Tagasi kodus

Katkend

Teofrastus nuusutas kõik nurgad läbi – jah, tuttavad lõhnad olid alles! Ta sõi kõhu kõvasti täis ja küsis õue, tal oli ometi tarvis oma territoorium üle vaadata.

Suur must koer Džil oli oma kohal ja haukus laisalt, kui Teofrastus ringiga naaberaiani jõudis. Ja tihased sõid oma pekki, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Neid oli nagu veel rohkemgi. Küülikud, kes Teofrastust kord nii kangesti olid imestama pannud, istusid rahulikult oma puurides ja pugesid Teofrastust nähes tagumisse nurka.

Siiski oli ka uusi elanikke juurde tulnud.

Timile, kes ikka rihma külge oli seotud, oli siginenud hoolealune. Tim oli puhastverd hunt, hoolealune aga Teofrastusest natuke suurem määrdunudvalge koerarakats, kel polnud õiget tõugu ega midagi, kes aga seeeest oli täiesti vaba. Ja kui Tim lõpetas haukumise, niipea kui Teofrastus tema vaateväljast kadus, siis rakats tormas kassile kiunudes järele.

Teofrastus vihastas. Mis see olgu, tulevad igasugused kutsumata külalised tema territooriumile! Ta keeras ümber ja astus koerale vastu. Rakats polnudki nii kohutav, linnas oli tal hullemategagi tegemist olnud. Ja kui rakats liiga lähedale tuli, tõmbas Teofrastus korra käpaga. Ju ta siis pihta sai, igatahes oli nüüd rakats see, kes taganes, tõsi küll, aegajalt klähvides. Rakats lentsis Timi juurde trepile ja haaras Timi kausist kanakondi. Tim laskis seda rahulikult sündida. Aga see polnud enam Teofrastuse asi.

Veel mitu korda jäi Teofrastus rakatsiga kimpu, siis aga mõistis lõpuks, et rakatsi käitumisel olid oma iseärasused, mida teades võis väga kenasti hakkama saada. Nimelt oli rakatsi territoorium Timi territooriumist ainult natuke suurem, ehkki tema polnud rihma otsas. Rakats oli Timile omamoodi jooksupoisi eest. Kuhu Tim ise ei pääsenud, sinna lippas rakats, peletades nii inimesi kui loomi Timi trepist eemale. Seejuures oli rakats väga kohusetruu ja püüdis igati oma konti ära teenida. Ent tuppa teda siiski ei lastud. Tim ööbis harilikult toas, rakats aga kössitas trepiastmel.

Mõnikord ajasid Timi Peremees ja Teofrastuse Peremees omavahel juttu, siis võis Teofrastus oma Peremehe õlale ronida ja sealt rakatsit õrritada niipalju kui süda lustis. Aga ühel päeval tuldi rakatsile järele.

Teofrastus istus parajasti kaevu juures ja pidas aru, kuhupoole rännata. Timi polnud näha, ainult rakats valvas trepil. Väravast tuli sisse punase ninaga mees ja seadis sammud otse Timi trepi poole. Ja imelik – rakats ei haukunudki, tõmbas ainult saba jalge vahele ja vajus norgu. Mees läks sõna lausumata tema juurde ja pani talle rihmajupi kaela. Rakats laskis ennast minema talutada. Teofrastus ei saanudki aru, kas see oli rakatsi peremees või mitte. Aga miks koer siis temaga kaasa läks? Peremehe nägemine valmistab ju loomale rõõmu – rakats aga paistis küll pigem kurb olevat.

Kui Teofrastus päev hiljem jõe äärde sattus, nägi ta eemalt, et rakats oli ühe maja juurde ketti pandud. Nii ei pruukinud Teofrastus temast üldse enam välja teha. Ta kõndis tammini ja vaatas alla jõkke. Jõgi oli jääs, ainult päris tammi all kobrutas veekeeris. Ning siis nägi Teofrastus parte. Neid oli päris palju, mitukümmend tükki. Osa õõtsus lainetel, osa paterdas lahvanduse ääres jääl edasi-tagasi. Mõni seisis niisama paigal ja paistis tukkuvat.

Just need tukkuvad pardid tundusid Teofrastusele hõlpsa jahisaagina. Ta hiilis tammilt alla jõe kaldale, puges lumehange varju ning jäi luurama. Tõepoolest, pardid püsisid ikka veel paigal!

Nüüd hakkas Teofrastus roomama. Kõht vastu maad ja selg küürus, nihutas ta ennast salakesi edasi, tõmbus siis vedruna pingule ja valmistus hüppeks. Hetke pärast oli Teofrastus õhus. Ja samal hetkel kostis ärev prääksatus ja magavad pardid tõusid lendu. Ainult et partidel õnnestus lendamine tükk maad paremini kui Teofrastusel. Nemad lihtsalt lendasid teisele kaldale. Teofrastus aga prantsatas jääle. Ta vajutas küll küüned kõigest jõust jäässe, ent hoog oli siiski liiga suur ja kass libises vette. Vesi oli jääkülm ja kangestas liikmeid. Teofrastus rabeles mis suutis, vajus üleni vee allagi, aga niipea kui jälle pinnale kerkis, katsus ta küüntega jäässe haakuda. Jää oli libe ja see ei läinud kuidagi korda. Aga rabelemine hoidis teda siiski vee peal. Teofrastus kraapis käpad veriseks, enne kui tal lõpuks õnnestus küüned tillukesse jääkonarusse vajutada. Seejärel vinnas ta enese üleni kaldale.

Kasukas oli läbimärg ja vettinud, käpad jätsid lumele veriseid jälgi, kui Teofrastus kodu poole kiirustas. Partidele ei heitnud ta enam ühtegi pilku. Õnneks oli Perenaine kodus, laskis Teofrastuse kohe tuppa ja kass puges küdeva ahju äärde. Igatahes tuli veel soojas toaski tükk aega lõdiseda, enne kui soe lõpuks kontidesse jõudis. Ja üldse veetis Teofrastus mitu päeva põhiliselt toas ja põdes pardijahti.

Temal oli siiski vedanud, et ta ei pidanud ennast jahist elatama. Niikaua kui ta mäletas, oli kusagil nurgas ikka seisnud piimatass ja vorstitükk, jah, isegi Peedu jaama tõid inimesed talle süüa. Omapäi toiduhankimine käis talle üle jõu, sest ta oli liiga kohmakas, jäi hüppega ikka kas või sekundi murdosa hiljaks. Tema küttis rohkem lõbu pärast ja vere käsul. Ja kui ta mõne uimase hiire kätte saigi, kandis ta selle hambus Perenaise trepile, aga ära ei söönud. Vorst maitses talle palju paremini. Ja tal oleks hirmus palju aega ja vaeva nõudnud ennast õigeks jahimeheks treenida. Aga eks kassid just sellepärast inimeste juures elanudki.

Käpad paranesid peatselt ja Teofrastus asus taas oma territooriumi valvama.