Läänemere-äärsed riigid
Läänemere valgla (vt joonist peatükis 3.2) hõlmab 9 Läänemerega piirnevat riiki, lisaks riigid, millel pole Läänemerega otsest kokkupuudet. Seal elab u 90–100 miljonit inimest, neist ligi 15 miljonit rannikualadel. Ligi 48% sellest alast on kaetud metsaga, 20% on põllumaad. Ka on need alad tihedalt asustatud, kuigi rahvastik paikneb piirkonniti erineva tihedusega. Suurima rahvaarvuga riik on Euroopas Saksamaa (80 miljonit), Balti riikide rahvaarv seevastu aga väike. Ka on Läänemere piirkonna riikide riikide majanduse struktuur üsna erinev ja sellest johtuvad ka eripärad keskkonnateemades. Ühine loodusressurss, mille eest vastutavad kõik need riigid, on Läänemeri.
Läänemere-äärsed riigid on ajaloo jooksul olnud tihedates kaubanduslikes ja kultuurilistes sidemetes, see on süvendanud piirkonna igakülgset koostööd ja arengut. Siinsed riigid on alati olnud kaubanduspartnerid, juba alates viikingiaegadest. 13.–17. sajandini valitses Läänemerd Hansa Liit, millest sai tolleaegse Põhja-Euroopa tugevaim majanduslik jõud ning mis kasutas Põhja- ja Läänemerd oma oluliste kaubateedena.
|
|
Läänemere valglas elab umbes miljonit inimest. Ligi 48% on kaetud ja 20% on
Ohud Läänemerele
Tänapäeval on Läänemere piirkond majanduslikult arenenud ja piirkonda mõjutavad mitmed erinevad inimtegevused. Kõik need pole kahjuks keskkonnasäästlikud ega mere ökosüsteemile ohutud. Läänemere mereökosüsteem on kogu meie planeedi üks ohustatumaid. Vesi saastub kergesti, sest mere veevahetus on aeglane. Et Läänemeri on tugeva inimmõju meelevallas, näitab tõsiasi, et viimase 50 aasta jooksul on vee läbipaistvus vähenenud umbes kaks korda.
Läänemere valglal asuvate riikide tööstuses, olmes ja põllumajanduses tekib suur hulk heitvett, saasteaineid ja reovett, mis sisaldavad mitmesuguseid lämmastiku- ja fosforiühendeid ning raskmetalle. Need jõuavad jõgede, sademete ja lumesulamisvee kaudu Läänemerre. Seetõttu on teiste meredega võrreldes ülimadal Läänemeri ja eriti Soome lahe idaosa üks rohketoitelisemaid ehk eutrofeerunumaid meresid maailmas. Soome lahes liigub merehoovus vastupidiselt kellaosuti suunale, nii pääseb saastunud vesi Peterburi „väravate” kaudu Soome lahe suudmesse. Kuna suur osa Peterburist asub umbes 3 m kõrgusel merepinnast, tekitavad läänetuuled, mis viivad lahe veed Neeva suudmesse, ka üleujutuste ohu. Selle vältimiseks valmis seal 2011. aastaks kaitsetammide süsteem, mida on süüdistatud aga veelgi rohkem roiskuva ja seisva vee tekkes.
Eutrofeerumise mõjul hakkavad vohama vetikad, nende lagunemisprotsess toob kaasa hapnikupuuduse ja väheneb vee läbipaistvus. Hapnikupuudus vabastab omakorda merepõhja kogunenud toitaineid, mis suurendab veelgi eutrofeerumist. Selle tulemusena muutub meres veeloomade elukeskkond ja häirub liikidevaheline tasakaal. Hapnikuta põhjavees hukkuvad elukooslused, jäävad vaid bakterid.
Suurt ohtu kujutavad endast ka mitmesugused keskkonnamürgid. Keskkonnamürgid on üldjuhul väga püsivad, need kumuleeruvad ja neid on raske kõrvaldada nii loodusest ja toiduahelast kui ka inimese organismist. Läänemere ohtlike ainete sisaldust loetakse üheks kõrgemaks maailmas. Soome lahes on nende mõju eriti tuntav, kaladest on leitud mürkaineid, ka vee seisund on seetõttu halvenenud. Otseselt ei ole Läänemerest püütud kala söömine inimese tervisele siiski ohtlik, kõik sõltub kogusest. Põllumajanduse poolelt mõjutab Läänemerd eelkõige intensiivne maaviljelus koos väetiste kasutamisega.
Üha kasvab Läänemerel ka laevaliiklus, millel samuti on mõju merekeskkonnale. Iga päev seilab merel tuhandeid aluseid, mis veavad nii kaupa kui ka reisijaid. Suured ohud on seotud naftatranspordiga ja võimaliku nafta- ning õlireostusega. Merre sattunud nafta püütakse küll kiiresti koristada, kuid tahes-tahtmata avaldab seegi mõju veekogu seisundile ja veeorganismidele. Suurenenud reisiliiklus häirib veeloomi ja -linde, merre satub prahti ja mitmesugust reostust. Lisaks sellele on oht, et laevade ballastveega tuuakse siia võõrliike maailma teistest piirkondadest.
Võõrliigid
Viimastel aastatel on mereteid pidi kulgev võõrliikide vahetus muutunud üha suuremaks probleemiks. On leitud tulnukaid nii Uus-Meremaalt kui ka Põhja-Ameerikast ja nad on siin kodunenud. Kui võõrliik tõrjub kõrvale vanu liike, võib elustik muutuda ühekülgseks ja ökosüsteem kahjustuda. Toiduvõrku on näiteks tugevasti muutnud Läänemeres levinud röövtoiduline vesikirp. Praeguseks on meie merest leitud üle 100 võõrliigi (unimudil, villkäppkrabi jt).
Märkimisväärset mõju avaldab ökosüsteemile kalastustegevus. Mõnede liikide varud on seetõttu tugevasti vähenenud kas üle- või röövpüügi tõttu. Mõned kalastusviisid, nt traalimine, võivad kahjustada või hävitada mereasukate elupaiku või püütakse koos soovitud liikidega välja ka mittevajalikud liigid.
Läänemere ökosüsteemile avaldavad üha suuremat toimet ka veealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamine (näiteks piki merepõhja kulgevad Nord Streami gaasijuhtmed), merepõhja süvendamine, maavarade kaevandamine, avameretuulepargid jms. Kõik see häirib või hävitab lindude ja veeloomade harjunud elupaiku.
Mitmed rannikuehitised võivad samuti kahjustada elupaiku või põhjustada erosiooni. Ehitustegevus on sageli seotud üha kasvava turisminduse ja puhkemajandusega rannikualadel. Et vähendada randade ja saarte puhkekoormust, tuleb kokku sobitada puhkamine ja looduskaitse.
Meretuulepargid
Üks Läänemere loodusvarasid on tuuleenergia. Esimesed väiksed meretuulepargid ehitati Taani ja Rootsi rannavetes 1990. aastatel, edasi on aga järgnenud kiirenev meretuuleparkide rajamine, eriti Taani väinade piirkonnas. Tänaseks on Läänemerre püstitatud kümneid tuuleparke, enamik neist on siiski üsna väikesed. On hinnatud, et võrreldes aastaga 2020 võib aastaks 2050 kasvatada elektritoodangu Läänemerel 50-kordseks. Näiteks Eesti territoriaalvetesse kavandatavad suured tuulepargid võiksid arvutuslikult katta kogu riigi elektrienergia vajaduse (eeldusel, et tuul puhub ühtlaselt aasta ringi). Ajaks, kus tuult ei ole, vajavad tuulepargid tasakaalustavaid elektritootmise ja -salvestamise võimsusi (mis on n-ö juhitavad, näiteks tuumajaam, söe-elektrijaam jne). Avamere tuulepargid mõjutavad kalapüüki, navigatsiooni, ranna-alade majandust tervikuna. Tuuleparkide keskkonnaprobleemideks on elustiku (linnud, kalad) häirimine ja ehitamisega kaasnev suur ressursikulu. Võrreldes maismaa tuuleparkidega on nende põhjustatud häiringud siiski oluliselt väiksemad.
Läänemere kaitse abinõud
Viimasel ajal on Läänemere seisund siiski tänu Läänemere-äärsete riikide ühistööle ja rakendatud meetmetele hakanud paranema. 2009. aastal võeti vastu Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia ja püstitati eesmärgiks piirkonna muutmine keskkonnasäästlikuks.
Läänemere seisundi parandamiseks tuleb:
- vähendada merre sattuvate toitainete koguseid vastuvõetava tasemeni,
- säilitada looduslikud alad ja bioloogiline mitmekesisus, sh kalanduses,
- vähendada ohtlike ainete kasutust ja mõju,
- saada puhta meretranspordi näidispiirkonnaks,
- leevendada kliimamuutuse mõju ja kohanduda sellega.
Läänemeri on kuulutatud eriti tundlikuks merealaks: kehtestatud on laevatamise eeskirjad, kindlad laevateed, alad, kus on keelatud igasugune laevaliiklus jms.
Küsimused
- Nimeta ja näita kaardil maad, millel on kaldajoon Läänemerega.
- Kuidas võib toimuda Läänemere reostumine mürkainete ja naftaga? Too näiteid. Millised on reostuse tagajärjed?
- Millised on peamised Läänemerega seonduvad keskkonnaprobleemid?
- Millised abinõusid tuleb rakendada Läänemere seisukorra parandamiseks?
- Kuidas on sinu kodukoht seotud rannikuga? Kui see on mere ääres, siis millised on seal probleemid?
