Kuidas pidada kõnet?
Kõigepealt tuleb kõne teema hoolikalt läbi mõelda ja seejärel esitada endale lihtne küsimus: mis on minu arvates selle teema juures kõige tähtsam? Sellele küsimusele tuleb leida vastus, mida saab lihtsalt ja löövalt sõnastada.
Kõne kandvaks osaks ongi üks keskne sõnum. Kõhkleva ja laialivalguva sisuga kõne on ebaõnnestunud. Kõnet pidades tuleb arvestada, et ükskõik kui lühike meie sõnavõtt on, kuulajad on usaldanud meile oma aja ja tähelepanu. Seda ei tohi kurjasti kasutada. Vastupidi, sellesse tuleb suhtuda austusega. Niisiis: kui kõnepidaja sõnumit ei ole võimalik lihtsalt ja meeldejäävalt sõnastada, siis pole kõne pidamisel mõtet.
Oluline on see, et kõneleja julgeks olla isikupärane. See tuleb esile nii käitumises kui ka sõnakasutuses. Kõnet pidades ei tohi kindlasti olla lohakas ega kasutada tänavakeelt. Lõbusamad väljendid on lubatud, kui need lisavad kõnele värvi ja vaimukust. Kõneleja võib teha nalja, kui see ei tee teda ennast naeruväärseks.
Ka siis, kui kõne on pähe õpitud, tuleb see esitada võimalikult loomulikult. Hea kõne tekitab mulje, et see sünnib siin ja praegu. Kõne on esinemise liik, kuid ühtlasi midagi enamat: see on suhtlemine kuulajatega. Kõneleja peab jälgima, kuidas kuulajad reageerivad. Kõneleja peab käituma vastavalt sellele, kas publik haigutab, igavleva näoga tuimalt lakke vahib, naerab või vahele segab.
Sellepärast ei loe hea kõneleja paberilt maha ja muudab oma kõne sisu, nagu olukord nõuab. Kindluse mõttes on aga hea hoida kõnelemise ajal ees paberilehte märkmetega, millel on kõne kondikava. Kondikavas on kirjas osad, millest kõne koosneb. Iga osa juurde tuleb märkida kõige olulisemad mõtted, millest kõneleja kavatseb rääkida.
Millistest osadest kõne koosneb?
Lennart Meri, Eesti Vabariigi president aastail 1992—2001, oli tuntud kui osav kõnemees. Olles kirjanik, oskas ta kasutada löövaid ütlusi, millest paljud on tänaseni tuntud, näiteks „Eestile on kombeks üks president korraga” ja „Tule, taevas, appi!”. Milliseid kuulsaid kõnepidajaid ja nende ütlusi oskad veel nimetada?
1. Mina olen siin!
Viisakas pöördumine publiku poole ja kuulajate tähelepanu tõmbamine endale. Loon meeldiva õhkkonna, tehes lühikese nalja või komplimendi. Hoidun liigsest lobisemisest ja jälgin oma kehakeelt (ei tohiks vaadata maha ega panna käsi taskusse või rinnale risti).
2. Millest ma rääkima hakkan?
Avasõnad, millega avatakse teema. Võin alustada küsimuse, olukorra kirjeldamise või tabava loo jutustamisega. Kui pöördumise eesmärk oli saavutada inimeste tähelepanu, siis avasõnade mõte on kuulajad kaasa tõmmata — panna nad huvituma, mida mul öelda on.
3. Mida on mul teile öelda?
Selgitus, mis on mulle selle teema puhul kõige olulisem. Miks ja kuidas ma sellise mõtteni olen jõudnud? Sõnastan selgelt ja üheselt mõistetavalt oma seisukoha.
4. Mis mõttes?
Nüüd tahab publik kuulda täpsemat selgitust. Esitan üksikasjad, et põhjendada oma seisukohta. Siinjuures on üks oluline võte: vaatan ennast publiku seisukohalt ja küsin iseendalt, mis võiksid olla nende kõige tõenäolisemad vastuväited minu mõtetele. Sõnastan need, vaieldes justkui iseendale vastu. Nüüd aga tahab publik teada, mida on mul vastukaaluks öelda: siin ongi kõne tuumkoht, kus kõneleja peab võitma publiku poolehoiu ja veenma neid, et ikkagi temal on õigus. Selleks on kõige parem kasutada tabavaid näiteid (faktid, oma isiklik kogemus, mõni kõigile tuntud lugu).
5. Mis jääb kõlama?
Lõppsõna. Kordan üle oma kõne põhisõnumi. Mis on see üks asi, mis peab kuulajatele minu kõnest meelde jääma? Ja kõige lõpetuseks tuleb rõhuda kuulajate tunnetele, kutsudes neid üles oma seisukohaga liituma. Selleks võib lõpetada ka näiteks luuleridadega, nagu teeb Carl Robert Jakobson.
6. Küsimustevoor
Pärast emotsionaalset lõppsõna teen pausi ja tänan publikut tähelepanu eest. Selleks piisab lihtsalt ühest sõnast: „Aitäh!” Nüüd järgneb publiku aplaus ja seejärel küsin: „Palun, kas kellelgi on mulle küsimusi?” Kui keegi on küsimiseks käega märku andnud, teen tema poole kerge kummarduse ja ütlen: „Palun.”
Töövihiku ülesanne 46
- Service provided by Star Cloud LLC