Iseendaks jäämine

Nelle Harper Lee

Dill lahkus meist septembri algul, et Meridiani tagasi minna. Me saatsime ta kella viiesele bussile, ja ma olin õnnetu ilma temata, kuni mul meelde tuli, et ma ju ise lähen ka nädala pärast kooli. Ma ei olnud oma elus midagi rohkem oodanud. Talvel olin istunud tundide kaupa oma lehtmajas, piiludes sealt kooliõue, vaadates Jemilt saadud binokliga sealseid lasteparvi, õppides nende mänge, jälgides Jemi punast kuube pimesikumängu väänlevais põigetes, elades salamahti kaasa nende äpardustele ja väikestele võitudele. Ma igatsesin olla nende hulgas.

Jem oli nii lahke, et viis mu esimesel päeval ise kooli – kohustus, mida tavaliselt täidavad lastevanemad, aga Atticus ütles, et Jem näitab mulle hea meelega mu klassi kätte. Ma usun, et siinjuures toimus mingi rahaline tehing, sest kui me ümber nurga Radleyde majast mööda traavisime, kuulsin ma Jemi taskus mingit ebatavalist tilinat. Kui me kooliõue nurga juures sammu aeglustasime, hakkas Jem mulle seletama, et ma teda koolis olles ei tülitaks, ei läheneks talle sooviga mängida mõnd peatükki raamatust „Tarzan ja inimsipelgad”, ei tekitaks talle piinlikkust vihjetega tema isiklikule elule, ega tal vahetundide ajal sabas ei tilpneks. Mina jäägu esimese klassi omade hulka, tema koht on viiendas. Ühesõnaga – et ma teda ei segaks.

„Kas me siis ei saagi enam koos mängida?” küsisin ma. „Kodus mängime nagu ikka,” ütles Jem, „aga saad aru, kool – see on midagi muud.”

Ja nii see oligi. Enne kui esimesed tunnid läbi said, tiris miss Caroline Fisher, meie õpetaja, mind klassi ette, silitas joonlauaga mu peopesa ja laskis mul kuni suure vaheajani nurgas seista.

Miss Caroline ei olnud vanem kui kakskümmend üks. Tal olid kärtsud punakad juuksed, roosad põsed, ja küüned olid tumepunaseks lakitud. Ta kandis kõrge kontsaga kõpskingi ja punase-valgetriibulist kleiti. Ta lõhnas ja nägi välja nagu piparmünditrops. Ta elas meist teisel pool teed miss Maudie Atkinsoni majas, ülemises tänavapoolses toas, ja kui miss Maudie meid temale tutvustas, oli Jem mitu päeva peast poolsegane.

Miss Caroline kirjutas oma nime trükitähtedega tahvlile ja ütles: „Siin on öeldud, et mina olen miss Caroline Fisher. Ma olen pärit Põhja-Alabamast, Winstoni maakonnast.” Klassist käis läbi rahulolematuse kahin – mine tea, viimaks hakkab ilmutama sealsele kandile iseloomulikke omadusi. (Kui Alabama 11. jaanuaril 1861. aastal Lõunaosariikide liidust lahku lõi, siis Winstoni maakond lõi omakorda lahku Alabamast, ja Maycombis oli see igale lapsele teada.) Põhja-Alabama kubises viinakodadest, ketrusvabrikuist, terasevalu aktsiaühinguist, vabariiklastest, professoritest ja muist ilma juurteta inimestest.

Miss Caroline alustas päeva sellega, et luges meile ette ühe jutu kassidest. Kassid pidasid üksteisega pikki vestlusi, kandsid väikseid naljakaid riideid ja elasid soojas majakeses pliidi all. Kui jõuti sinnamaale, kus emand Kass helistas apteeki ja nõudis hiiri šokolaadimaltoosas, siis terve klass vingerdas naerust. Miss Caroline vist ei taibanud, et räbalais ja puuvillasärkides ning kotiriidest seelikuis esimene klass, kellest enamik oli noppinud puuvilla ja söötnud sigu sellest ajast, kui nad jalul püsima hakkasid, ei ole nii kõrgelennulisele kirjandusele vastuvõtlik. Miss Caroline jõudis oma looga lõpule ja ütles: „Oo, eks see olnud kena?”

Siis ta läks tahvli juurde ja kirjutas sinna tähestiku hiiglasuurte trükitähtedega, pöördus klassi poole ja küsis: „Kas keegi teist teab, mis asjad need on?”

Kõik teadsid: suurem osa esimesest klassist oli istuma jäänud.

Ta valis minu vist sellepärast, et teadis mu nime; kui ma tähestikku lugesin, ilmus ta kulmude vahele kerge korts, ja kui ta oli mul lasknud läbi lugeda peaaegu terve aabitsa ja börsiteated ajalehest The Mobile Register, avastas ta, et ma olen kirjaoskaja, ja hakkas minusse suhtuma enam kui õrna põlgusega. Miss Caroline käskis mind öelda oma isale, et ta mind enam ei õpetaks, see võivat mu lugemisoskusele kahju teha.

„Õpetaks?” küsisin ma imestunult. „Ta ei ole mulle midagi õpetanud, miss Caroline. Atticusel pole aegagi mulle midagi õpetada,” lisasin ma, kui miss Caroline naeratas ja pead vangutas. „Ta on õhtul nii väsinud, et ta lihtsalt istub elutoas ja loeb.”

„Kui tema ei õpetanud, kes siis õpetas?” küsis miss Caroline sõbralikult. „Keegi pidi seda tegema. Ega sa ometi sündides The Mobile Registeri lugeda ei osanud.”

„Jem küll ütleb, et ma olevat osanud. Ta luges ühte raamatut, kus ma ei olnud Finch, vaid Bullfinch. Ta ütleb, et minu nimi on õieti Jean Louise Bullfinch, et mind vahetati ära ja et tegelikult ma olen...”

Miss Caroline nähtavasti arvas, et ma valetan. „Ärgem laskem oma kujutlusel lendu tõusta, mu armas,” ütles ta. „Niisiis, ütle oma isale, et ta sind enam ei õpetaks. Kõige parem on lugema õppida siis, kui me pea on koormamata. Ütle talle, et nüüdsest peale ma võtan su ise käsile ja katsun seda kahju kuidagi heaks teha...”

„Kuidas, palun?”

„Sinu isa ei oska õpetada. Ja nüüd mine oma kohale.”

Ma pomisesin „palun vabandust” ja läksin oma kohale, juureldes oma kuriteo üle. Ma ei õppinud kunagi meelega lugemist, aga kukkus kuidagi välja, et ma tuhnisin ilma mingi eriloata iga päev ajalehtedes. Ja pikad tunnid kirikus – võib-olla õppisin ma nende ajal. Ma ei mäletanud aega, kus ma ei oleks osanud lauluraamatut lugeda. Nüüd, kui ma olin sunnitud sellele mõtlema, mõistsin ma, et lugemine sai mul selgeks iseenesest, samuti nagu oma tunkede käsikaudu kinninööpimine selja tagant või õige otsa kätteleidmine kingapaelte virvarrist. Ma ei teadnud öelda, millal read Atticuse liikuva sõrme kohal sõnadeks eraldusid, aga niipalju kui ma mäletan, vahtisin ma neid õhtust õhtusse, kuulates päevauudiseid, seaduseelnõusid, Lorenzo Dow’ päevikut – mida iganes Atticus juhtus lugema, kui ma talle õhtuti sülle ronisin. Kuni ma ei kartnud, et see võidakse mul ära keelata, ma ei armastanudki lugeda. Me ei mõtle sellele, kas armastame hingata või mitte.

Ma teadsin, et olin pahandanud miss Caroline’i, seepärast istusin ma kuni vahetunnini vaikselt omaette ja vahtisin aknast välja, siis aga otsis Jem mind kooliõues esimese klassi rahva hulgast üles ja küsis, kuidas mul läheb. Ma rääkisin talle.

„Kui ma saaksin, siis ma läheksin minema. Jem, see neetud daam räägib, et Atticus olevat mind lugema õpetanud ja et ta ei tohi seda enam teha...”

„Ära muretse, Nirksilm,” lohutas mind Jem. „Meie õpetaja ju ütleb, et miss Caroline õpetab uutmoodi. Ta ise õppis seda kolledžis. Varsti on see juba kõigis klassides. Siis pole raamatuid suuremat vajagi – kui sa näiteks tahad lehmast midagi teada, siis lähed ja lüpsad teda, saad aru?”

„Jah, Jem, aga ma ei tahagi lehmast midagi teada, mina... ma...”

„Tahad küll. Lehmadest just peab teadma, vaata, kui tähtis osa neil on Maycombi maakonna elus.”

Ma piirdusin sellega, et küsisin, kas ta on peast põrunud.

„Ma tahtsin sulle ainult selgeks teha seda uut õpetamisviisi, mida nüüd esimeses klassis kasutatakse, sa tõrges plika. See on Dewey kümnendsüsteem.”

Kuna ma ei olnud Jemi väidetes kunagi kahelnud, ei pidanud ma ka nüüd vajalikuks sellega algust teha. Dewey kümnendsüsteem seisnes osalt selles, et miss Caroline liputas meie nina all kaarte, millele oli trükitud „kass”, „rott”, „mees” ja „sina”. Meilt nähtavasti ei oodatud mingeid seletusi ja klass võttis need impressionistlikud ilmutused vaikides vastu. Mul oli igav ja ma hakkasin Dillile kirja kirjutama. Miss Caroline tabas mind sellelt ja käskis jällegi mul öelda oma isale, et ta mind enam ei õpetaks. „Pealegi,” ütles ta, „kirjutame me esimeses klassis ainult trükitähtedega. Kirjatähti me ei õpi enne kui kolmandas klassis.”

Siin oli süüdi Calpurnia. Seda ta tegi vist selleks, et ma teda vihmastel päevadel surnuks ei tüütaks. Ta pani mu kirjutama – kritseldas tahvli ülemisele äärele tähestiku ja selle alla kirjutas ühe tüki Piiblist. Kui ma selle rahuldavalt maha kirjutasin, autasustas ta mind võileivaga, millele oli suhkrut peale riputatud. Calpurnia õpetamises puudus sentimentaalsus: teenisin harva tema rahulolemise ära ja harva ta autasustas mind.

„Kõik, kes koju einele lähevad, tõstke käsi üles,” ütles miss Caroline, laskmata süveneda minu uuel vimmal Calpurnia vastu.

Linnalapsed tõstsid käed ja õpetaja laskis meist pilgu üle käia.

„Kõik, kellel on eine kaasas, pange see laua äärele.”

Teadmata kust ilmusid siirupipurgid, ja laes hakkasid tantsima metallihelgid.

Miss Caroline kõndis ridade vahel edasi-tagasi, piiludes või uurides einepakke, noogutades pead, kui nende sisu teda rahuldas, teiste puhul aga krimpsutas veidi nina. Walter Cunninghami pingi juures ta peatus. „Kus on sinu eine?” küsis ta.

Walter Cunninghami näost oli kogu klassile selge, et tal on ussid. Ja tema paljad jalad kõnelesid sellest, kust ta oli nad saanud. Kidaussid saadi siis, kui käidi paljajalu seasulus ja laudas. Kui Walteril oleksid olnud kingad, oleks ta need esimesel koolipäeval jalga pannud ja siis kuni südatalveni nurka visanud. Tal oli seljas puhas särk ja hoolikalt parandatud dress.

„Kas sa unustasid oma eine täna koju?” küsis miss Caroline.

Walter vaatas otse enda ette. Ma nägin, kuidas tema kõhnal lõual üks lihas tõmbles.

„Kas sa unustasid selle täna koju?” küsis miss Caroline. Walteri lõug tõmbles uuesti.

„Mhühüh,” pobises ta viimaks.

Miss Caroline läks oma laua juurde ja avas käekoti. „Siin on sulle kakskümmend viis senti. Mine söö täna linnas. Homme võid mulle tagasi maksta.”

Walter raputas pead. „Ei, tänan väga, õpetaja,” ütles ta tasa ja sõnu venitades.

Miss Caroline’i häälest kostis kärsitust: „Noh, Walter, tule ja võta.”

Walter raputas uuesti pead.

Kui Walter kolmandat korda pead raputas, sosistas keegi: „Mine ja seleta talle ära, Nirksilm.”

Ma pöörasin ringi ja nägin endal enamiku linnalaste ja kogu maaseltskonna pilke. Miss Caroline ja mina olime juba kaks korda mõtteid vahetanud ja nad vaatasid minu poole süütus usus, et lähem tutvus soodustab vastastikust mõistmist.

Niisiis ma tõusin lahkesti Walteri huvides sõna võtma:

„Ee... ee... miss Caroline?”

„Mis on, Jean Louise?”

„Miss Caroline, Walter on Cunningham.”

Ja ma istusin uuesti pinki.

„Mis sa ütlesid, Jean Louise?”

Enda arvates olin ma talle asja küllalt selgeks teinud. Kõigile teistele oli see täiesti selge: Walter Cunningham valetab, nii et suu suitseb. Ta ei unustanud oma einet üldse maha, tal ei olnudki seda einet. Ei ole täna ega homme ega ka ülehomme. Ja vaevalt oli ta kogu oma elu jooksul näinud korraga kolme kahekümneviielist.

Kui ma oleksin suutnud selle asja miss Caroline’ile ära seletada, oleksin ma ise pääsenud mõningatest ebamugavustest ja päästnud miss Caroline’i suurest nördimusest, aga kuna ma ei osanud seda teha nii hästi kui Atticus, ütlesin ma ainult: „Te teete talle häbi, miss Caroline. Walteril ei ole kodus kahekümneviielist, et teile ära maksta, küttepuudega aga ei ole teil midagi peale hakata.”

Miss Caroline jäi seisma kui soolasammas, siis haaras ta mul natist kinni ja tiris mu oma puldi juurde. „Jean Louise, tänaseks on mul sinust küllalt,” ütles ta. „Iga sammu peal aina komistad, mu armas. Siruta oma käsi ette.”

Ma arvasin, et ta sülitab mulle pihku – ainus põhjus, miks Maycombis keegi peopesa ette sirutas: pihkusülitamisega kinnitati siin põlise tava kohaselt kõiki suulisi kokkuleppeid. Taipamata, mis lepingu me olime teinud, vaatasin ma küsivalt klassi poole, kuid nägin ainult hämmeldunud pilke. Miss Caroline võttis joonlaua, lõi mulle pool tosinat korda kergelt peo pihta ja käskis mul nurka minna. Puhkes maruline naer, kui klass viimaks taipas, et miss Caroline oli mind nuhelnud.

Kui miss Caroline ka teisi sama saatusega ähvardas, rõkkas kogu esimene klass uuesti naerust, taltudes alles siis, kui neile langes miss Blounti vari. Miss Blount, Maycombi põliselanik, kes veel ei olnud pühendatud kümnendsüsteemi saladustesse, ilmus uksele, käed puusas, ja kuulutas: „Kui ma kuulen siit ruumist veel üht piuksatust, panen kogu klassile tule otsa. Miss Caroline, selle märuli pärast siin ei saa kuues klass püramiidi tõestusele kontsentreeruda.”

Minu nurgasviibimine oli üürike. Kellahelinast päästetuna jälgis miss Caroline, kuidas lapsed hanereas klassist välja einele marssisid. Kuna mina olin viimane lahkuja, nägin, kuidas ta toolile vajus ja pea käte vahele langetas. Kui ta oleks käitunud minuga lahkemini, oleks mul temast kahju hakanud. Ta oli nii väike ja ilus.

Tõlkinud Valda Raud