Kui ajataju kaob…

Kurt Vonnegut

Teine peatükk

Kuulake:

Billy Pilgrimit on tabanud ajataju kaotus.

Billy heidab magama raugastunud leskmehena ning ärkab oma pulmapäeval. Ta siseneb ühest uksest 1955. ning väljub teisest 1941. aastal. Ja läheb siis viimase lävelt uuesti tagasi, et leida end taas aastas 1963. Ta ütleb, et on näinud mitmel korral oma sündi ja surma, vahepeal aga teeb ta juhuslikke visiite kõigisse oma elusündmustesse.

Nii ta ütleb.

Billy sündis 1922. aastal Iliumis, New Yorgi osariigis, sealse habemeajaja ainsa võsuna. Ta oli naljaka välimusega laps, kellest kasvas naljaka välimusega nooruk – pikk vibalik, kujult nagu Coca-Cola pudel. Ta lõpetas Iliumi keskkooli oma klassi parima kolmandiku hulgas ja käis ühe semestri Iliumi Optikakooli õhtukursustel, enne kui ta Teise maailmasõja aegu sõjaväkke värvati. Ta isa sai sõja ajal jahiõnnetuse läbi surma. Eks ta ole.

Billy sõdis jalaväelasena Euroopas ning sakslased võtsid ta vangi. Pärast ausat vabanemist armeest 1945. a astus Billy uuesti Iliumi Optikakooli. Viimasel õppeaastal kihlus ta kooli asutaja ning omaniku tütrega, mille järel tal närvid kergelt üles ütlesid.

Ta pandi sõjaveteranide haiglasse Lake Placidi lähedal, talle anti seal elektriravi ja lasti siis koju. Ta abiellus oma kihlatuga ja lõpetas õpingud ning äiapapa pani ta ettevõttesse tööle. Ilium on optikutele eriti soodne paik, sest seal asuvad „General Forge and Foundry Company” valutehased. Igalt töötajalt nõutakse kaitseprille ja nende kandmist seal, kus parajasti käib valu. Aktsiaseltsil GF&F on Iliumis kuuskümmend kaheksa tuhat töötajat. See tähendab suurt hulka prilliklaase ja -raame.

Ja raamid on need, mis toovad raha.

Billy sai rikkaks. Tal oli kaks last, Barbara ja Robert. Kui tuli aeg, abiellus Barbara ühe teise optikuga, ning Billy pani oma väimehe ettevõttesse tööle. Billy pojal Robertil oli keskkoolis päratu palju pahandusi, aga siis astus ta kuulsasse „roheliste barettide” väeossa. Ta võttis aru pähe, sirgus kenaks noormeheks ja võitles Vietnamis.

1968. a kevadtalvel üüris Billy koos rühma optikutega lennuki, mis pidi neid viima Iliumist rahvusvahelisele optikute konverentsile Montrealis. Lennuk põrkas vastu Sugarbushi mäe tippu Vermontis. Kõik peale Billy said surma. Eks ta ole.

Sel ajal kui Billy ühes Vermonti haiglas toibus, suri ta naine ootamatult süsihappegaasi mürgitusse. Eks ta ole.

Kui Billy pärast lennuõnnetust tagasi Iliumi oma koju jõudis, elas ta tükk aega üsna vaikselt. Tal oli kohutav arm üle kogu pealae. Ta ei läinud enam tööle. Tal oli majapidajanna. Ta tütar käis teda peaaegu iga päev vaatamas.

Ja siis äkki läks Billy kedagi hoiatamata New Yorki ning esines seal õhtuses raadiosaates, mille programmis on tavaliselt vestlused. Ta rääkis sellest, kuidas teda tabas ajataju kaotus. Ja rääkis ka sellest, kuidas 1967. a. üks lendav taldrik ta ära näppas. See taldrik oli Tralfamadore planeedilt, ütles ta. Ta viidi Tralfamadorele, kus teda loomaaias alasti näidati. Ja teda paaritati seal Maalt pärineva endise filmistaari Montana Wildhackiga.

Mõned öökullid Iliumis juhtusid seda Billy saadet kuulma ja üks neist helistas Billy tütrele Barbarale. Barbara oli häiritud. Ta läks koos mehega New Yorki ja nad tõid Billy koju. Billy kinnitas leebelt, et kõik, mida ta raadios rääkis, on tõsi. Ta ütles, et tralfamadoorlased olevat ta ära näpanud tütre pulmaööl. Pulmas ei olevat tema puudumist märgatud, väitis ta, sest tralfamadoorlased olevat viinud ta ajatrajektoorist läbi, nii et ta võis viibida aastaid Tralfamadorel ja siiski ainult üks mikrosekund maakeralt ära olla.

Kuu aega möödus ilma vahejuhtumiteta, siis aga kirjutas Billy kirja Iliumi „News Leaderile”, mille ajaleht ka avaldas. Selles kirjeldati Tralfamadore elanikke.

Kirjas oli öeldud, et nad olid kaks jalga pikad, rohelised ja kujult nagu veevärgitööliste pumbad. Nende iminapad olid vastu maad ja nende äärmiselt paindlikud sarved olid tavaliselt taeva poole pööratud. Kummagi sarve tipus oli väike käsi rohelise silmaga peopesas. Need olendid olid sõbralikud ning nägid asju neljas dimensioonis. Nad haletsesid maalasi, kuna need nägid ainult kolmes dimensioonis. Neil oli maalastele õpetada imepäraseid asju, eriti mis puutub ajasse. Oma järgmises kirjas lubas Billy rääkida neist imepärastest asjadest.

„Kõige tähtsam asi, mida ma Tralfamadorel õppisin, on see, et kui inimene sureb, on see ainult näiline. Tegelikult on ta mineviku ajas veel täiesti elus, ja seepärast on suur rumalus tema matustel nutta. Kõik hetked – nii minevik, olevik kui ka tulevik – on alati eksisteerinud ja eksisteerivad edaspidigi. Tralfamadoorlased võivad vaadelda mõnd osa Kaljumägedest. Nad oskavad näha, kuivõrd jäävad on kõik hetked, ja nad võivad vaadelda iga hetke, mis neid huvitab. Meil siin Maal on lihtsalt selline illusioon, et hetked järgnevad üksteisele nagu pärlid kees, ja kui hetk on möödas, on ta möödas igaveseks.

Kui tralfamadoorlane näeb laipa, mõtleb ta lihtsalt, et surnud inimene on antud hetkel halvas olukorras, kuid et seesama isik on paljudel teistel hetkedel kõige paremas korras. Ja kui mina nüüd kellegi kohta kuulen, et ta on surnud, kehitan ma lihtsalt õlgu ja ütlen sedasama, mida ütlevad surnute kohta tralfamadoorlased, ja nimelt: „Eks ta ole.”

Tõlkinud Valda Raud