Piret Raud Teistmoodi printsessilood

Printsess Karlotta ja punastav valgusfoor

Printsess Karlotta oli väga ilus. Võiks öelda isegi, et liiga ilus. Nii ilus, et ajas kõik inimesed enda ümber segadusse. Ning mitte ainult inimesed: ka koerad, kassid, hobused ja lehmad muutusid printsessi nähes närviliseks. Ning isegi valgusfoor, kes seisis lossi lähedal tänavanurgal, läks printsessi nähes alati nõnda häbelikuks, et muutus näost tulipunaseks.

Üldiselt ju ongi fooridel kalduvus õhetada: punaseks minemine on lausa osa nende tööst ja selles pole tegelikult midagi imelikku. Kuid ühel päeval, kui printsess oma uues kuldses kleidis eriti il välja nägi, juhtus nii, et häbelik foor kaotas lihtsalt pea. Ta punastas nõnda sügavalt, et ei suutnud vajalikul hetkel enam roheliseks minna.

See oli üsna paha lugu, sest niimoodi ei pääsenud printsess kuidagi üle tee. Ta seisis hulk aega kannatlikult ja ootas foori rohelist tuld, see aga ei läinud ega läinud põlema.

Lõpuks ütles printsess pahaselt:
​„Kulla foor, lõpetad juba selle punastamise ja lähed roheliseks? Ma olen ootamisest väsinud.”

Nüüd ehmatas foor printsessi sõnade peale nii ära, et hakkas korraga ühe asemel kahte punast tuld näitama.

Siis proovis printsess kurjaga.

„Kui sa kohe roheliseks ei lähe, siis panen su vangikongi!” hüüdis ta ja lõi jalaga vastu maad.

Aga ei aidanud ka ähvardused. Vaene foor sattus hoopis veel suuremasse segadusse ning hakkas närviliselt vilkuma, kuid roheliseks ei läinud ikkagi.

Mida küll teha? Karlottal oli vaja väga üle tee minna, kuid punase tulega seda teha ei tohi. Printsess ei teadnud, mida teha.

Õnneks nägi Karlotta eemal politseinikku.

„Politseinik aitab mind kindlasti,” mõtles ta ja läks politseiniku juurde.

Politseinik aga hakkas ilusat printsessi nähes näost õhetama ja jooksis lõpuks lihtsalt minema, nii et mingit abi temast küll polnud. Aga kui juba politseinik ei saa printsessile abiks olla, siis kes saab?

Printsess istus kõnniteele maha ja hakkas nutma. Mitte keegi ei saanud teda aidata. Ta oli selleks liiga ilus!

Printsessi nuttu kuulis sõbralik väike mutt.

„Milles asi?” küsis mutt sõbralikult ja printsess rääkis talle oma kurva loo.

„Ära nuta, kulla Karlotta! Mina aitan sind!” ütles sõbralik väike mutt ja viis Karlotta oma uru juurde, mis viis sõidutee alt läbi teisele poole tänavat. Mutid on ju peaaegu pimedad, nad ei näe eriti midagi ning ei lähe ka printsesside ilust närvi.

Printsess puges muti järel urgu, roomas natuke ja oligi teisel pool teed. Ta sai küll pealaest jalatallani mullaseks, aga vähemalt ei rikkunud ta liikluseeskirja. Hea oli ka see, et mullane printsess ei näinud enam nii ilus välja. Nii et kui ta hiljem tagasi koju läks, ei tundnud valgusfoor teda ära ning laskis printsessil rahulikult rohelise tulega üle tänava minna.