Õppimismasin

Katkend

Kui mõnel inimesel on väga suur pää, siis igaüks kohe arvab, et küll see alles võib olla tark inimene. See võib õige olla ka, kuid võib juhtuda ka niiviisi, et mõni suure pääga poiss on tark küll, kuid oma tarkusega ei oska midagi teha, teine aga, kellel pää on palju väiksem, oskab oma tarkuseraasukesega talitada nii hästi, et rõõm vaadata, ja kõigil on hää meel.

Nii oli meil Vanalõokese koolis üks poiss, kel oli väga suur pää ja kes oli ilmatu tark. See oli seesama Juku Vanajuhani poeg Kuhi. Aga see teine poiss, kellest ka tuleb jutt, oli Jaan Kingsepa Aadu poeg Terakene.

Ei ole kunagi Vanalõokese koolis olnud nii tarka poissi, kui oli Juku Kuhi. Kui õpetaja ühe sõna küsis, siis ta kümme vastas, ja kui õpetaja küsis kümme sõna, siis ta vastas kakssada viiskümmend sõna. Kui õpetaja juhtus küsima veel rohkem, siis lõpuks õpetaja läks Jukuga tülli, sest kui Juku ei jätnud oma tarka seletamist järele, siis õpetaja küsis, kes on siin õpetaja, kas sina või mina.

Aga küll oli teadmisi sellel Jukul pääs, nii et maailm ümberringi oli valge. Kõik imestasid, kust see suur tarkus talle tuleb, aga Jaan Terakene, väga väikese peaga poiss, teadis rääkida, et Juku isa ostnud linnast vanakraami turult palju raamatuid, jahvatanud need jahuks ja söötnud poisile sisse, ja sellest see tarkus olevat tulnudki. Kas see jutt oli õige, seda ei tea keegi, sest Juku ise ütles, et see õige ei olevat. Üks teine poiss teadis jälle rääkida, et Jukul olevat kodus õppimismasin. See masin olevat tehtud niiviisi, et olevat pandud kokku sügisene kapsategemismasin, triikraud, villakraasid ja kaljavaadi kraan. Need masinad olevat nii kavalasti kokku seatud ja ühendatud käiakiviga, millel rihm pääl, nii et kui Juku paneb pää masinasse ja ühe käega ajab käiakivi ringi, siis villakraasid käivad mööda Juku pääd, kisuvad rumaluse välja ja kaljavaadi kraani otsast jooksvat tarkus Jukule suhu. Seesugune õppimismasin käivat ringi iga päev, sest masin on kokku seatud niisugustest riistapuudest, mida talus harva vaja ja mis seepärast võivad vahepääl täita muid ülesandeid.

Juku ise ütles, et temal ei olevat õppimis­masinat, tema ise olevat tark ja tema isa olevat ka tark. Ja kui hakkas kiitma iseennast ja oma tarku sugulasi, siis ei olnud sellel otsa ega äärt.

Juku käis koolis koos Jaan Terakesega. Selle Terakese pää, nagu juba paar korda öeldud, oli väga väike, ja kui kooliõpetaja temalt ühe sõna küsis, siis ta vastas mõnikord ühe sõna, mõnikord ei ühtegi. Ja kui kooliõpetaja küsis tema käest palju sõnu, siis Jaani silmad läksid kirjuks, ta pani käed kokku ja mõtles, et küll võib kooliõpetaja palju küsida.

Aga ega Jaan seepärast olnud mõni niisugune poiss, et ta õppida poleks tahtnud. Ta tahtis ka olla tark, aga pää oli väike. Kui Jukul olid pääs tarkuse jaoks valmis suured ruumid, siis Jaanil polnud ruumi sugugi. Ainult vahest kuhugi prao vahele võis jääda kinni natuke tarkusetolmu. Seda teadis ka Jaani isa ja ütles talle tihti:

„Tarka meest sinust küll ei saa. Sinul peaks olema hästi terane mõistus, kui saaksid endaga toime.“

Jaan mõtles hulga aega oma väikese pääga sellest, mis vahe võiks olla tarkuse ja mõistuse vahel. Ega ise ta seda vahet leidnudki ja küsis isalt.

Isa seletas:

„Tarkus on see osa pääkraamist, mida kasutatakse vähe või väga harva, aga mõistus, seda tuleb inimesel tarvis igal päeval ja ööl. Inimesed, kel tarkus ei muutu mõistuseks, jäävad endaga jänni.“

Jaan tahtis ka saada targaks ja kooli minnes küsis alati Jukult kõigest sellest, mis koolis parajasti õpiti. Ta tahtis jõuda ka niikaugele, et kui kooliõpetaja küsib ühe sõna, siis vastata talle kaks.

Aga Juku ütles:

„Kui mina õpetan sind, siis sina saad niisama targaks kui mina, ja siis mina ei olegi enam targem sinust. Seepärast sa saad isegi aru, et minul ei ole kasulik sind õpetada. Tarkus on niisugune hää asi, mida ei tohi jagada teistele ära.“

Jaan mõtles tihti nendele sõnadele, et temast ei saa tarka meest, ja kurvastas selle üle, et temal on nii väike pää. Korra Jaan sai kokku ühe veel targema mehega kui Juku. See juhtus nimelt linnas tänavanurgal ja see tark mees oli kirjakandja, kes oli nii tark, et linnas polnud ühtegi kohta, kuhu ta ei oleks osanud minna. Jaan küsis sellelt mehelt nõu, et kui väikese pääga hakata õige kõvasti õppima, kas võib siis juhtuda, et pää läheks lõhki või sünniks mõnd muud viga. See tark mees ütles, et temal tema pikal eluajal on ka olnud tihti kõvu päämurdmisi, aga pää lõhki pole läinud. Seepärast Jaangi võivat julgesti õppida, sest tarkus on niisugune asi, mis hoolitseb pääs iseenda ruumi eest.

Jaan hakkas siis kõvasti õppima, ja mõne aja pärast ta nägi, et sel linna targal mehel oli täitsa õigus. Kui õpetaja küsis Jaanilt ühe sõna, siis Jaan juba oskas vastata kümme või koguni üksteistkümmend sõna. Ja varsti kõik märkasid, et Jaan ongi peaaegu niisama tark kui Juku. Hoopis nii tark veel ei olnud, aga varsti võis ta jõuda järele.

Juku märkas ka seda ja ta meel läks kadedaks. Ta katsus tõesti süüa raamatuid, aga üle ühe suutäie ei jõudnud. Ta tegi endale ka õppimismasina, just niisuguse, nagu teised lapsed rääkisid, kuid see õppimismasin kratsis küll kõvasti ta pääd, aga kaljavaadi kraanist tuli suhu paljast õhku.