Närvisüsteemi ehitus

Närvisüsteemi ülesanne on vastu võtta informatsiooni nii väliskeskkonnast kui ka organismist enesest ning selle põhjal juhtida ja kooskõlastada kõigi elundite talitlust.

Närvisüsteemi vahendusel saab inimene teada, mis tema ümber toimub ja reageerib vastavalt. Näiteks kui näed autot enda poole sõitmas, astud kiiresti eest ära. Kui närvisüsteem saab teate muutuse kohta kehas, reguleerib ta organite talitlust. Närvisüsteem juhib elundite tööd ka kaudselt, st reguleerib hormoonide vallandumist verre. Seega juhivad organismi talitlust nii närvid kui ka hormoonid.

Närvisüsteem jaotub peaajust ja seljaajust koosnevaks kesk­närvisüsteemiks ja närvidest moodustunud piirde­närvisüsteemiks. Närvid ühendavad kesknärvisüsteemi kõigi keha piirkondadega.

Kesknärvisüsteem kogub ja analüüsib kehast ja meeleelundite kaudu väliskeskkonnast saabunud informatsiooni ning edastab vajalikud käsklused elunditele. Seda kõike teeb peamiselt peaaju, mis juhib ja reguleerib suuremat osa organismi talitlusi. Info liigub peaajusse ja ajust välja mööda närve, kusjuures enamiku närvidega on peaaju seotud seljaaju kaudu. Kesknärvisüsteemis toimuvad ka mitmesugused psüühilised protsessid.

Peaaju töö nõuab rohkelt energiat ja puhkeseisundis inimesel kulubki ligi viiendik sissehingatud hapnikust ajus energia tootmiseks.

Kesknärvisüsteemi ja elundite vahel edastab Infot piirdenärvisüsteem

Närvisüsteemi ehitusüksused on närvirakud. Nende ülesanne on organismis infot edasi kanda.

Närvirakul on keha ja kaht tüüpi jätked: üks pikk akson ja mitu lühikest dendriiti. Dendriidid on enamasti närviraku lühikesed jätked. Neid mööda liiguvad teistelt rakkudelt vastu võetud närviimpulsid närviraku kehasse. Akson on närviraku üks pikk jätke. Mööda seda liiguvad närviimpulsid närvirakust välja.

Enamik närvirakke paikneb kesknärvisüsteemis, kuid osa moodustab kehas väikseid kogumikke ning osa asub ka meeleelundites.

Osal närvirakkudel ulatub pikk jätke ajust välja ja nendest jätketest moodustuvad närvid. Närvides nimetatakse neid jätkeid ka närvikiududeks. Närvid saavad alguse nii pea- kui ka seljaajust.

Närvirakud enamasti ei jagune ja täiskasvanueas neid juurde ei teki. Inimese vananedes närvirakkude arv väheneb, kuid inimese vaimsed võimed närvirakkude loomuliku hukkumise tagajärjel esialgu oluliselt ei kannata, sest õppimise ja kogemustega luuakse närvirakkude vahel pidevalt uusi seoseid.

Teadlased on kindlaks teinud, et mõnes ajupiirkonnas siiski moodustub erilistest tüvirakkudest vanade närvirakkude asemele uusi.

Enamik närve sisaldab kahesuguseid närvikiude:

• ühed juhivad närviimpulsse organitest pea- ja seljaajusse,
• teised aga kesknärvisüsteemist elundeisse

Peaajul saab eristada viit peamist osa. Lähemalt tutvume neist suur- ja väikeajuga ning piklikajuga.

Suuraju, nagu nimetuski reedab, on kõige suurem ja arenenum peaaju osa. See moodustab umbes 70% peaaju mahust. Suuraju on jaotunud paremaks ja vasakuks poolkeraks, mis on omavahel närvikiududega ühendatud. Neid mööda liigub info ühest aju osast teise. Enamiku elundite talitlus on allutatud suuraju poolkerade kontrollile.

Suuraju mõne millimeetri paksust välispinda nimetatakse ajukooreks. Ajukoore närvirakud juhivad nii inimese kehalist kui ka vaimset tegevust. Suurem osa ajukoorest on seotud info töötlemise ja säilitamisega. Ajukoore eri piirkondades asuvad näiteks kuulmis-, nägemis-, maitsmis-, haistmis- ja kõnelemiskeskus, aga ka liigutusi juhtiv motoorne keskus. Ajukoores kujunevad tunded (hirm, rõõm), mõtted ja mälu.

Mäluks nimetatakse kogetud info säilitamist, meenutamist ja kasutamist. Selline info talletamine võimaldab õppida ja õpitut kasutada.

Osa infost säilib mälus lühikest aega, kuni paar tundi, osa aga isegi elu lõpuni. Kõige paremini aitab infot pikemat aega talletada selle pidev kordamine ja kasutamine. Loomulikult ei säili mälus kogu omandatu, osa infot unustatakse. Nii välditakse mälu tarbetut ülekoormamist. Inimestel on arenenud erinevad mäluliigid, näiteks kuulmis-, nägemis- või ruumimälu.

Väikeaju on kuklaosas asuv ajuosa, mis kooskõlastab liigutusi ja aitab hoida tasakaalu. Mitmesuguseid liigutusi peab algul küll õppima ja harjutama, kuid pärast vilumuse omandamist muutuvad need automaatseks. Nii kujunenud liigutusvilumus ja tasakaalutunne võimaldavad näiteks jalgrattaga sõita või köiel kõndida.

Piklikaju ühendab peaaju seljaajuga. Piklikaju reguleerib elundite tahtele allumatut tegevust, nt hingamist ja südametegevust. Kui piklikaju saab viga, siis inimene sureb.

Seljaaju on nöörikujuline närvirakkude kogumik, mis paikneb selgrookanalis. Seal on see välismõjude eest kaitstud. Iga selgroolüli juurest suundub seljaajust kehasse üks paar närve. Kui seljaaju saab viga, siis vigastuskohast allpool olevate närvide side peaajuga katkeb ning nendega seotud kehaosad ei saa talitleda.

Seljaajul on kaks tähtsat ülesannet. Esiteks vahendab ta info peaaju ja ülejäänud keha vahel. Mööda seljaaju liigub info peaajju ja sealt tagasi. Teiseks juhib seljaaju lihtsaid kaasasündinud liigutusi, mis aitavad kiiresti reageerida hädaolukorras. Neid nimetatakse tingimatuteks refleksideks. Selline on näiteks põlverefleks. Tingimatute reflekside keskus asub seljaaju hallaines.

Uimastid on ained, mis avaldavad mõju kesknärvisüsteemile ning mõjutavad inimese meeleolu ja maailma tajumist, st need kutsuvad esile joobe või joobesarnase seisundi. Nende ainete hulka kuuluvad nt narkootikumid, alkohol ja tubakas, mõni ravim jm. Mõnede uimastite, näiteks alkoholi ja tubaka kasutamine ei ole täisealistele seadusega keelatud. Kokaiini, heroiini jt narkootiliste ainete tarbimine on aga seadusega kõigile keelatud.

Narkootiline joove tekib, kui uimastav aine on jõudnud ajju. See, milline see joove on, sõltub ainest ja manustamise viisist. Narkootiliste ainete toime võib olla kesknärvisüsteemi rahustav (nt morfiinil ja heroiinil) või ergutav (nt kokaiinil, amfetamiinil) või hallutsinogeenne, st inimene näeb ja kuuleb asju, mida tegelikkuses pole (nt LSD-l). Rahustava toime korral nt väheneb tajumisvõime ja reageerimiskiirus, samuti aeglustuvad funktsioonid, mida juhib aju (südame- ja hingamistegevus jm). Ergutava toime korral tunneb inimene endas rohkem energiat, kasutab olemasolevaid ressursse intensiivsemalt ning see kurnab organismi välja. Osa uimastite, näiteks kanepitoodete toime sõltub kasutatavast kogusest.

Kui uimasti mõju lõpeb, tekivad väsimus, halb enesetunne, keskendusmiraskused ja agresiivsus. Korduvast tarbimisest võib kujuneda harjumus ja lõpuks möödapääsmatu vajadus. Kõikidest uimastitest võib märkamatult ja kiiresti tekkida sõltuvus.

Sõltuvusse sattunud inimene ei tarbi alkoholi, tubakat või narkootikume mitte ainult lõbu pärast, vaid et ta ilma nendeta läbi ei saa. Mõne aine (nt kokaiini või heroiini) korral võib sõltuvus tekkida juba ühe või kahe tarvitamise järel. Uimastisõltuvus tekib kergemini noortel, sest nende ajus toimuvad muutused kiiremini kui täiskasvanul. Eelsoodumus sõltuvuse tekkeks on inimestel erinev ja oleneb teatud määral ka pärilikkusest.

Füüsilise sõltuvuse korral ei saa organism enam uimastava aineta hakkama, kusjuures seda vajatakse aina suuremas koguses, et sama efekti saavutada. Võib juhtuda, et narkomaan võtab ohtlikult suure annuse, s.o üledoosi, mille tagajärjel võib ta isegi surra. Psüühilise sõltuvuse korral ei suuda inimene vastu seista soovile aina uuesti tunda end nii, nagu võimaldab uimasti.

Ajutegevus, sh mäletamine ja õppimine, on seotud signaalide liikumisega närvirakkudes ja närvirakkude vahel.

Enamiku uimastite mõju seisneb selles, et nad mõjutavad närviimpulsside ülekannet ühest närvirakust teise. Näiteks marihuaana ja heroiin matkivad keemilisi aineid, mida organism ise toodab ja mis osalevad normaalsete närvisignaalide ülekandes. Kui organism saab selliseid aineid väljastpoolt, hakkab ta neid üha vähem ise tootma. Lõpuks võib nende süntees täiesti lakata ja närvisüsteem enam normaalselt töötada ei saa. Seepärast tekib inimesel vastupandamatu soov üha uuesti uimastit saada.

Takistades info liikumist ajukoore eri piirkondade vahel põhjustavad uimastid mõttetegevuse häireid. Häired närvisüsteemi töös võivad tekkida ka väljaspool aju.

Kui inimesel on välja kujunenud füüsiline sõltuvus, muutub tal pärast narkootikumi mõju lõppu enesetunne väga halvaks: tekib südamepööritus, värinad, valu, krambid, teadvuse kaotus jm. Sõltlane on valmis kõigeks, et saada uut doosi.