Kirjutamine kui protsess (4.1)

Jutu kirjutamiseks peab kõigepealt olema hea idee. Alustada tuleb mõtete koondamisega. Selleks on kõige lihtsam moodus kasutada ideekaarti: sõõri sisse kirjutatakse teema ja tõmmatakse välja kiired, mille juurde pannakse kirja kõik teemaga seoses tekkivad mõtted. Tähtis on üles märkida kõik, mis pähe tuleb, ja alles seejärel hinnata, missugused ideed sobivad, missugused mitte.

Kui olulised mõtted, mida saab arendada, on valitud, siis on mõistlik koostada kava. See tagab jutule hea ülesehituse. Kavas pannakse üldjoontes kirja, millest mingis lõi­gus räägitakse. Seda tehakse kas jutustava lause, küsilause või nimetava pealkirjaga. Nt

1. Spordilaagrisse minek
2. Rasked treeningud
3. Sõpradega mere ääres
4. Meeldejääv tantsuõhtu
5. Tagasisõit koju

Kui üldine kava on valmis, siis lisatakse iga kavapunkti juurde märksõnu, mis võiksid aidata juttu paremini kirjutada, nt Spordilaagrisse minek – korvpall, laager Tuksis, asjade pakkimine, lahkumine kodust, pikk bussisõit, esimene mulje.

Sissejuhatuses sobib tutvustada tegelasi, kirjeldada sündmuskohta ja aega, aga võib alustada ka haarava dialoogiga, mis juhatab lugeja tegevuse juurde.

Vali üks teema ja koosta ideekaart.

Võrdle kaht sissejuhatust. Kumb sulle rohkem meeldib? Miks?

Jutu põhiosa kirjeldab tegevuse arengut.

• Pane tööle kogu oma kujutlusvõime, et jutu sündmusi oleks põnev jälgida.
• Kirjelda tegelasi, tegevuskohta ja sündmusi üksikasjalikult, et ergutada lugeja kujutlusvõimet.
• Näe vaeva ja otsi võimalikult ilmekaid sõnu ja väljendeid.
• Tegevuse arengu osa jaota mitmesse lõiku – nii on mõnusam lugeda.

Kirjuta, kuidas sinu jutu sündmused arenevad. Järgi eeltoodud nõuandeid.

Seejärel kirjutatakse lõpetus. Jutt võib lõppeda olukorra või probleemide lahene­mise või ootamatu pöörde ehk puändiga. Kuidas lugu lõpeb, peab olema kirjutajal teada juba enne kirjutama asumist. Nii kulgevad sündmused loomulikult ja ladusalt.

Viimasena mõeldakse loole pealkiri, mis kutsuks lugema. Kui pealkiri on varem valmis mõeldud, siis tuleb uuesti üle vaadata, kas see ikka sobib või tuleb seda muuta.

Loe läbi jutustava teksti lõpetus ja arutage paaristööna, missugused sündmused võisid eelneda. Esitage sündmuste areng klassile ja võrrelge seda teiste pinginaabripaaridega.

Suutsin ema peale vihane olla täpselt pool päeva, siis hakkas mu pahameel hajuma.Tegelikult sain juba ennegi aru – nii ärritav, kui see ka polnud –, et emal oli selgi korral õigus. Ja ometi oli mul seda praegu nii raske tunnistada. Lõpuks otsus­tasin siiski oma toast välja minna ja vaadata, mida vanemad teevad. Ettevaatlikult uurisin oma toa ust, mille enne kohutava pauguga kinni olin löönud, õnneks oli see terve. Ema istus köögis, luges juturaamatut ja jõi kakaod. Mind märgates hõikas ta täiesti tavapärase häälega, et pliidil on veel tassi jagu kuuma kakaod. Hingasin kergendatult, sest kõik oli nagu tavaliselt ja ema ei olnud mu peale pahane. Kakao maitses imehästi.

Kirjuta oma jutule lõpetus ja mõtle välja tabav peal­kiri.

Kui jutt on valmis kirjutatud, algab teksti viimistlemine.

• Kõigepealt loe tekst uuesti läbi ja püüa üles leida vead ning paranda need. Kindlasti kasuta õigekeelsussõnaraamatut, kui kahtled mõne sõna õigekirjas.
• Mõtle, kas tekst on sobivalt liigendatud, s.t lõikudeks jaotatud.
• Seejärel kaalu, kas sinu juttu on huvitav lugeda. Palu kas pinginaabrit, sõpra või oma vanemaid, et nad su jutu läbi loeksid ja ütleksid, mida võiks muuta, et oleks veelgi huvitavam. Kaalu neid ettepanekuid ja tee vajalikud muudatused.
• Lõpuks kirjuta puhtand ja loe see üle, et leida üles hooletusvead.

Viimistle oma tekst ja esita õpetajale puhtand.

Kuidas ma äärepealt maja põlema panin

Olin siis päris väike tüdruk, nii umbes viie-kuueaastane. Meil olid käinud kodus külalised ja elutoa diivanilaua peal olev tuhatoos oli täis suitsukonisid. Tol ajal, üle kolmekümne aasta eest, ei teatud veel, et suitsetamine on väga-väga kahjulik nii täiskasvanutele, kes suitsu tõmbavad, kui ka lastele, kes seda tossu paratamatult sisse hingavad. Mina olin uudis­himulik nagu kõik lapsed. Mõtlesin siis ka natuke suitsu proovida. Võtsin tuhatoosist ühe viisakama välimu­sega koni, leidsin kõrvalt ka tikutoosi ja süütasin oma elu esimese tiku. Suitsu läitmise juurde ma ei jõudnudki, sest juba tikutule lahvatus ehmatas mind poolsurnuks. Ma ei osanud tikku kustutada, vaid viskasin selle ähmiga hoopis põrandale. Vaatasin nõutult pealt, kuidas tikk põrandal edasi põles. Teadsin, et olin millegi pahaga hakkama saanud ja otsustasin asja oma suurele õele üles tunnistada. Irja, kes on minust ainult aasta vanem, aga ikkagi targem, ruttas kohe teisest toast olukorda hindama. Keset elutoa laud­põrandat praksus nüüd kena väike lõke. „Appi, mis me teeme?” olin mina hirmu täis. „Kas räägime isale?” „Isa magab,” teatas Irja. „Ta ütles enne, et teda ei tohi ilmaasjata üles ajada!” Me arutasime seda asja hea tükk aega. Et kas nüüd on ilmaasjata või ei ole, ja et kas isa vihastab hirmsasti, kui me ta üles äratame ja ta lõket näeb, või mitte. Lõpuks pidasime siiski paremaks isa appi kutsuda.

Isa kargas silmapilk püsti, kui oli asja tõsidusest aru saanud, haaras tuhvli ja materdas lõkke maa­tasa. Karistusest ma ei pääsenud. Kuigi olin väike, sain ma pärast jutuajamist muidugi aru, et oleksin võinud uudishimu pärast terve maja maha põle­tada. Vana puumaja, kus me toona elasime, võttis ju hästi tuld… Sellest koledast vahejuhtumist oli midagi kasu ka.

Mu vanemad ei jätnud enam kunagi tikutopse mööda maja vedelema. Minu pärast poleks tegelikult olnud vaja muretseda. Sain sellise tulehirmu, et ei julgenud vähemalt kümme aastat tikkugi tõmmata, veel vähem küünalt või lõket põlema panna. Veel praegugi, täiskasvanuna, suhtun kaminatesse, ahjudesse, gaasi­pliitidesse ja elava tulega grillidesse üsna suure umbusu ja äärmise ettevaatlikkusega. Ka küünlaid — nii harva kui ma neid üldse põletan — ei jäta ma iialgi järelevalveta. Oma lastele olen ma muidugi õpetanud, et tulega peab väga ettevaatlik olema, aga meie kass seda kahjuks ei tea… Üks on igatahes kindel: igasuguse suitsetamise himu võttis see lapsepõlve vahejuhtum minult eluks ajaks ära.

Kirjuta reisikiri, millest peab selguma,