Ilmaelemendid. Pilved

Kindlasti oled jälginud taevalaotuses rändavaid pilvi. Eesti kohal on pilvi enamikul päevadel aastast. Mõnikord on pilved vaevumärgatavad ja hõredad nagu valkjad udusuled, teinekord aga paksud ja mustjashallid. Ilmgi on siis hall, sest päikesevalgus ei pääse pilvedest hästi läbi. Kõik pilved ei too sadu, küll aga mõjutavad need õhutemperatuuri.

Päikesesoojuse mõjul aurab vett kõikjalt: veekogudelt, maapinnalt, taimedelt ja mujalt. Mida soojem on, seda rohkem aurab. Õhus on alati veeauru. Veeauru me ei näe. Õhus olev vesi muutub nähtavaks alles siis, kui veeaur kondenseerub ja moodustuvad piisad.

Veeauru sisaldust õhus kirjeldab õhuniiskus. Ühes ja samas paigas võib õhuniiskus olla kord suurem, kord väiksem. See sõltub lisaks veeauru hulgale ka temperatuurist. Mida soojem on õhk, seda rohkem suudab see veeauru hoida.

Soe niiske õhk on kerge ja hakkab tõusma. Tõustes õhk jahtub. Pilvede tekkimiseks peab õhk jahtuma nii palju, et selles olev veeaur kondenseerub. Moodustuvad veepiisad. Kõrgel, kus on juba miinuskraadid, osa veepiisku jäätub. Pilved koosnevadki pisikestest veepiiskadest ja jääkristallidest.

Pilvi eristatakse kuju ja paiknemise kõrguse järgi. Kolm peamist pilvetüüpi said oma nimetuse juba paarsada aastat tagasi. Sellest hoolimata pole pilvi lihtne määrata, sest pole olemas kahte täiesti ühesugust pilve, tavaliselt on neil mitme pilvetüübi tunnused.

Kiudpilved on hõredad sulgjad pilved 6–12 km kõrgusel. Need koosnevad jääkristallidest, sest nii kõrgel valitsevad külmakraadid. Kiudpilved on õhukesed ja päike paistab neist läbi. Väiksemgi õhu liikumine kõrguses annab kiudpilvele uue kuju.

Rünkpilved on nagu väikesed villakuhjad. Need moodustuvad siis, kui õhk hakkab tugevalt soojenenud maapinna kohal tõusma. Neid nimetataksegi ilusa ilma pilvedeks. Rünkpilved tekivad tavaliselt 1–6 km kõrgusel ning koosnevad nii veepiisakestest kui ka lume- ja jääkristallide segust.

Mõnikord võivad rünkpilved kasvada hiigelkõrgeks ja võtta lausa hirmuäratava kuju. Neid nimetatakse rünksaju- ehk äikesepilvedeks. Eesti suvised äikesepilved on sageli 10–12 km kõrgused ja toovad kaasa tormituule ning lühikese, kuid tugeva vihma- või rahehoo. Äikesepilvedes tekivad välgud, millest osa ulatub ka maani ja võib tekitada palju kahju. Äike on üks kõige ohtlikumaid ilmanähtusi.

Kihtpilved on madalad, hallid ja tihedad ning katavad kogu taevast paksu kihina. Kihtpilved sarnanevad paksu uduga, mis aga ei ulatu maapinnani. Need tekivad kuni 2 km kõrgusel siis, kui külm õhk on sooja ja niiske õhu maapinna lähedalt kõrgemale surunud ja ise asemele tulnud. Külma õhu peale lõksu jäänud soojem õhk jahtub ja selles olev veeaur kondenseerub. Tekivad kihilise ehitusega pilved. Eriti paksud kihtpilved ehk kihtsajupilved toovad tiheda ja pikaajalise vihma- või lumesaju.

Selle järgi, millised pilved taevas on, saab ennustada, missugust ilma on oodata. Juba ammu teadsid põllumehed, et vilja peab koristama enne, kui kõrgele taevasse ilmuvad hõredad linnusulgi meenutavad pilved, sest mõni päev pärast seda muutub ilm sajuseks. Kui aga silmapiirile kerkis ähvardavalt tume äikesepilv, pidi kindlasti heinateoga ruttama. Kui pilved sõuavad kiiresti üle taevavõlvi, siis toovad need vaid hoovihma. Kauaks paigale jääv pilvekiht võib aga põhjustada pikaajalise saju.

Ka tänapäeval võib pilvede järgi ilma ennustada, kuid täpsemat infot saame ilmaprognoosidest, mis on tehtud arvutite abil. Ilmamudelid suudavad analüüsida infot, mis on pärit satelliidipiltidelt, kosmosest tehtud mõõtmistest ja tohutust hulgast ilmajaamadest üle maailma. Meil tarvitseb vaid avada ilmaäpp ja vaadata, milline ilm tulemas on.