Järjejutt VII

(Lava meenutab üsna realistlikult linna, kuni selleni, et ta piirjooni pole võimalik määrata – lavakujunduse osaks on hargnevad tänavad, üks-ühele reaalsusele vastav liikluspilt, märgid ja reklaamid, möödakäijad. Ruumil puudub lagi, selleks on taevas mõnede kajakate, tiirude, vareste ja tuvidega. Lavale sisenevad kaks tegelast: Mina ja etnoloog Johan Rostfrei.

Mina meenutab kummalisel moel natuke tulnukat, ta on lüheldast kasvu, märkimisväärselt kõhn ning tal on kummalgi käel vaid neli sõrme. Rostfrei on punapõsine, äreva olekuga, noorepoolne mees, asiselt ülikonnas, käes suur sumadan/portfell. Kumbki justkui ei märkakski enese ümber veerlevat ja keerlevat, helisevat ja kõlisevat, mürisevat ja ägisevat elutralli. Üsna süvenenult vestlevad nad vaid omavahel, nagu kaks sõpra kunagi.)

ROSTFREI: Tead, mõnikord on mul selline tunne, nagu oleks lood maailmast otsa saanud. Aja neid noaotsaga mööda kringlit taga! Ei ole pea kedagi, kes tahaks üht tõelist lugu rääkida. Ikka ainult lora, klatš, kuulujutud, raha ja töö ja kool ja pidu ja… Kõik pisikesed tähtsusetud asjad. Nii pisikesed nagu üks äraeksinud inimene võõras suurlinnas, kus keegi ta keelt ei kõnele. See on keeleande raiskamine, parem siis unustame rääkimise ja läheme tagasi ahvideks. Need ka paljunevad ja söövad ja saavad nalja, neil pole lugusid vajagi.

MINA: Võib-olla sa liialdad ikka veidike, Johan. Eks kõik need pisikesed, tähtsusetud jutud, kõik see loba on ju ka alati olemas olnud… Ega kogu aeg saa tähtsaid jutte rääkida, see võtaks neilt ju jõu küljest ära. See on sama, nagu sööks kogu aeg oma lemmiktoitu, iga päev kolm korda. Või kuulaks ainult üht laulu, uuesti ja uuesti ja uuesti, nädalaid ja kuid… Lõpuks saab kõrini… Või ei, ma ei seletanud päris õigesti. Pigem on see nagu Harry Potter, just. Selles mõttes: võlukunst, võlurid, võlumaailmad töötavad seni, kuni neid on vähe või nad on mingis mõttes kättesaamatud. Head jutud kuluksid ära ja kaotaksid oma tähtsuse, kui neil iga hetk sabast kinni saaks. Neid peabki olema raske leida, et iga ahv, kes nendega õigupoolest miskit peale ei oska hakata, näppe taha ei saaks.

ROSTFREI: Jah, aga igal inimesel võiks olla vähemasti üks lugu. Üks tibatilluke oma lugu, kuule, seda pole ju palju palutud.

MINA: Aga neil ju ongi – nende elulugu. Sa oled iga päev, kogu aeg osaline omaenda loos.

ROSTFREI (tõtakalt vahele): Mängid iseennast.

MINA: Ei, ei, ikka oledki sa ise…

ROSTFREI (teist katkestades):… sa ei saanud nüüd ise mõhkugi aru, mis sa kokku rääkisid.

Aga kummatigi oli sul õigus. Kuigi see lugu on pigem näitemäng, draama, tragikomöödia – me igaühe elulugu –, pisut heitlik, pisut kurb, pisut hirmutav, aga üldiselt absurdne ja üdini naeruväärt tükk, jajaa. Vähemasti see üks lugu on tõesti igaühel, kui seal ka midagi suurt ei juhtu. Kuule, milline see sinu lugu on? Mu oma on, tead… natuke kurblik ja üksik ning mul on tunne, et see ei lõpe enne, kui ma olen kõik kohad läbi rännanud.

MINA: Mulle jälle mõnikord tundub, et mul polegi oma lugu, kus ma tegelane oleksin, et ma olen alati kõrvalosas või mingis kummalises rollis kellegi teise elus või lavastuses. Et mus on palju pisikesi lookesi ja lookatkeid, aga ei ühtki suurt seiklust ega mu oma erilist rännurada. Ma arvan, et ma olen see, mis ma lugenud ja teistelt kuulnud olen, nagu tilluke kõndiv raamatukogu.

Ei, ma ei kurda, enamasti on see tore, aga… vahel tahaks ma, et mu elu oleks mingi hea film ja mina mängiksin selles peaosa, mitte ei oleks kõrvalosatäitja või rekvisiidiliigutaja või kostümeerija abi või see, kes toob näitlejatele klaasiga vett. Tahaksin olla õhtu nael, staar ja primadonna.

ROSTFREI: Aga seda sa ju oledki.

(Sõbrad seisatavad ja vaatavad üksteisele otsa, nende pilgus peegeldub läbitunnetatud rahu, mõistmine ja selgus, seal on näha ka tulevasi rännuteid ja seiklusi. Ent nende mõtted mattuvad helikopterimürasse. Ülalt, kopterilt lastakse rippredel otse nende vahele. Seda mööda ronib ähkides alla paks musta ülikonnaga professor Viimnekants.)

VIIMNEKANTS: Oh sa juudas, küll oli sind raske leida, Johan. (Mina poole) Tere, professor Viimnekants. (Sirutab käe.)

MINA: Väga meeldiv…

VIIMNEKANTS (Keerab Minast tõtakalt ära, enne kui too jõuab veel midagi öelda): Kus sa olnud oled? Olgu-olgu, pole tähtis. Aga sa pead kohe tulema. Sa kujuta pilti, me leidsime täiesti uue rahva, täitsa uskumatu, väike rahvas, keda keegi ei tea. Väga kõrgelt arenenud: neil on kahekuningasüsteem. Üks valitseb ja teine on samal ajal kokk ja teeb süüa täpselt nii hästi, kui teine valitseb, nii et istuv kuningas saab toidu järgi aru, kuidas tal läheb. Kui hommikul on põhjakõrbenud omlett, mis maitseb nagu sada aastat kantud higist läbiimbund tuhvlitald, siis ta peab hoolega mõtlema, mis ta eelmisel päeval lohakalt ja halvasti tegi. Talvisel pööripäeval nad vahetavad. Nad ei tunne üldse abielu ning naised ja mehed on täitsa võrdsed ja nende keel ei paista ühegi senituntud keelega lähedalt sugulane olevat… Aga nad avastas üks saapaharjade ja tolmuimejate müügiagent, väga lohakas ja rumal mees, kelle arusaam väärtkirjandusest on jalgpallimeeskonna toetustiimi tütarlaste bikiinikalender. Ja nüüd on kole kiire, sa pead tulema neid uurima, sest nad on hakanud välja surema, see sai alguse kohe, kui nad tsivilisatsiooniga kohtusid. Me oleme võimetud. Kohutav lugu, kohutav. Aga ainulaadne võimalus meie asutusele, ainulaadne! Johan, sa pead kohe tulema: lugusid, mis neil rääkida, ei kuule sa kuskilt! Roni aga üles, me ei tohi aega kaotada.

(Mina poole): Väga meeldiv, väga meeldiv, kohtume jälle, kohtume jälle, tulge meile teinekord külla, sekretär teeb teile ruumides tuuri. Küsige professor Viimnekantsi, ärge häbenege… Meil on firmamärgiga pastakaid ja tasse… (Viimased sõnad lausub ta juba veidi ägisedes hammaste vahelt, mil oma kogukat keret rippredelile hiivab ja üllatavalt osavalt, ahvilikult, ülespoole turnib. Sõbrad jäävad kohmetult alla seisma.)

ROSTFREI: Deus ex machina.

MINA: Mis asi?

ROSTFREI: Jumal masinast.

MINA: Kas see oli jumal?

ROSTFREI: Ei, ei. Nii öeldakse, kui loo lõpus sekkub asjade käiku mingi väline jõud, et lugu muuta, enamasti peaosaliste kasuks. Noh, vaata, nagu „Kärbeste jumala” lõpus, kui lugu just hirmsaks läheb, ja peategelasel on juba hambad, saabuvad sõdurid.

MINA: Ah soo. Sul olid siis hambad?

ROSTFREI: Ei-ei. Mul oli väga tore, tead. Me näeme veel, mu süda ütleb, et see pole sugugi kõik. Ma pean ju oma lugusid sinuga jagama, sõbrad ikka jagavad, eks. Kust ma sind leian, kui ma tagasi olen?

MINA: Sa leiad mind sealt, kus on palju lugusid ja raamatuid. Palju-palju raamatuid. Rostfrei, tule raamatute lõhna peale, tule mööda raamatukoide lennutrajektoore. Seal, mõnest loost, sa mu leiadki.

ROSTFREI (õrnuse ja innuga): Tulen, tulen! (ja siis ülespoole veidi ärritunult nagu rahustades kannatamatuid) Tulen, tulen!

(Mina jääb üksi seisma, ta vaatab alguses, käsi silme ees päiksevarjuks, kaduvale helikopterile järele. Siis vaatab ümberringi, keerab end kanna peal ringi ning uurib tuhisevat linnaliiklust; üks suur pulstunud koer jookseb mööda ja tõmbab keelega üle ta käe. Mina jääb vaatama suurt silti oma pea kohal seinal, see on sinna justkui nõiaväel tekkinud: LINNA RAAMATUKOGU).

MINA (kujuteldavale saalile monoloogi pidades): Ma juba tean, et asjad saavad otsa, aga kummalisel kombel alati ainult selleks, et midagi uut saaks alata. Ja ükski lugu ei lõpe seal, kus ta näikse lõppevat, seal kus öeldakse, et „ja nad elavad tänapäevani, kui nad just surnud pole”. Sest alati võib kindel olla, kui nad just tõesti ei surnud, et midagi juhtus veel. Midagi, mis ei mahu selle muinasjutu sisse ära. Või siis midagi, mida ei saagi looga seletada, sõnus välja öelda. Roll tuleb aga ära täita, see ei lõpe enne, kui langevad kardinad igaühe elus. Enne seda pead sa, nii halvasti või hästi, kui oskad, selle välja pidama. Isegi kui midagi ei toimu, seisab siin üks nähtamatu teater, kus täna õhtul mängitakse sinu elu ja sina oled peaosas. Eks sa pead ise otsustama, kui hästi sa seda rolli täidad, kui hästi sa hakkama saad. Mina hakkan oma rolli tasapisi aimama ja sellesse sisse elama: ma olen nagu lugude väravavaht, lasen inimesi sisse-välja.

(Langeb kujuteldav kardin, aga Mina jääb selle ette seisma.) MINA (jätkab samalt kohalt): Jah, järsku on siis must natuke kasu, et see lugu, mis igaühel on, see päris enda lugu, oleks pisut põnevam ja haaravam. Sest lood on nagu teed ja mida rohkem nad ristuvad ja põimuvad, seda kirjum ja põnevam ilm on… (Kõnnib otsejoones läbi kardina ja kaob raamatukogu uksest sisse. Linna tuled hämarduvad, väga aeglaselt läheb pimedaks. Hämarduva linna üle kostab madalahäälset pominat, autode müra matab selle pea enda alla.) SUUR HÄÄL: Siis sai õhtu ja sai öö. Teine päev. Juba hoopis teine päev.