Cosette. Victor Hugo

Mida kaugemale ta jõudis, seda sügavamaks pimedus muutus. Tänavatel ei liikunud enam ainustki elavat hinge. Aeg-ajalt nägi ta luugipilude vahelt küünlahelki – seal oli valgus ja elu, seal olid inimesed – ja see rahustas teda.

Victor Hugo

Victor Hugo on üks tuntumaid prantsuse kirjanikke, kelle teoste põhjal on loodud nii filme ja telesarju kui ka sõna- ja muusikalavastusi.

Jutustus „Cosette“ pärineb Victor Hugo kuulsast romaanist „Hüljatud“, mille valmimine olevat autoril võtnud 17 aastat. Romaani tegevus toimub 19. sajandil (aastatel 1815–1832). Peategelane Jean Valjean on endine sunnitööline, kes võtab orvuks jäänud Cosette’i endale kasulapseks. Kuid enne seda peab Cosette elama õelate kõrtsmike juures. 

Väike vanemateta Cosette elab kõrtsis, mida peavad ahne peremees ja õel perenaine. Cosette’il tuleb päevad läbi teha rasket tööd. Ühel õhtul saadetakse Cosette allikale vett tooma. Tagasiteel kohtab tüdruk võõrast meest. Sellest hetkest saavad alguse sündmused, mis muudavad Cosette’i elu.

Victor Hugo lapselastega aastal 1881 (foto autor Achille Mélandri)
Eestis on muusikali „Hüljatud“ lavastatud kaks korda: 2001. aastal Linnahallis ja 2017. aastal teatris Vanemuine. Pildil Vanemuise lavastuse plakat. 

Cosette

Kõrtsiemand kummardus, vaatas laua alla ning nägi Cosette’i, kes istus kägaras laua vastaspoolses otsas, peaaegu külaliste jalge all.

„Noh, roni välja!“ kisendas ta.

Cosette ronis oma peiduurkast välja. Emand Thénardier ütles:

„Sina, preili Laiskvorst! Mine anna hobusele vett!“

„Aga, proua,“ sõnas Cosette aralt, „pole ju enam vett.“

Kõrtsiemand paiskas tänavale avaneva ukse pärani lahti:

„Siis mine too!“

Cosette langetas pea ja läks võttis tühja ämbri, mis seisis ahju juures nurgas. Ämber oli nii suur, et tütarlaps oleks ise sellesse vabalt sisse mahtunud.

[---]

„Käi juba kord minema!“ kisendas kõrtsiemand.

Cosette väljus. Uks paukus kinni.

  • Kuidas suhtus kõrtsiemand Cosette’i?
  • Millest saab järeldada, et Cosette kartis kõrtsiemandat?
  • Millise ülesande andis kõrtsiemand Cosette’ile?

Cosette on  ,    ja  .

  • Jah, pilt ja minu ettekujutus langevad kokku.
  • Ei, pilt ja minu ettekujutus ei lange kokku.

Mida Cosette väljas näeb?

Üle tee, just trahteri ukse vastas kaubaputkas müüdi mänguasju. Kõik hiilgas seal kassikullast, klaasist ja suurepärastest plekktoodetest. Vitriini esiritta, kõige nähtavamale kohale, valgete suurrättide ette oli kaupmees välja pannud suure kreppkleidis nuku. Nukul olid emailsilmad ja ehtsad juuksed, mida ehtisid kuldsed viljapead. See imeasi ilutses kogu päeva vitriinis nende möödujate imetluseks, kes olid alla kümne aasta, kuid ei leidunud ainustki nii rikast või pillajat ema, kes selle nuku oma lapsele oleks ära ostnud.

  • Kelle jaoks oli kaupmees vaateaknale nuku pannud?
  • Miks keegi seda nukku ära ei ostnud?

Isegi sel minutil, kui Cosette ämbriga süngena ja rõhutuna välja läks, ei suutnud ta vastu panna kiusatusele vaadata seda imetaolist nukku – „daami“, nagu ta seda nimetas. Vaene tüdruk lausa nagu tardus kohale. Nii lähedalt polnud ta seda nukku veel iialgi vaadata saanud. Kaubaputka paistis talle nüüd lossina ja nukk muinasjutu­lise nägemusena. [---] Ta ütles endale mõttes, et peab olema kuninganna või vähemalt printsess, et omada sellist nii kaunist „asja“. Ta imetles nuku ilusat roosat kleiti, siledaid juukseid ja mõtles: „Küll võib see nukk seal aknal ikka õnnelik olla!“ Ta ei suutnud kuidagi sellelt nõiduslikult vitriinilt oma silmi ära pöörata. Mida rohkem ta vaatas, seda rohkem ta pimestus. Alles kõrtsiemanda karm hääl tõi ta äkki tegelikkuse juurde tagasi:

„Kuidas?! Sa tolkned ikka veel siin, laiskvorst! Oota, küll ma sulle jalad alla teen! Ma õige vaatan, mida sa seal kõõlud! Mine juba kord, värdjas!“

Kõrtsiemand oli pilgu läbi akna välja heitnud ja näinud imetluses paigale tardunud Cosette’i.

  • Miks Cosette arvas, et nukk aknal on õnnelik?
  • Mis teeb inimese õnnelikuks?

Harjutus 3

Loe lõike uuesti ja märgi värviliselt kõik sõnad ja väljendid, mis peegeldavad Cosette’i tundeid, kui ta vaatab nukku.

Allikani on pikk tee

Haaranud ämbri, jooksis Cosette vee järele nii kiiresti, kui jalad võtsid. Ta ei heitnud pilku enam ühelegi vaateaknale. Senikaua kui ta sammus kitsast tänavat mööda ja oli veel kiriku lähedal, valgustasid teed poekeste tuled, kuid peatselt kadus tal viimase kaubaputka valgus silmist. Õnnetu tüdrukuke leidis ennast korraga pimedusest ning uppus sellesse. Haaratud hirmust, kolistas ta käies kõigest jõust ämbrisangaga – kära oli talle nagu mingiks julgustavaks kaaslaseks.

Mida kaugemale ta jõudis, seda sügavamaks pimedus muutus. Tänavatel ei liikunud enam ainustki elavat hinge. Aeg-ajalt nägi ta luugipilude vahelt küünlahelki – seal oli valgus ja elu, seal olid inimesed – ja see rahustas teda. Aga mida kaugemale ta jõudis, seda aeglasemaks ta samm järjest muutus. Pöördunud viimase maja nurga taha, ta peatus. Cosette’i ees laius pime ja tühi avarus.

  • Kuidas Cosette võitles pimedusehirmuga?
  • Mida võib veel teha, et pimedus ei tunduks nii hirmutav?

Harjutus 4

Loe lõike uuesti ja märgi värviliselt kõik sõnad ja väljendid, mis väljendavad hirmu.

Kohtumine tundmatuga

Jõudnud lõpuks vana tuttava kastanipuu juurde, puhkas ta viimast korda veidi kauem, võttis siis kogu jõu kokku, haaras ämbri ja asus vapralt teele. Väike meeleheitele aetud olend ei suutnud enam ohkamist tagasi hoida.

Sel hetkel tundis ta, et ämber muutus korraga kergeks. Kellegi käsi, mis tundus talle tohutu suurena, haaras sangast kinni ja tõstis ämbri jõuliselt üles. Cosette tõstis pea. Tema kõrval pimedas sammus pikk ja sirge must kogu. See oli keegi mees, kes sama teed käis ja kes oli talle kuulmatult järele jõudnud. Sõnagi lausumata oli ta Cosette’i ämbri sangast kinni haaranud.

Tundmatu kõnetas teda vaikse ja tõsise häälega:

„Lapsuke, see ämber on sinu jaoks liiga raske.“

Cosette tõstis pea ja vastas:

„Jah, härra.“

„Luba ma kannan sinu eest,“ ütles mees.

Cosette laskis ämbrisangast lahti. Mees hakkas ta kõrval astuma.

„Tõesti väga raske,“ sõnas ta läbi hammaste ja lisas: „Kui vana sa oled, väikseke?“

„Kaheksa-aastane, härra.“

„Kas tuled ämbriga kaugelt?“

„Allikalt, mis asub metsas.“

„On sul veel palju maad minna?“

„Tubli veerand tunni tee siit.“

Tundmatu isik vaikis hetke, siis küsis järsku:

„Sul pole vist ema?“

„Ma ei tea,“ vastas Cosette.

Ja enne kui mees suutis uuesti küsida, lisas ta juurde:

„Ma mõtlen, et mul ei ole. Teistel on küll ema, aga minul ei ole.“

Veidi vaikinud, jätkas ta:

„Mul pole vist ema kunagi olnudki.“

Mees seisatas, asetas ämbri maha ja pani mõlemad käed lapse õlgadele, püüdes pimedas ta nägu näha. Cosette’i kõhn, vaevatud näoke paistis ähmaselt taeva tuhmis valguses.

„Kuidas su nimi on?“

„Cosette.“

Kui sind huvitab, mis sai Cosette’ist, siis loe edasi raamatust.

  • Keda Cosette kohtas? 
  • Miks arvas mees, et Cosette’il pole ema?

Harjutus 5 

Loe lõike uuesti ja märgi värviliselt kõik sõnad ja väljendid, mis kirjeldavad tundmatut meest. Milline esmamulje sulle temast jääb?
  • Tundmatu mees haaras kinni Cosette’i
  • käest.
  • ämbri sangast.
  • kleidist.
  • Mees arvas, et 
  • ämber on tüdruku jaoks liiga raske.
  • tee allika juurest kõrtsini on liiga pikk.
  • ämber on tüdruku jaoks kerge.
  • Cosette on 
  • 7-aastane.
  • 8-aastane.
  • 9-aastane.
  • Mees  järeldas Cosette’i käitumisest,
  • et tal pole kodu.
  • et tal pole koduloomi.
  • et tal pole ema.

Mõtle ja tegutse edasi

  1. Cosette elas kõrtsis koos oma vanematega. 
  2. Kõrtsiemand suhtus temasse sõbralikult. 
  3. Cosette läks vett tooma, et saaks hobusele juua anda. 
  4. Kaubaputka ees jäi Cosette mänguautot imetlema. 
  5. Pimedal tänaval tegi ta enda julgustamiseks ämbriga lärmi. 
  6. Tundmatu mees aitas Cosette’il veeämbri kõrtsi tassida. 

Harjutus 8

Kirjelda mõnda oma uut või vana mängu­asja (või spordi­vahendit) võimalikult täpselt, nii et klassi­kaaslastel tekiks sellest pilt silme ette.