Tristram Shandy elu ja arvamused
1. köide, VI peatükk
Eelmise peatüki alguses andsin teile täpselt teada, millal ma sündisin, – kuid ma ei öelnud teile, kuidas see toimus. Ei, see üksikasi pidi jääma täiesti omaette peatükki; – pealegi, härra, kuna me teiega oleme teineteisele võhivõõrad, poleks olnud sünnis lasta teil otsekohe osa saada liialt paljudest minuga seotud üksikasjadest. – Peate varuma veidi kannatust. Nagu näete, olen ette võtnud kirjutada mitte üksnes oma elust, vaid ka oma arvamustest, oodates ja lootes, et teie teadmised minu iseloomust ja sellest, mis sorti surelik ma esimese poolest olen, aitavad teil teisest paremini aru saada, ning kui te siis minu looga edasi lähete, kasvab kerge tutvus, mis praegu meie vahel alguse saab, meievaheliseks läheduseks, see aga omakorda, kui kumbki meist just teist alt ei vea, muutub lõpuks sõpruseks ––– O diem praeclarum! ––– ja siis ei peeta enam ühtki mind puudutanud asja loomult tühiseks või sellest jutustamist tüütuks. Seepärast, mu armas sõber ja seltsiline, kui peaksite pidama minu pajatust selle alguses mõnevõrra kasinaks, – kannatage ära, – ja las ma jätkan ning räägin oma loo omaenda viisil: ––– või kui ma ka puhuti tundun oma teel viivitama jäävat ––– või kui ma mõnikord ka teekonna jätkudes hetkeks või paariks tõmban pähe kuljustega narrimütsi, ‑‑ ärge siiski plehku pange, – vaid pidage mind veidi targemaks, kui väljastpoolt paistab, – ja kui me siis edasi sörgime, naerge minuga kaasa või minu üle või lühidalt, tehke, mida soovite, ––– ainult ärge saage pahaseks.
[‑‑‑]
––– Mis asja nad seal ometi teevad, vennas? küsis isa. – Ma arvan, vastas onu Toby, – võttes, nagu juba ütlesin, piibu suust ja koputades lauset alustades sellest tuha välja; ‑‑‑‑– ma arvan, vastas ta, – et poleks vist paha kella helistada.
Ütle, palun, Obadiah, mis lärm see seal üleval käib? – päris isa; – me vennaga peaaegu ei kuule teineteist.
Härra, vastas Obadiah, sooritades oma kummarduse vasemale viltu, – prouaga on lood kehvad. – Ja mida see Susannah seal aias jookseb, nagu tahaks keegi talle kallale tulla? ––– Härra, ta jookseb kõige lühemat teed pidi küla poole, vastas Obadiah, et tuua kohale vana ämmaemand. ––– Sadulda siis hobune, ütles isa, ja mine otseteed kõigi meie paberitega doktor Slopi, tolle meessoost ämmaemanda järele – ja anna talle teada, et su perenaine hakkab sünnitama – ja et ma soovin, et ta tuleks kiiresti sinuga kaasa.
On väga imelik, ütles isa, pöördudes onu Toby poole, kui Obadiah oli ukse sulgenud, – et meile nii lähedal leidub selliste teadmistega asjatundja nagu doktor Slop, ‑‑‑ aga minu naine soovib ikka kangekaelselt usaldada minu lapse elu, kellega korra juba on olnud üks äpardus, mingi vana naise võhiklikkuse hooleks; – seejuures mitte üksnes minu lapse elu, vennas, – vaid ka iseenda elu ning koos sellega ka kõigi nende laste elud, kelle ma temalt kogemata kombel hiljem võiksin saada.
Võib-olla teeb mu õde seda kokkuhoidlikkusest, vastas onu Toby. – Jama, – vastas isa, – arstile makstakse ju tegevusetuse eest niisama palju kui tegevuse eest – kui mitte pareminigi, et ta heas tujus püsiks.
– Siis ei tule see millestki muust siin ilmas, ütles nüüd onu Toby oma lihtsameelsuses, – kui HÄBELIKKUSEST. – Minu õde, julgen öelda, lisas ta, ei taha lasta üht meest nii lähedale oma ****-le. Ma ei oska öelda, kas onu Toby lõpetas selle lause või mitte; – tema kasuks tuleks oletus, et ta seda tegi, – sest minu arvates sai ta sinna lisada vaid ÜHE SÕNA, mis asja oleks parandanud.
Kui aga onu Toby, vastupidi, oma jutuga veel päriselt lause lõppu polnud jõudnud, – siis selle ühe retoorikute poolt aposiopeesiks nimetatud stiilivõtte parima näite eest jääb maailm tänu võlgu isa piibu äkilisele murdumisele. – Õiglane taevas! Mil viisil saavad itaalia kunstnike poco più ja poco meno, – need ükskõiksed määratlused rohkem ja vähem, määrata täpselt ära ilu joone nii lauses kui ka kunstiteoses? Kuidas suudavad peitli, pliiatsi, sule, viiulipoogna ja nii edasi kerged liigutused luua tõelise paisu, mis valmistab meile tõelist naudingut? – Oo, kaasmaalased! – Olge nii kenad ja vaadake oma keelekasutusega ette ––– ja ärge kunagi, oo! mitte kunagi lubage endale unustada, millistest väikestest asjadest sõltuvad nii teie ilukõne kui teie kuulsus.
––– „Võib-olla“, ütles onu Toby, „ei taha minu õde lasta üht meest nii lähedale oma ****-le.“ Kui teha siia mõttejoon –––, on tegemist aposiopeesiga. – Kui nüüd võtta mõttejoon ära ja kirjutada sinna asemele „tagapool“, on see nilbe. – Kriipsutage „tagapool“ maha ja pange sinna asemele „varjatud käik“, – ja meil on tegemist metafooriga. – Ning julgen väita, et kuna onu Tobyl mõlkusid aina meeles fortifikatsiooniküsimused, – siis oli see just õige sõna, muidugi kui sõna valimisel oma lause lõpetuseks otsustusõigus talle oleks jäänud.
Kuid kas lugu oli nii või mitte; – või kas isa piibu murdumine nii kriitilisel hetkel oli juhuslik või tuli vihastamisest, seda saame kuulda, kui saabub õige aeg.
Elu ja lugu
Inglise kirjaniku Laurence Sterne’i (1713–1768) „Tristram Shandy elu ja arvamused“ on nii kaasaegse kui ka hilisema romaanikunsti omanäolisemaid teoseid. Pealkiri näib viitavat ainesele, mis oli 18. sajandi keskpaigaks romaanikunstis juba üpris levinud: inimese arengutee kaasaegse olustiku ning pere- ja ühiskondlike suhete taustal.
Kuid Sterne’i romaani minajutustaja ei anna terviklikku, selge süžeega ülevaadet oma elust ja arvamustest, mida pealkiri justkui lubab. Ta alustab oma loo jutustamist, kuid kaldub sellest kogu aeg kõrvale: mitmesugustesse eellugudesse ja mõtisklustesse, mida need esile kutsuvad. Nii jõuab ta jutujärjega oma sünnini romaani neljandas köites. Ülejäänud kaks köidet käsitlevad veel mõnda seika tema elust, peamiselt lapsepõlvest.
Romaani tegelikuks sisuks on seega palju eri lugusid, mida jutustatakse kildhaaval, katkendlikult ja ootamatus järjekorras. Need lood hargnevad ja põimuvad, esitavad seiku eri tegelaste, näiteks Tristram Shandy isa, onu Toby ja pastor Yoricki elust ning tutvustavad nende mõtteilma.
Sageli äratab mõni seik jutustajas endas kujutlusi ja mõtisklusi, mida ta enne loo jätkamist pikalt arendab. Paljud jutustaja mõtisklused puudutavad jutustamiskunsti. Ta arutleb nii omaette kui ka lugeja poole pöördudes selle üle, kuidas lugude jutustamine käib. Jutustaja analüüsib oma loo ülesehitust ning jutustamisvõtteid ning proovib järjest uusi, millega lugejat üllatada. Nõnda rõhutab ta järjekindlalt, et lugu ei ole elu peegeldus, vaid tinglik mäng jutustaja ja lugeja vahel – jutustaja loob teksti abil maailma, millesse lugeja sisse elab. Nii see maailm kui ka lugeja on jutustaja võimuses.
„Tristram Shandy“ jutustaja
1. Too 1. köite VI peatüki katkenditest näiteid romaani tunnuste kohta, mida õpitekst tutvustab.
2. Too katkenditest näiteid selle kohta, milliseid väljendusvahendeid lisaks keelelistele Sterne oma romaanis kasutab.
3. Sõnasta leitud näidete põhjal õpiteksti täienduseks lause romaani vormiliste tunnuste kohta.
1. köide, XXXIV peatükk
[‑‑‑]
Kujutage enesele ette kedagi sellist, – sest just selline see doktor Slopi kehakuju oli, liikumas aeglaselt vänderdades, samm-sammult läbi pori imetillukese poni seljas, – kes oli kena värvi, kuid jõu poolest ––– mis häda! ––– vaevalt võimeline niisuguse kandami all küliskäigul maanteel liikuma, kui maantee küliskäigus liikumist võimaldanuks. ‑‑‑‑ Aga nii see ei olnud. ––– Kujutage nüüd enesele ette veel Obadiah’t tugeva tõllahobuse, tõelise peletise seljas kihutamas täiel galopil doktor Slopile vastu.
Palun, härra, lubage et juhin teie tähelepanu hetkeks sellele kirjeldusele.
Kui doktor Slop oleks märganud Obadiah’t miili kauguselt mööda kitsukest külateed sellisel koletul kiirusel otse enda poole kihutamas, paisates lähenedes õhku pori ning sööstes nagu tõeline saatan läbi paksu ja vedela, kas poleks siis selline keerlevast porist ja veest ilmutis võinud äratada doktor Slopis märksa suuremat hirmu kui kõige kohutavam Whistoni komeet? – Rääkimata seejuures selle komeedi TUUMAST, see tähendab Obadiah’st ja tõllahobusest. – Minu arust oleks juba sellest pöörisest üksi piisanud, et kui mitte tohter, siis vähemalt tema poni endasse haarata ja endaga päris kaugele kanda. Milline aga võis teie meelest olla doktor Slopi õudus ja veekartus, kui loete siit (aga just seda te ju praegu teete), et ta lähenes parajasti ettevaatlikult Shandy-Hallile ning oli jõudnud sellest kuuekümne jardi kaugusele ning viie jardi kaugusele kohast, kus tee piki aiamüüri kulgedes oma kõige porisemas kohas äkitselt terava nurga all ära keeras, – kui Obadiah oma tõllahobusel nurga tagant välja sööstis, kiiresti, raevukalt ‑‑‑ ja matsti! ‑‑‑ tohtrile otsa tormas! ‑‑‑‑‑ Mitte midagi siin ilmas ei saaks pidada kohutavamaks kui sellist kokkupõrget, ‑‑ nii ootamatut! ‑‑, et doktor Slop polnud selleks sugugi, mitte kuidagi valmis!
Ja mida jäi doktor Slopil nüüd üle teha? ––– Eks ta lõi risti ette+ ––– Phähh! ‑‑‑‑ Aga too tohter, härra, oli ju paavstimeelne. ––– Pole lugu, tal olnuks õigem sadulanupust kinni hoida. – Tal oli nii – aga ei, hetkel, mil see juhtus, olnuks tal kõige õigem mitte midagi teha ‑‑‑ sest risti ette lüües pillas ta käest piitsa, ––– ning kui ta üritas püüda mahalibisevat piitsa põlve ja sadulavaiba vahele, libises tal jalg jalusest välja – ja tema ise libises seetõttu sadulast – ning kõigi nende libisemiste paljususes (mis muuseas näitab, kui vähe on kasu risti ette löömisest) kaotas õnnetu tohter võime kainelt mõelda. Nii et ootamata ära kokkupõrget Obadiah’ga, jättis ta oma poni saatuse hooleks ning langes natuke villakotti meenutades diagonaalis ratsu seljast maha ning sel kukkumisel polnud mingeid muid tagajärgi kui see, et tohter vajus (nagu oligi oodata) oma kõige laiema kehaosaga umbes kaheteistkümne tolli sügavuselt mudasse.
Obadiah aga kergitas doktor Slopi poole kaks korda kübarat: ––– üks kord siis, kui tohter kukkus, ‑‑‑‑ ja teist korda siis, kui ta nägi tohtrit istukile tõusmas. ‑‑‑ Oli see alles halvasti ajastatud viisakus! ––– Kas poleks olnud parem, kui ta peatanuks hobuse, roninuks selle seljast ja aidanuks tohtrit? ––– Härra, Obadiah tegi kõik, mida antud olukord nõudis, ‑‑‑ kuid tõllahobuse HOOG oli nii suur, et Obadiah ei saanud seda kõike teha ühekorraga; ––– ta ratsutas doktor Slopi ümber kolm ringi, enne kui ta lõpuks kuidagimoodi pidama sai; ‑‑‑ ning viimaks, kui ta oma eluka peatas, toimus see niisuguses poripilves, et Obadiah’l olnuks õigem viibida sel hetkel penikoorma kaugusel. Ühesõnaga, doktor Slop polnud sellest ajast, kui selline asi moodi läks, mitte kunagi olnud nii üleni mudaga kaetud [‑‑‑].
3. köide, LXXXIII peatükk
Hakkan nüüd oma tööga juba kusagile jõudma ning kui söön taimetoitu ja külmi suupisteid, ei kahtle ma selles, et suudan edaspidi jätkata onu Toby ja iseenese loo jutustamisega küllaltki sirges joones. Niisiis
Niisugused olid neli joont, mida mööda liikusin oma esimeses, teises kolmandas ja neljandas köites. ––– Viiendas köites olin väga tubli, ––– sest joon, mida järgisin seal, on täpselt selline:
Siit siis ilmneb, et välja arvatud tähega A märgitud kõver, kus ma võtsin ette reisi Navarrasse, – ja hambuline kaar B, mis tähistab lühikest jalutuskäiku seal leedi Baussière’i ja tema paaži seltsis, – ei kaldunud ma sirgest joonest vähimalgi määral kõrvale, kuni John de la Casse’i kuradid sundisid mind tegema ringi, mida näete olevat märgitud tähega D. – Mis puutub tähistustesse ccccc, siis ei ole need muud kui vahepalad ning tavalised käänakud, mida tuleb sagedasti ette ka vägevaimate riigijuhtide elus; kui võrrelda neid aga sellega, millega inimesed on hakkama saanud, või siis kas või minu enda kõrvalepõigetega tähtede A, B ja D kohal, – siis muutuvad need justkui olematuks.
Praeguses viimases köites olen aga veelgi paremini hakkama saanud, sest – Le Feveri vahejuhtumi lõpust kuni onu Toby sõjakäikude kirjelduse alguseni – olen teelt kõrvale eksinud vaevalt jardi võrra.
[‑‑‑]
––––– Milline teekond!
[‑‑‑]
Tõlkinud Kersti UntFatalist Jacques ja tema isand
Kuidas nad kokku said? Juhuslikult, nagu ikka kohtutakse. Mis nende nimed olid? Mis see teie asi on? Kust nad tulid? Siitsamast lähedalt. Kuhu nad läksid? Kas inimene teab, kuhu ta läheb? Mida nad ütlesid? Isand ei öelnud midagi; ja Jacques ütles, et tema kapten ütles, et kõik, mis meiega siin all head ja halba juhtub, on seal üleval kirja pandud.
***
ISAND: Vägevasti öeldud.
JACQUES: Minu kapten ütles veel, et igal kuulil, mis püssitorust välja tuleb, on majutusorder kaasas.
ISAND: Ja tal oli õigus ...
***
Pärast lühikest vaikust hüüatas Jacques: „Kurat võtku seda kõrtsmikku ja tema kõrtsi!“
ISAND: Miks sa annad oma ligimese kuradile? See pole kristlik.
JACQUES: Sellepärast, et kuna ma tema viletsast veinist purju jäin, unustasin hobuseid joota. Isa märkas seda ja vihastas. Mina läksin trotsi täis; tema haaras kepi ja virutas mulle paraja obaduse üle turja. Parajasti läks sealt mööda rügement, kes oli teel Fontenoy alla laagrisse; astun nördimusest nende ridadesse. Me jõuame pärale, lahing algab.
ISAND: Ja sina saad oma aadressiga kuuli keresse.
JACQUES: Ära arvasite: põlv sai pihta; ja Jumal üksi teab, mis häid ja halbu asju see pihtasaamine endaga kaasa tõi. Need on omavahel nii tihedalt seotud nagu suuraudade ketilülid. Näiteks ma arvan, et kui ma poleks tookord pihta saanud, ei oleks ma elus kunagi olnud ei armunud ega lombakas.
ISAND: Sa oled siis olnud armunud?
JACQUES: Või veel!
ISAND: Ja sellepärast, et sa pihta said?
JACQUES: Sellepärast, et ma pihta sain, jah.
ISAND: Sa pole mulle sellest kunagi sõnakestki rääkinud.
JACQUES: Arvata võib.
ISAND: Aga miks?
JACQUES: Sellepärast, et seda ei saanud varem ega hiljem rääkida.
ISAND: Ja nüüd on õige aeg neist armuasjadest rääkida?
JACQUES: Kes teab?
ISAND: No hakka siis igaks juhuks kähku peale ...
***
Jacques alustas lugu oma armuasjadest. Oli pärastlõunane aeg; ilm oli lämbe; isand jäi magama. Öö tabas neid keset lagedat välja, nad olid täiesti ära eksinud. Isand saab hirmus vihaseks ja tormab teenrile, piits peos, kallale ning õnnetu vennike pomiseb iga löögi peale: „Eks seegi oli seal üleval ilmselt kirja pandud ...“
Nagu näete, lugeja, ma olen hoo sisse saanud ja nüüd on minu kätes, kas ma lasen teil oodata Jacques’i armulugu ühe aasta, kaks aastat või kolm aastat, lahutades ta isandast ja pannes kummagi läbi elama just nii palju seiklusi, nagu mulle meeldib. Mis takistaks mul panna isand paari ja teha temast sarvekandja? saata Jacques saartele? läkitada sinna tema peremees? tuua nad mõlemad ühe ja sama laevaga Prantsusmaale tagasi? Kui lihtne on juttusid sepitseda! Aga aitab neile mõlemale sellest ebameeldivast ööstki, ja teile sellest viivitusest.
Hakkas koitma. Mõlemad ronisid jälle hobuse selga ja jätkasid teed. – Ja kuhu nad läksid? – Juba teist korda esitate mulle selle küsimuse ja juba teist korda vastan ma teile: Mis see teie asi on? Kui ma hakkan siin pajatama nende reisisihist, siis jumalaga Jacques’i armuasjad ... Mõnda aega sõitsid nad vaikides. Kui mõlemad olid oma pahameelest veidi üle saanud, ütles isand teenrile: „Noh, Jacques, kuhu me sinu armuasjadega jõudsimegi?“
[‑‑‑]
Tõlkinud Kristiina RossElu ja kunst
Prantsuse valgustusautori Denis Diderot’ (1713–1784) looming on vormiliselt mitmekesine ja otsinguline. Kõige sihikindlamalt keskendus ta otsingutele teatri vallas. Ta pidas vajalikuks uuendusi teatritekstide temaatikas, vormis, lavastuses ja näitlejatöös. Tema teatriteoreetilised kirjutised, näiteks „Näitleja paradoks“ (1773, ee 2006–2007, tõlkija Mirjam Lepikult), pakuvad teatriinimestele huvi tänapäevani.
Huvi teatri vastu avaldub ka Diderot’ romaanides. „Fatalist Jacques’i“ ülesehitusest on näha, kuidas Diderot kujutleb sündmusi dramaatiliste stseenidena ja kujutab tegelasi dialoogi kaudu. Tegelaskõnes kasutab ta loomulikku suhtluskeelt. Loomulikkus väljendub nii sõnavaras kui ka vestluste arengus ja ülesehituses: tegelased segavad üksteisele vahele või läheb neil miskipärast jutujärg käest. Selle poolest sarnaneb Diderot’ romaan Sterne’i „Tristram Shandyga“. Mõlemad teosed mõjuvad seetõttu mänguliselt ja lõbusalt, kuid romaanide hargnev ja killustunud vorm väljendab ka kirjanike tõsimeelset käsitust elust ja suhetest.
Diderot’ loomingut läbib veendumus, et alates mateeriast, mis on kogu elu alus, on maailmas kõik muutlik, arenev, püsimatu ja suhteline. Hea ja usutav kunstiteos peaks Diderot’ arvates mõjutama inimese kujutlusvõimet samamoodi, nagu elu inimest tegelike kogemuste kaudu mõjutab. Korrapärase vormiga ning väljapeetud kirjanduslikus keeles kirjutatud teos seda ei suudaks.
„Fatalist Jacques’i“ jutustaja
1. Võrdle katkendite põhjal Diderot’ ja Sterne’i jutustamisvõtteid. Millised on sarnasused, millised erinevused?
2. Millest on näha, et Diderot’d mõjutas näitekunst?
Jutustamiskunst
Valgustusajastu väsimatu uudishimu ja suhtlusjanu soodustasid keele ja muude väljendusvahendite uurimist. 18. sajandit võib pidada nii modernse keele- kui ka kunstiteaduse ehk esteetika algusajaks. Ka arusaamad sõnakunstist arenesid ja uuenesid.
Hakati üha selgemini teadvustama jutustava kunsti eripärasid ning eksperimenteeriti jutustamisvõtetega. Mõisteti, et teos toimib kahel tasandil:
- üks tegelik inimene (kirjanik, teose autor) kirjutab teose ning teine tegelik inimene (lugeja) loeb seda;
- tinglik jutustajakuju vahendab teose sündmustikku ning kujundab nõnda tingliku lugejakuju lugemiselamust.
Tinglikkus tähendab, et jutustaja- ja lugejakuju ei vasta ühelegi individuaalsele tegelikule inimesele.
Teose autor, kes on tegelik inimene, võiks teose kirjutada mitmel moel. Ta kaalubki enamasti eri variante, kirjutamise vaheaegadel tegeleb aga muude asjadega. Valmis tekstist lugeja seda kõike ei näe, temale on lugu kättesaadav ainult sellisena, nagu see lõpuks üles on ehitatud. Lugeja näeb sündmusi sellest vaatepunktist, kust neid esitatakse, ja selles järjekorras, nagu neid esitatakse. Need ülesehitusvõtted ning kõik muud väljendusvahendid, mida tekstis on kasutatud, mõjutavad lugemiselamust, lugeja suhtumist sündmustesse ja tegelastesse ning seda, kuidas ta loost aru saab. See, kes teksti abil lugejat nõnda mõjutab, on autori loodud jutustajakuju.
Autor ja jutustaja
Laurence Sterne on mitme teose autor. Romaanis „Tristram Shandy“ on ta loonud minajutustaja kuju – nimitegelase, kes hakkab jutustama lugejale oma elust, kuid kaldub sellest loost pidevalt kõrvale ning pajatab palju teisi.
Raamatus „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia“ (1768, ee 1972, tõlkija Helga Kross) on Sterne loonud teistsuguse minajutustaja – pastor Yoricki, kes pajatab seiku oma Euroopa-reisilt ning teeb seda märksa sidusamas ja traditsioonilisemas laadis.
Iga individuaalne, tegelik lugeja võib tekstile reageerida ise moodi, sealhulgas näiteks teose pooleli jätta, kui see talle ei meeldi, või mõne osa vahele jätta, kui see teda ei huvita. Tinglik lugejakuju on see, kelle reaktsioone jutustaja aimata ja mõjutada püüab. Jutustaja võib oma tinglikku lugejat otse kõnetada. Vahel jääb see lihtsalt põgusaks pöördumiseks. Mõnes teoses, näiteks Sterne’i „Tristram Shandys“ ja Diderot’ „Fatalist Jacques’is“, pöörab jutustaja lugejaga suhtlemisele sama suurt või suurematki tähelepanu kui loole endale.
19. sajandi keskpaiku hakati realistlikus kirjanduses otsima jutustamistehnikat, mis jutustajakuju ning jutustaja mõju lugejale pigem varjaks kui esile tooks. Eesmärk oli luua illusioon, et teos näitab maailma vahetult. Selline jutustamistehnika iseloomustab ka osa hilisemat kirjandust, kuid 20. sajandi kirjanduses tekkis ja süvenes taas huvi jutustaja ja lugeja suhete vastu ning soov nendega eksperimenteerida.
Tinglik ja tegelik lugeja
1. Pane tähele, kuidas „Tristram Shandy“ jutustaja lugejat kõnetab, ning järelda sellest, kuidas ta lugejat ette kujutab.
- Mida lugeja tema arvates ootab?
- Kuidas tema jutustamislaad tema arvates lugejat mõjutab?
2. Iseloomusta samamoodi „Fatalist Jacques’i“ lugejat, keda jutustaja ette kujutab.
3. Kas sulle tundub neid katkendeid lugedes, et neis kõnetatakse sind, või erinevad sinu ootused ja reaktsioonid nendest, mida jutustaja sulle omistab? Täpsusta ja põhjenda.
Nali ja tõsi
Valgustusajastu kirjanduses saab palju ja väga mitmekesist nalja. Igasugune nali ja koomika tekib üldiselt mingist nihestusest: ootamatust pöördest sündmustes, tavatust muutusest olukorras, veidrast vastuolust mõttekäigus.
Füüsilise koomika puhul teeb nalja häire ootuspärases ja kavatsetud liikumises, näiteks libastumine ja kukkumine või millegi ümberajamine. Sedasorti koomikat saab võimendada näiteks sellega, kui äpardus tabab muidu väärikat tegelast või kui äpardusele eelneb suur pingutus äparduse vältimiseks – mida teravam on vastuolu, seda naljakamalt see mõjub.
Olukorrakoomika on rajatud üllatustele inimesi või tegelasi ümbritseva olukorra mis tahes aspektis. Nalja võib teha see, kui tegevus ei ole olukorraga kooskõlas (näiteks tegeleb keegi suures hädaohus viibides kõrvaliste pisiasjadega); kui räägitakse üksteisest mööda; kui selgub, et olukorrast, kus viibitakse, on valesti aru saadud (näiteks keegi arvab, et hoiab hoolega mingit saladust, saladus on aga ammu kõigile teada).
Koomika tekib ka vastuoludest mingi nähtuse ja üleüldiste ootuste vahel, mis inimesel maailma suhtes on. Nii näiteks võib naljakana mõjuda mingi äärmuslik liialdus või pisendus (näiteks millegi kujutamine ebatavalistes mõõtmetes, imepisikese või hiiglasuurena). Samuti võib koomiline olla segane jutt või sihilik keelemäng, mis tavalisest keelekasutusest eemaldub. Inimest võib naerma ajada ka see, kui ta ise midagi ekslikult ootab või valesti tõlgendab ning seejärel oma eksitust mõistab.
Üks võte koomilise vastuolu tekitamiseks on iroonia, mis seisneb selles, et öeldakse üht, kuid mõeldakse vastupidist. Jutustavas kirjandusteoses võib irooniline olla üks tegelane mõne teise suhtes, kuid ka jutustaja tegelaste suhtes. Näiteks võib jutustaja vahendada, mida tegelased mõtlevad ja ise targaks peavad, ning näidata seejärel, kuidas sündmuste käigus ilmneb, et tegelaste mõtted olid üpris rumalad.
Koomikat võib kasutada mitmel eesmärgil, mis üksteist vastastikku ei välista. Nalja võib teha selleks, et oleks lihtsalt lõbus. Mõnel juhul võib nalja eesmärk olla kedagi või midagi naeruväärsena näidata. Sel juhul on tegu satiiriga. Satiiri eesmärk omakorda võib olla näiteks ühiskonna- või kultuurikriitika, rünnak filosoofiliste, poliitiliste või usuliste vastaste vastu vm. Alati ei ole satiirilisel teosel ühte ilmselget ja kindlat vastast. Teos võib nalja abil ärgitada kriitilisele mõtlemisele mitmes valdkonnas, ilma ühemõtteliselt kätte näitamata, mida autor õigeks peab.
Valgustusajastu kirjanduses leidub kõiki koomika liike ning rakendusi. Osa neist naljadest on ilmsed ning mõjuvad hõlpsasti ka nüüdislugejale. Osa mõistmiseks tuleb tunda (mõne mõistmiseks tuleks peensusteni tunda) ajastu konteksti. Nali tekib suhtes sellega, mida tõsiselt võetakse, ning sageli tehakse nalja, et sellega ühtlasi midagi tõsist öelda. Algupärase nalja mõistmine eeldab, et on teada, mida nalja tegija tõsiselt võttis. Seepärast kaob kirjandusteostest aja jooksul nalju ära, kuid tekib ka juurde – eri ajastute lugejad naeravad eri asjade peale.
Mis on naljakas?
1. Too „Tristram Shandy“ ja „Fatalist Jacques’i“ katkenditest näiteks mõni koht, mis sind lugedes naerma ajas.
2. Seleta, millega see sind naerma ajas.
- Millest tekib koomiline vastuolu?
- Mis liiki koomikaga on tegu?
3. Otsi katkenditest näiteid ka mõnda muud liiki koomika kohta.
4. Võrdle oma leide kaaslaste omadega. Arutlege,
- miks inimesed naljast erinevalt aru saavad;
- mida see näitab, kui inimesed naljast ühtemoodi aru saavad;
- kuidas on võimalik nalja ära seletada, kui see inimesele naljakas ei tundu;
- kuidas on võimalik nalja ära tunda, kui see naerma ei aja.
- Service provided by Star Cloud LLC