Hermann Hesse (1877–1962) „Stepihunt“ kõneleb inimese hingelisest kriisist, mida lisaks isiklikele probleemidele põhjustab ajastu oma meeleolu ja hoiakutega. „Stepihundi“ loomise ajal oli Saksamaa, kes oli esimese maailmasõja kaotanud, poliitilises ja majanduslikus kriisis. Nn Hitleri putšiga kerkis 1923. a esile natsionaalsotsialistlik töölispartei, mis hakkas koguma üha suuremat populaarsust. „Stepihunt“ on selle parem- ja vasakäärmusluse, natsionalismi ja sotsialismi, demokraatlike väärtuste ja keisririigi autoritaarsuse vahel lõhestunud ühiskonna analüüs. Kirjanik tundis end elavat otsekui hukkuvas, lagunevas maailmas, mis muutus järjest ebaõdusamaks ja ohtlikumaks.

Hesse ühiskonnakriitika ei kujuta endast lihtsakoelist süüdistust indiviidi ahistava ühiskonna vastu. Kirjanik võtab luubi alla üksik­isiku ja tema kohanemise ühiskonnaga, mille käsitlusest kasvab välja kultuuri­kriitika. Eeskätt kritiseerib ta kaasmaalaste intellek­tualismi – liigset keskendumist abstraktsele vaimuvallale – ning heidab Saksamaa vaimuinimestele ette, et nad põgenevad tõelisusest, on sissepoole pööratud, selmet rääkida kaasa ühis­konna­elu pakilistes küsimustes.

Kriitilist suhtumist oma kaasaega ei tekitanud Hesses mitte ainult Saksamaa ühiskondlik ja vaimne õhustik, vaid kogu lääne kultuuri areng. Nii väljendab Hesse „Stepihundis“ eitavat suhtumist modernsesse tehniseeruvasse tsivilisatsiooni, sest tajub seda ohuna inimese vaimsele ja hingelisele tervisele. Ajastu haiguse sümboliks on inimeseks ja hundiks kahestunud, loodusest võõrdunud, loomulikust elukeskkonnast lahti rebitud mina, kes ei leia enam rahu. Masinad ja tehnika ei ole teinud inimese elu kergemaks, vaid muserdavad teda, tekitavad võimu­iha, mis viib rahvad sõtta ja enese­hävituseni, inimesed tühjustunde ja meeleheiteni. Sellist ajastukriitikat kohtab terve Hesse põlvkonna – ekspressionistlike kunstnike ja kirjanike – loomingus, mida märkimisväärselt mõjutas filosoof Oswald Spengleri teos „Õhtumaa allakäik“. Hesse otsis sageli tuge (eriti nt teostes „Hommikumaaränd“ ja „Siddhartha“) idamaade filosoofiast, millest ta juba nooruses oli vaimustunud ja millest paljud 20. sajandi vaimuinimesed otsisid lahendusi lääne kultuuri probleemidele.

Hesse loomingu keskne teema on iseendani jõudmise tee, mis viib eemale kõigest kollektiivsest ja autoritaarsest. Paljudes tema teostes on kujutatud tugevat, iseend leidnud ja endale truuks jäävat indiviidi, kelle eeskujul saab vabaks ja leiab oma tõelise olemuse ka peategelane. Vaimsetest väärtustest lähtuva iseolemise poole püüdlevad tegelased kõigis Hesse teostes, kõrgpunkti saavutab see taotlus romaanis „Klaas­pärlimäng“, milles Hesse visandab oma kultuuriideaali: utoopilise vaimuriigi Kastaalia, kus pühendutakse klaaspärlimängule, millesse on salapärasel moel kätketud kõik inimeste teadmised ja vaimuvara.

„Stepihunt“ käsitleb Harry Halleri eneseotsinguid, mistõttu võib teost pidada omamoodi arengu- ehk kujunemisromaaniks. See romaaniliik keskendub inimese siseilma kujunemisele, eneseleidmisele ja oma isiksuse ülesehitamisele koos sinna juurde kuuluvate hingeheitlustega. Hessele oli suureks eeskujuks 18.–19. sajandi vahetuse kirjanik Goethe, kes kujunemisromaani žanrile aluse oli pannud. Valgustus­ajastu kujunemis­romaanides ning hilisemates seda traditsiooni järgivates teostes oli lisaks eneseleidmisele oluline ka indiviidi õnnestunud sotsiaalne lõimumine. „Stepihunt“ on aga modernistlik teisend kujunemisromaanist ning seal osutuvad inimese suhted iseenda ja ühiskonnaga keerukamaks kui varasemas kirjanduses.

Valgustusajastust alates oli arusaam inimese psüühilisest arengust väga palju muutunud. 20. sajandi algul lähtus see eelkõige Sigmund Freudi psühhoanalüüsist ja Carl Gustav Jungi analüütilisest psühholoogiast. Hesse oli tuttav mõlema käsitlusega. Freudi pessimistlik tõdemus, et inimene ei ole iseenda peremees, vaid paljuski oma teadvustamata tungide meelevallas, oli 20. sajandi alguseks andnud hoobi valgustuslikule progressiusule, mis eeldas inimese vaba enesemääratlust ja ‑valitsemist. Freudi teooriad pakkusid tohutut huvi mitmele kirjanike­põlvkonnale, kes asusid oma teostes lahkama seda miskit, irratsionaalset, mille võimuvallas inimene paratamatult on. Jungi järgi on indiviid keeruline kompleks, mis koosneb paljudest, nii teadvustatud kui ka teadvustamata (väljatõrjutud, allasurutud, unustatud) osadest. Teadvustamatusse lükatud osa isiksusest nimetab Jung varjuks – see on isiksuse tume pool, tema negatiivsed omadused, mis on ühiskondliku käibemoraali tõttu alla surutud ning mida sageli projitseeritakse minast väljaspool asuvatele isikutele või asjadele. Varju kohtamine, selle integreerimine on tähtis samm teel tervikliku isiksuse poole.

„Stepihundi“ peategelane Harry Haller kannatabki romaani alguses selle käes, et ei tunne end terviklikuna. Hesse romaan küsib, millised on indiviidi võimalused jääda iseendaks, kuidas leida iseend majanduslikult, kõlbeliselt ja poliitiliselt korrumpeerunud modernses maailmas. Erinevalt traditsioonilisest kujunemis­romaanist ei jõuta „Stepihundis“ eneseleidmiseni, vaid neuroosini, sisekriisini, mille lahenduseks pakutakse hoopis isiksuse lahustumist, mina lammutamist: Harry Halleril soovitatakse riputada oma mina maagilise teatri garderoobis varna, iseendast eemalduda ja end kõrvalt vaadata.

„Stepihundis“ esitatakse isiksuse kahestumise trauma, kuid samas ka sellest ülesaamise õpetus, nii diagnoos kui ka teraapia. Ravi seisneb äratundmises, et inimese loomus on liiga mitmetahuline, et seda lihtsate vastanduste kaudu seletada. Inimeseks saamise tee seisneb oma arvatava mina mitmekordistamises, hinge avardamises, nii et sinna mahub üha rohkem ja rohkem maailma, lõpuks kogu maailm tervikuna. Seega on indiviid erinevate minade kimp.

Iseenda paljukordistamiseks, oma mina võimaluste läbimängimiseks on mõeldud maagiline teater. See teeb nähtavaks inimese keerulise siseilma, õpetab loobuma valgustusaegsest tervikliku isiksuse ideaalist ning võtma isiksuse vastuolusid mitte vaenulike, vaid lepitavatena. Ühtlasi on maagiline teater huumorikool, mis vabastab Halleri surmavast tõsidusest, ravides sel moel tema neuroosi. Teatrimäng on teraapiline vahend, see õpetab naerma ja iseend vähem tõsiselt võtma. Naer aitab üle kannatustest.

Maagilise teatri mõjul ergastuvad Halleri meeled, aitavad tal tajuda vahetumalt oma keha, vaimu ja hinge, saada aimu oma minast ja sallida seda kogu selle komplekssuses ja mitme­kesisuses, leppida vastuoludega iseendas, ületada dualistlik isiksusekriis. Maagilises teatris tema isiksus lahustub ja samas avardub. Ta tunneb endas ära inimese kõige hirmutavamad tahud, kuid ei taipa, et kõik see on vaid fantaasiamäng. Alles siis, kui ta näeb kõiki maagilise teatri figuure lõpuks Pablo taskus, mõistab ta mängureegleid, mõistab, et tal tuleb iseenese sisemisest põrgust veel mitu korda läbi käia ning et tema haiguse ainus ravivahend on mäng ja huumor.

„Stepihundi“ ülesehitus rõhutab samuti paljususe ja mängulisuse ideed. Romaan koosneb kolmest osast: sissejuhatus (fiktiivse väljaandja eessõna), põhilugu (Harry Halleri märkmed) ning põhilugu katkestav „Traktaat Stepihundist“. Fiktiivse väljaandja eessõna kujutab endast võtet, mida nimetatakse raam­jutustuseks – põhilugu jutustatakse teise loo raames. „Traktaat Stepihundist“ on aga tekst tekstis – loo käigus loevad või kirjutavad tegelased mingit teksti, mida saab lugeda ka loo lugeja.

Nende võtete kasutamine ja lugude paljundamine tähendab, et „Stepihundis“ on kolm jutustajat: kõik kolm osa on esitatud eri vaatepunktist ja väljendavad erinevaid hoiakuid. Sissejuhatuses on jutustajaks märkmete väljaandja, kes räägib kellestki Harry Hallerist, tema äkilisest kadumisest ja järelejäänud käsikirjast, mille väljaandmist ta põhjendab. Ta kõneleb tüüpilise kodanlase vaatepunktist, suhtudes Halleri juhtumisse siiski kaastunde ja mõistmisega. Väljaandja peab vaimu­inimese Halleri hingelist olukorda põlvkondlikuks haiguseks, mis väärib põhjalikku uurimist, ja tema märkmeid oluliseks ajadokumendiks.

Põhiloos astub minajutustajana üles Harry Haller. Tema vaatenurk – elukauge vaimuinimese üleolev suhtumine kodanlikesse väärtustesse, tsivilisatsioonikriitiline ja kultuuripessimistlik hoiak – on kontrastiks väljaandja omale. Kodanlik elu tundub Hallerile lame ja vaimuvaene, vaba arengut pärssiv, isiksust ahistav. Ta ei suuda ühiskonna normide ja piirangutega kohaneda, vastandades end neile, tajudes oma erandlikkust ja üksildust.

Traktaadis räägib Hallerist kolmandas isikus kõiketeadev jutustaja. Tema perspektiiv on näiliselt objektiivne, ta kirjeldab Halleri hingelist kriisi ning osutab ühtlasi ka selle ületamise võimalusele. Traktaadis kõnelev jutustaja valmistab nii Halleri kui ka lugeja ette maagilise teatri unenäolisteks fantaasiateks, mis moodustavad teose haripunkti.