vähe. Seevastu 9. märtsi õhulöögis Tallinnale hukkus umbes 800 inimest; lisaks hävis 1500 hoonet, sh hulk vanalinna arhitektuurimälestisi.
Suvel viidi suur osa Eestis paiknenud Saksa vägedest üle teistele rinnetele. Vastase nõrgenemist kasutades alustas Punaarmee juulis uut suurpealetungi. 26. juulil hõivasid punaväelased mahajäetud ja purustatud Narva. Kuid loodetud läbimurret ei saavutatud, Punaarmee peatati Sinimägedes, kus peeti maha Eesti ajaloo ohvriterohkeimad lahingud.
Paremini õnnestusid Nõukogude väejuhatuse plaanid Kagu- Eestis, mis läks augusti teisel poolel tervikuna Punaarmee kätte. Mõneks ajaks suutsid sakslased vastase edasiliikumise Suur- ja Väike-Emajõe joonel seisma panna, kuid septembri keskel tekkis kriitiline olukord Riia all ning Saksa väed tõmmati Eesti mandriosast lõplikult välja. 22. septembril jõudis Punaarmee Tallinna. Võitlust jätkasid vaid eestlastest koosnenud väiksemad üksused, mis suutsid Punaarmee edenemist pisut aeglustada. Septembri lõpuks hõivas punavägi kogu Eesti mandriosa ja oktoobri algul Lääne-Eesti saared. Vaid Sõrve poolsaarel kestsid lahingud novembri lõpuni.
Pealtnägija olukorrast Tallinnas 22. septembril 1944
Oli reedene päev, kahekümne teine september 1944. Vantsisime vaikides Tallinna suunas. Viimne lahing oli löödud, viimsed padrunid kulutatud. [‑‑‑]
Kadrioru kohal jõudsime välja Narva maanteele. Seegi oli vaikne ja tühi, nagu välja surnud. Ei ühtki sõidukit, ei inimhinge. [‑‑‑] Linna piiril, viimaste pargipuude vahel, leidsime umbes kompaniisuuruse poruka eesti sõdureid idapataljoni mundris. Leitnandist ülemus hüüdis meid enese juurde. [‑‑‑] Tegime nõutava ettekande. Nimed, üksus ja kuhu teel. Teel Tallinnasse, sest väeosa enam ei ole.
„Ah ei ole enam, mis? Kui kõik teie moodi jalga lasevad, siis muidugi pole enam väeosa! Jääte siia ja liitute meiega. Võitlus käib viimase veretilgani!“
Vaatasime poolkõõrdi üksteisele. Üleeile olime uskunud, et oleme valmis pealinna kaitsel surema. Eile olime löönud lahingu sakslastega, kes meid vägisi kodumaalt ära tahtsid vedada. Aga nüüd? Nüüd oli tunne, et mida teha sai, see on tehtud. Enam ei ole mõtet. Kord-korralt tugevamini oli maad võtmas hirm. Hirm jääda elusalt kätte. Ja hirm surma ees…
Heino Susi. Sarviku sulased. Tallinn, 1992.- Kas mälestuste autor oleks pidanud eesti sõduritega liituma? Põhjenda oma seisukohta.
Katse taastada iseseisvus
Saksa okupatsioonivõimude poliitika tekitas eestlastes pahameelt ning aitas kaasa vastupanuliikumise tekkele. Tegemist oli vägivallatu vastupanuga, mis eitas relvastatud võitlust okupatsioonivõimudega ning seadis sihiks Eesti taasiseseisvumise demokraatlike lääneriikide kaasabil.
1944. aasta kevadel alustas mitut vastupanugruppi ühendav Eesti Vabariigi rahvuskomitee ettevalmistusi omariikluse taastamiseks, muuhulgas loodi kontaktid lääneriikides tegutsenud Eesti diplomaatidega. Ühiselt oodati sobivat hetke väljaastumiseks, kusjuures loodeti, et kordub 1918. aasta olukord (üks okupatsioonivõim lahkub, aga teine pole veel saabunud).
18. septembril, kohe kui saadi teade Saksa vägede väljaviimisest Eestist, nimetas presidendi kohusetäitja Jüri Uluots ametisse Eesti Vabariigi valitsuse. Otto Tiefi juhitud valitsus koostas oma tegevuskava, kuulutas Eesti käimasolevas sõjas erapooletuks ning püüdis korraldada pealinna kaitset, kuid relvastatud väe puudumise tõttu tuli sellest siiski loobuda. Mõni tund enne Punaarmee tankide saabumist lahkus valitsus Tallinnast, mille kohal lehvis sinimustvalge lipp. Enamik valitsuse liikmeid langes peagi Nõukogude julgeolekuasutuste kätte, vähesed läände pääsenud moodustasid hiljem Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse.
Presidendi käskkiri valitsuse ametisse määramise kohta 18.09.1944
Vabariigi Presidendi
Käskkiri
Antud eriõigusel
18. septembril 1944
Nimetan ametisse Vabariigi Valitsuse järgmises koosseisus:
Otto Tief, Peaministri asetäitja ja Siseminister
Arnold Susi, Haridusminister
Rudolf Penno, Kaubandus ja Tööstusminister
Johannes Klesment, Kohtuminister
Karl Liidak, Põllutööminister
Hugo Pärtelpoeg, Rahaminister
Voldemar Sumberg, Sotsiaalminister
Johan Holberg, Sõjaminister
Johannes Pikkov, Teedeminister
August Rei, Välisminister
Juhan Kaarlimäe, minister.
J. Uluots.
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
- Uuri, milline oli käskkirjas esitatud meeste saatus.
Eesti omavalitsuse juht Saksa okupatsiooni ajal –
Presidendi kohusetäitja pärast K. Pätsi Venemaale küüditamist –
Saksa okupatsioonivõimu esindaja Eestis
18.09.1944 loodud Eesti Vabariigi valitsuse juht –
LISA. Suur põgenemine
1944. aasta suvel jõudis sõda taas Eesti pinnale. Sellega kaasnes Nõukogude okupatsiooni taastamise oht. Otsides pääsu lahingute ja kommunistliku režiimi eest, lahkusid inimesed massiliselt kodudest. Enamik sõjapõgenikke lootis esialgu jääda kodumaale, kuid sedamööda, kuidas Punaarmee edasitung arenes, kasvas soov pääseda välismaale. Sakslased tegid pikka aega lahkujatele takistusi ning kui viimaks, septembris 1944, lubasidki lahkuda, siis üksnes Saksamaale. Sellest hoolimata leidsid tuhanded inimesed tee ka Rootsi. Kodumaalt lahkuti ennekõike eesti meremeeste ja rannakalurite abiga. Merele suunduti nii suurtel laevadel kui ka vaevalt merekõlblikel kipakatel paadikestel. Suuri laevu ohustasid Nõukogude allveelaevad ja pommitajad, väikesi paate tormine ilm. Kokku lahkus nn suure põgenemise ajal kodumaalt umbes 80 000 inimest, sh rohkesti loovharitlasi. Põgenikud ise lootsid, et nende pagulaspõlv jääb lühiajaliseks, kuna sõda lõpeb peagi Saksamaa lüüasaamisega ning siis taastatakse lääne demokraatia toel iseseisev Eesti Vabariik.
Lahkumine Eestist
Me näeme enda ees tohutu suurt laeva. Isa ütleb, et laeva nimi on Moltkefels. Ta läheb Saksa mereväeohvitseri juurde ja näitab talle mingeid dokumente. Ohvitser uurib pabereid ja teatab isale, et ta võib koos meiega pardale tulla, aga kui laev laseb vilet, peab ta sealt silmapilk lahkuma.
Ronime mööda järsku trappi üles. Pean käsipuude külge klammerduma, et nendest tuge leida, sest seljakoti raskus tirib mind tagasi. Pingutan kõvasti. Lõpuks jõuame kõik laevatekile. Näen seal enamjaolt naisi ja lapsi. Nad on väikeste rühmadena kobaras koos. Seal on ka mõned mehed, kes räägivad inimestega teistes rühmades. Tekil on kokku mitusada inimest. [‑‑‑] Aeg jookseb. Kui ma linnale ja selle kirikutornidele tagasi vaatan, näen sooja päikest aeglaselt nende taha vajumas. Oleme Moltkefelsi tekil olnud mitu tundi ja laadimine on lõppenud. Nüüd kuulen laevavilet. See on sügav, madal heli, mis algab ja siis lõpeb, nii mitu korda. Pööran silmad vanemate poole, kes istuvad laevateki külge kinnitatud metallkastil, Linda nende vahel. Isa tõuseb kiiresti püsti ja tuleb minu juurde. Mina seisan, tema kükitab ja embab mind. Ta kallistab mind kõvasti ja sosistab: „Hüvasti.“ Aga ta lubab, et kohtume õige pea. Kui isa minust lahti laseb, tõuseb ta püsti ja läheb Linda juurde. Ta võtab Linda sülle ja kallistab teda. Korraga näen isa silmis pisaraid. Siis läheb tema ema juurde ja ema kallistab korraga isa ja õde. Ema nutab. Ringi vaadates näen, et kõik inimesed väikestes rühmades kallistavad üksteist, pisarad mööda nägu tilkumas. Ma tean, et see on kõigi jaoks hüvastijätt. Selsamal hetkel mõtlen, kas ma oma isa veel kunagi näen.
Tony M. Taagen. Eluga pääsenud. Sõda läbi lapse silmade. Äripäev (Imeline Ajalugu), 2013.- Miks lahkuti 1944. aastal massiliselt Eestist läände?
- Nimeta eesti loovharitlasi, kes lahkusid Eestist suure põgenemise käigus.
Küsimused
- Selgita, kuidas toimus Eesti valitsemine Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944).
- Võrdle Saksa ja NSV Liidu repressioone Eestis teise maailmasõja ajal.
- Võrdle Saksa ja NSV Liidu majanduspoliitikat Eestis teise maailmasõja ajal.
- Kas Punaarmee pommirünnakud Eesti linnadele olid õigustatud? Põhjenda oma seisukohta.
- Too näiteid arhitektuurimälestiste kohta, mis hävisid Eestis teise maailmasõja ajal.
- Uuri lisaks 1944. aastal Sinimägedes toimunud lahingute kohta. Milline on nende lahingute tähtsus Eesti ajaloos?
- Miks ei õnnestunud 1944. aastal Eesti omariiklust taastada?
- Mis oli Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse tegevuse eesmärk?
