Väike nõid (2)

Nõia-aasta lähenes aegamööda lõpule, Walpurgi öö tuli ikka lähemale ja lähemale. Nüüd läks väiksel nõial asi tõsiseks. Neil päevadel kordas ta usinasti kõike, mida oli õppinud. Veel kord võttis ta terve nõiaraamatu lehekülg-leheküljelt läbi. Nõidumine läks tal nagu lepase reega.

Kolm päeva enne Walpurgi ööd ratsutas kohale tädi Rumpumpel. Ta ilmus musta pilve seest ning ütles: 

„Ma tulen ülemnõia ülesandel sind nõianõukogu ette kutsuma. Ülehomme keskööl on eksam. Selleks ajaks pead sa olema risttee juures punase kivi taga. Aga kui sa oled ümber mõelnud, siis ei tarvitse sa muidugi tulla ...“

„Siin pole midagi mõelda,“ tähendas väike nõid.

„Kes teab,“ vastas nõid Rumpumpel õlgu kehitades. „Võib-olla on siiski targem, kui sa koju jääd. Ma vabandan meeleldi ülemnõia ees.“

„Või nii?“ hüüdis väike nõid. „Seda ma usun! Aga ma pole nõnda rumal, nagu sa arvad! Ma ei lase endale hirmu nahka ajada!“

„Kes ei taha head nõu kuulda,“ lausus tädi Rumpumpel, „seda ei saa aidata. Niisiis ülehomseni!“ [---]

Punktipealt kell kaksteist jõudis väike nõid pärale risttee juurde nõmmele punase kivi taha. Nõianõukogu oli juba koos. Peale ülemnõia kuulusid sinna veel üks tuulenõid, üks metsanõid, üks udunõid ja ikka nii edasi, ühekaupa igast nõidade liigist. Piksenõiad olid läkitanud tädi Rumpumpeli. See kõik väiksele nõiale sobis. Ta oli eneses kindel ning ütles iseendale:

„Tema läheb küll viha pärast lõhki, kui ma eksami ära teen ja võin homme Blocksbergi mäele kaasa tulla!“

„Alustame!“ hüüdis ülemnõid. „Ja vaatame, mis väike nõid on õppinud!“

Nüüd andsid nõiad talle kordamööda ülesandeid: tuult teha, müristada lasta, punane kivi nõmmelt minema nõiduda ja rahet välja kutsuda – need kõik ei olnud kuigi rasked tööd. Väike nõid ei sattunud kordagi kimbatusse. Ka siis, kui tädi Rumpumpel tema käest nõudis: „Nõiu seda, mis seisab nõiaraamatus kolmesaja kahekümne neljandal leheküljel!“

Väikesel nõial oli kohe kõik selge. Nõiaraamat oli tal eest tahapoole ja tagant ettepoole peas.

„Palun väga!“ kostis ta ning nõidus kohale selle, mis seisis nõia­raama­tus kolmesaja kahe­kümne neljandal leheküljel: raju koos keravälguga.

„Sellest piisab!“ hüüdis ülemnõid. „Sa oled meile näidanud, et sa nõiduda oskad. Niisiis sellele vaatamata, et sa oled alles noor, luban sul tulevikus Walpurgi ööl kaasa tantsida. Või on keegi nõukogus teistsugusel arvamusel?“

Nõiad avaldasid nõusolekut. Ainult tädi Rumpumpel vastas: „Mina olen!“

„Mis on sul selle vastu väita?“ küsis peanõid. „Kas sa pole ta nõidumiskunstiga rahul?“

„Seda mitte,“ sõnas tädi Rumpumpel, „aga ta on sellele vaatamata halb nõid, mida ma ka tõestada tahan!“ Ta kraamis oma põlletaskust lagedale märkmiku.

„Ma olen teda terve aasta salaja jälginud. Kõik, mis ta tegi, on mul üles kirjutatud. Ma loen selle ette.“

„Loe aga rahumeeles!“ hüüdis väike nõid. „Kui seal pole lausa valet kirja pandud, ei ole mul miskit karta.“

„Vaatame-vaatame!“ lausus tädi Rumpumpel.

Siis luges ta nõianõukogule ette, mis väike nõid oli aasta jooksul korda saatnud. Kuidas ta haokorjajaid aitas ja kurja metsnikku arstis. Loo lillemüüjast, õllevedajast ja kastanimüüjast rääkis ta ka. Ta jutustas ka härg Korbinianist, kelle elu väike nõid oli päästnud, lumememmest ning pesarüüstajast.

„Ära unusta sindlilõikajat!“ lausus väike nõid. „Talle panin ma ka aru pähe!“

Ta oli oodanud, et tädi Rumpumpel hakkab teda kõigest väest mustama. Selle asemel aga luges see oma märkmikust aina head ette.

„On see tõsi?“ päris ülemnõid iga loo järel.

„Jaa!“ hüüdis väike nõid. „On küll!“

Ta oli selle üle uhke. Oma rõõmuga ei märganud ta sedagi, et ülemnõia hääletoon muutus kord-korralt karmimaks. Ta ei pannud samuti tähele, et teised nõiad vangutasid järjest suurema kõhklusega pead. Seepärast ehmus ta päriselt, kui ülemnõid järsku pettunult hüüdis:

„Ja tema oleksin ma äärepealt homme öösel Blocksbergi mäele lubanud! Ptüi, rotirosin, küll see on alles paha nõid!“

„Kuidas nii?“ küsis väike nõid haavunult. „Ma nõidusin ju ainult head!“

„Selles see asi ongi!“ turtsus ülemnõid. „Ainult need nõiad, kes ikka ja alati kurja nõiuvad, on head nõiad! Sina aga oled halb nõid, kui sa ühtesoodu head nõidusid!“ [---]

Lõpuks käratas parastavalt ülemnõid: „Sa kannad Blocksbergi mäele nõialõkke tarvis puud kokku. Täitsa ihuüksi! Homme keskööks peab lõke valmis olema. Siis me seome su seal puu külge kinni ja sa seisad seal öö otsa ning vaatad, kuidas teised tantsivad!“