Kirjeldus aitab teksti sisse minna
Kirjeldada saab kõike, mida silm näeb ja kõrv kuuleb: mitte ainult inimesi, vaid ka teisi olendeid, ruumi, esemeid, hääli. Kirjeldada saab ka lõhnu, tundeid ja meeleolu. Kirjeldused aitavad loetut ja kuuldut paremini ette kujutada ning olukordadesse sisse elada.
Sageli algab jutt sissejuhatusega, milles kirjeldatakse tegelasi, tegevuspaika ja -aega. Kuid ka sündmuste vahepeal tehakse mõnikord paus, et midagi kirjeldada. Sel ajal saame lugeda üksikasjalikumalt uutest tegelastest, kes on välja ilmunud, olukorrast või kohast, kuhu tegelased satuvad, või meeleolust, mis neid valdab.
Taevas mere kohal oli tumelilla ja roheline. Marulised tuulehood lõid tumeneva vee säbrule.
Mööda tormihakul merd sõitis laev. Vandid naksusid, mastid raksusid ja purjed plaksusid, kui esimene äkiline tuuleiil sisse lõi. Tulist kurja vandudes ronisid laevamehed mastidele purjesid rehvima.
Kaptenisillal seisis suure kühmus ninaga habemik mees, silmad peas kui tulised söed. See oli Taaniel, hüüdnimega Tina.
Aino Pervik, „Arabella, mereröövli tütar“Kirjelduses võib olla
- palju omadussõnu
- palju üksikasju
- võrdlusi
Küsimusi ja ülesandeid
1. Milleks kirjeldamine?
Nimeta olukordi, kus läheb vaja kirjeldamisoskust.
2. Uuri kirjeldusi
Loe kirjeldusi ja vasta küsimustele.
- Mida katkendites kirjeldatakse?
- Mida võib kirjeldust lugedes tunda, näha, kuulda?
- Mida võib kirjelduse põhjal järeldada tegelaste kohta?
- Leia tekstidest omadussõnu ja huvitavaid väljendeid. Märgi need kollase värviga.
- Võrdle katkendite lugemisel tekkinud kujutluspilte kunstnike illustratsioonidega. Mida kujutasid ette samamoodi, mida erinevalt?
A.
Rahutud tuuleiilid kihutasid üle merejää edasi ja tagasi ning sahistasid kaldaäärses metsas. Tumesinine sein kasvas ja tuulehood läksid tugevamaks.
See ei tulnud enam ülevalt, see kihutas edasi mööda maapinda, ulgus ning tõukles otsekui elusolend.
Äkitselt oleks tuul justkui mingi ukse valla puhunud, pimedus haigutas vastu ning kõik maailm oli korraga täis tuiskavat märga lund.
Muumitroll kaotas tasakaalu ja lendas uperpalli. Ta kõrvad läksid lund täis ning ta ehmus koledasti.
Nii aeg kui kogu maailm olid äkitselt kadunud.
Kõik, mida sai katsuda või näha, oli lennanud oma teed ning alles jäi üksnes niiske tuiskava pimediku nõiakeeris.
Ta rühkis ja rühkis ja lumi kleepis tal silmad kinni ning kogunes koonu peale hange.
Tove Jansson, „Trollitalv“
B.
Möödus tubli tükk aega, kuni äkki ülalt peade kohalt hakkas kostma lihasse ja luusse lõikav krigin. Röövlite silmad läksid pärani, nende käed hakkasid värisema. Aegamisi kerkis üks koopasaali seintest üles. Nähtavale tuli veelgi avaram saal. See oli korrapärase neljanurgelise kujuga ja selle seinu katsid kaljujoonised ning maalingud.
Niipea kui üleskerkiva kiviseina alt vähegi läbi mahtus, tormas kogu röövlikari ulgudes teise saali.
See oli röövlite aardekamber.
Viimane kui röövel tormas meeletuna oma varandusekuhja juurde ja hakkas õnnest luksudes selle sees sobrama.
Ainult kaks uut meest ja Hassan ning Arabella jäid sissepääsu juurde seisma. Uued mehed olid näost kahvatud ning nende silmad põlesid ahnes kires. Kulda, ainult kulda ning kalliskive ihaldasid nad praegu, ja seda pidid ka nemad kohe saama.
Aino Pervik, „Arabella, mereröövli tütar“