„Õitsipoisi õnn“

Kord olid Popsiküla auväärsed ätid, kes pidid peremeeste sõna kuulama, jaanilaupäeva õhtul õitsil. Olid külast kaugel, suurel karjamaal. Huikasid ja huikasid nagu kord noores põlves, rääkisid muistseid lugusid ja lõid isegi laulu. Ja kui nad kõigest sellest väsima hakkasid, otsustasid: tarvis õige tulelõke üles teha, vaja end õige selle lõkke juures ivake soojendada!

Hakkasidki taadid tulelõket tegema. Valisid paraja paiga, korjasid oksarisu, otsisid kuivi puid. Aga kui nad tahtsid seda kõike põlema süüdata, tuli välja, et mitte kellelgi polnud kaasas ei tulekivi ega tulerauda, ei tikke ega taela.

Istusid siis taadid murule, hakkasid arutama, mis nüüd edasi teha. Ja ega nad muud nõu ei leidnudki, kui et kellelgi tuleb koju tuleriistade järele minna!

Kuid kohe tekkis vaidlus: kes see mineja peaks küll olema?

Kõige vanemad taadid ajasid endast nooremaid, need jälle endast nooremaid. Ning viimaks hakkasid kõik üheskoos kõige kehvemat õitsilist ajama, väikest pobulipoega, kes istus teistest eemal. Vanad ja arukad ätid pidasid end temast tähtsamaks ning kõrgemaks ega tahtnud temaga üldsegi tegemist teha.

Pobulipoeg ajas kah vastu, aga kaua’s see temataoline ikka tõrgub, kui oma küla vägevad sulle nõnda peale käivad! Kuid koju oli palju maad ning pobulipoeg ronis puu otsa vaatama, kas kuskil lähemal pole ehk juba mõnd teist õitsituld näha. Ja ega ta ei eksinud: oligi näha! Pisut maad suure laane poole põles vägev tuli, nii vägev, et selle leegid ulatusid isegi üle madalamate arukaskede.

Pobulipoeg muutus pisut araks – talle tundus imelik, et nad nii suurt lõket juba varem ei märganud. Siis aga võttis ta südame uuesti rindu ja hakkas vahvalt edasi sammuma – teadis ta ju, et tulehakatiseta tagasitulemist talle heade naabrite poolt ei kingita!

Varsti jõudis pobulipoeg pimeda laane servale ja seadis sammud otse puude vahelt ikka lõõmava leegi poole. See paistis esialgu küll väga lähedal olevat, ometi ei jõudnud ega jõudnud pobulipoeg pärale. Ja kui ta siiski viimaks päris lõkke lähedal oli, püüdis ta põõsaste vahelt vargsi piiluda, et kas on ikka õitsituli või on järsku rändmustlased oma puhketundi pidamas.

Nõnda läbi pajuokste kiigates nägi pobulipoeg suurt hõõguvat söekuhja, mida kaks pikka kõhna ning väga tõmmunäolist ätti haraliste raudharkidega vahetpidamata segasid. Üks neist ättidest märkas kohe piilujat ja küsis nii valju häälega, et suur laas aina lajatas:

„Noh, poiss, kuidas sina siis siia said?“

Pobulipoeg oleks heameelega tulistvalu minema jooksnud. Aga kuhu sa enam jooksed, vaat kui need pikad kõhnad ätid hakkavad sind järsku veel taga ajama!

Sestap püüdis pobulipoeg hirmu veel kord maha suruda, muutis hääle hästi julgeks ja vastas:

„Küsid kah, vanataat! Kuidas ma’s muidu pidin siia saama, kui ikka tulin!“

Tõmmunäolised taadid puhkesid naerma, pilgutasid teineteisele silma. Ja teine ätt küsis nüüd omakorda:

„Tulid küll, seda on ju su kastest märgade jalgade järgi näha! Aga kas sul meie juurde asja kah on?“

„Eks ju oleks nagu ivake,“ vastas pobulipoeg nüüd juba päris tõsiselt julgeks muutudes.

„Ja mis asi see siis oleks?“ küsis jälle esimene ätt.

Pobulipoeg seletas:

„Tuleriistad unustasime koju – nii tikud kui taela, nii tulekivi kui tuleraua. Nüüd pole mitte millegagi õitsituld süüdata ja taadid ajasid mu tuleriistade järele. Tee külla on aga hirmus pikk ja ma nägin teie lõkke leeki, tulin vaatama, saan ehk taatide käsu ära täita väiksema vaevaga – lubate mul ehk paar sütt võtta.“

„Võta, võta, poju, ei me hakka sulle seda paari söeraasu keelama midagi,“ noogutasid tõmmunäolised ätid. Ja teine neist haaras seda üteldes põõsast suure kühvli ning lisas: „Hoia müts all, laon ta sul täis.“

„Oi, oi, oi, vanaisa, ära sa mind mitte palja peaga jäta, see polegi ju mu enda müts, see on isa müts! Millega ta siis veel mõisa teole läheb!“

„Pole midagi! Kui sa kähku ja enne koitu omade juurde tagasi jõuad, ei tee meie lõkkest võetud söed su mütsile häda, häda algab siis, kui sa päikese kätte jääd. Oma kurjadele peremeestele ära pajata meist ja meie tulest midagi, homme õhtul aga korja kõik sealne tuhk kokku ja vii koju.“

„Aga miks ma tuha koju pean viima?“ küsis pobulipoeg.

„Küllap siis näed, küllap siis näed! Kahju sul sellest igatahes karta ei ole, ennem ehk ivake kasu!“ vastasid tõmmunäolised ätid ja naersid ikka lõbusalt.

Pobulipoeg võttis mütsi peast, hoidis all, kühvlimees tõstis selle ääreni süsi täis. Ja pobulipoeg imestas silmad lausa ümmarguseks: mütsis prigiseb-pragiseb päris elus tuli, tema müts ise ja ta käed jäävad sellest aga puutumata – müts ei võta tuld, kuumus ei kipu käsi kõrvetama!

Tõmmunäolistelt ättidelt saadud sütega tegid õitsilised tule üles, soojendasid end selle paistel päikesetõusuni, läksid siis öisest ülevalolekust väsinuna koju, heitsid magama. Magama heitis ka pobulipoeg, heitis magama ja puhkas kuni õhtuni. Kui hämaraks läks, lipsas ta aga kellelegi märkamata külast välja ja läks tagasi öisele õitsikohale, nagu lõket valvavad ätid olid talle õpetanud.

Läks tagasi öisele õitsikohale, korjas tuha tuleasemelt kokku, viis selle koju.

Viis selle koju ning nägi: polnudki tuhk, olid vanad hõbemündid.

Ja oli seal neid vanu hõbemünte üsnagi küllalt, et osta nende eest majja üht kui teist kõige hädavajalikumat: isale vana setuka asemele tubli künnihobuse ja vana karuäkke asemele uue raudäkke, emale mitu imeilusat triibulist seelikut.

Pikka kasvu ja tõmmusid lõkkevalvureid ei juhtunud pobulipoeg aga nägema enam iialgi.

Mõeldud uue mõiste õppimiseks, aitab esile tuua asjade omavahelisi seoseid.

• Pane kirja märkmed või lühikesed laused mõne mõiste/nähtuse/asja kohta.
• Omavahel seotud märkmed ühenda joonte abil.
• Kui kõik on kirja pandud, püüa kaardi abil mõiste sõnastada.

Mõistekaart teemal „Teoorjus“

Mõeldud mõtete kogumiseks, aitab kirjutamist alustada.

• Pane kirja kõik pähetulevad mõtted kas lausete, sõnade või märkmetena.
• Omavahel seotud märkmed ühenda joonte abil.
• Hiljem tõmba ülearused märkmed maha.
• Nopi välja paremad mõtted ja alusta kirjutamist.

Ideekaart teemal „Kuidas pobulipoeg lugu oma lapselapsele jutustaks“