Idee ei peitu mingis isegi õnnestunult väljavalitud tsitaadis, vaid leiab väljenduse kogu kunstilises struktuuris. Uurija, kes seda ei mõista ja otsib ideed üksikuist tsitaatidest, sarnaneb inimesega, kes, taibanud, et majal on olemas plaan, hakkab lammutama seinu, otsimaks kohta, kuhu plaan on peidetud.
Juri LotmanLoe ja märka
1. Mis tähendustes kasutatakse neis tekstides sõna luule?
2. Milles seisneb tekstide autorite arvates sõnakunsti olemus ja ülesanne?
Luulekunstist
Aristoteles, 4. sajand e.m.a (katkend)
Luulekunstist endast ja tema liikidest, mis võime neist igaühel on, ja sellest, kuidas tuleb lugusid kokku seada, et luuleteos hea oleks, ja veel: kui paljudest ning millistest osadest see koosneb, ning samuti muudestki asjadest, mis sellisesse uurimusse kuuluvad – sellest rääkigem, alustades, nagu on loomulik, kõigepealt põhialustest.
Eepose- ja tragöödia-, samuti komöödia- ja ditürambiloomine ning enamik aulose- ja kitaramängust on kõik üldiselt võttes jäljendamised, erinevad aga üksteisest kolmel viisil: nad jäljendavad kas erinevate <vahenditega> või erinevaid asju või erinevalt, mitte ühtemoodi.
Sest nii nagu mõned – ühed tänu kunstile, teised tänu vilumusele – paljusid asju jäljendavad, kujutades neid värvide ja vormidega, mõned aga hääle abil, nii ka kõik nimetatud kunstid loovad jäljendusi rütmi, sõna ja harmoonia abil, kas siis eraldi või seotult. Nii näiteks kasutavad ainult harmooniat ja rütmi aulose- ja kitaramäng ning teised selleks võimelised kunstid, näiteks süürinksimäng. Üksnes rütmiga, ilma harmooniata jäljendab tantsijate kunst, sest nemad jäljendavad nii iseloome, läbielamisi kui ka tegevusi rütmiliste liigutuste abil; see kunst aga, mis kasutab üksnes paljaid sõnu või värsimõõte, viimaseid kas siis üksteisega segades või mingit üht liiki, on juhtumisi seni ilma nimeta. Pole ju meil ühist nime Sophroni ja Xenarchose miimide ning sokrateslike vestluste jaoks ega lisaks sellegi jaoks, kui keegi loob jäljenduse trimeetrite, eleegiate või mingite muude värsside abil, ehkki inimesed, sidudes värsimõõdu <nime> sõnaga „luuletama“, nimetavad ühtesid eleegia-, teisi eeposeluuletajaiks, ei kutsu neid luuletajaiks mitte jäljendamise põhjal, vaid üldiselt,<kasutatud> värsimõõdu alusel, ning tavatsevad nimetada nii isegi neid, kes värssides avaldavad midagi sellist, mis käsitleb arstimist või loodust; kuid Homerosel ja Empedoklesel pole midagi ühist peale värsimõõdu, ning seepärast on õige kutsuda esimest luuletajaks, teist aga pigem looduseuurijaks kui luuletajaks.
Niisamuti siis, kui keegi loob jäljenduse, segades kõiki värsimõõte [---], tuleb <tedagi> nimetada luuletajaks. Need asjad olgu niisiis määratletud sel viisil.
On aga mõned <kunstid>, mis kasutavad kõike nimetatut – pean nimelt silmas rütmi, meloodiat ja värsimõõtu – nagu ditürambide ja nomoste loomine, tragöödia ja komöödia; nad erinevad aga selle poolest, et ühed <kasutavad> kõike korraga, teised <eri> osades.
Sellised on niisiis minu arvates kunstide erinevused <vahendeis>, millega nad jäljendust loovad.
Tõlkinud Jaan Unt
3. Sissejuhatuses võrdleb Aristoteles sõnakunsti teiste kunstidega. Millistega? Seleta teksti põhjal oma sõnadega, mis on igale kunstile iseloomulikud väljendusvahendid.
Aristotelese põhimõisteid on jäljendamine (kr k mimesis). Ta käsitab igasugust kunsti tegelikkuse jäljendusena. Selline arusaam kunstist püsis lääne kultuuris valdavana 18.–19. sajandi vahetuseni.
Aristoteles nendib, et kunstid erinevad üksteisest väljendusvahendite poolest.
Sõnakunst kasutab väljendusvahendina keelt, luues mitmesuguse ülesehituse ja rütmiga tekste.
Ta asub määratlema tunnuseid, mis
- oleks omased kõigile sõnakunsti mitmekesistele vormidele ning
- eristaksid sõnakunsti mittekunstilisest keelekasutusest.
Ta juhib tähelepanu ka sõnakunsti seostele teiste kunstidega: muusika, tantsu ja näitekunstiga.
4. Otsi katkendist selle lühikokkuvõtte juurde näiteid.
5. Iseloomusta katkendi põhjal Aristotelese enda poeetikat.
- Kuidas on tekst üles ehitatud? Mis on esimese lõigu ülesanne, mis viimase lõigu ülesanne? Kui palju toob ta oma mõttekäigu illustreerimiseks näiteid? Kui põhjalikult ta need näited lugeja jaoks avab?
- Missuguseid lauseid Aristoteles kasutab?
- Kui lihtne või raske on sinul tema mõttekäiku jälgida? Miks?
Luule olemus
Juri Lotman, 1972 (katkendid)
Niisiis, kui küsitakse: „Milleks on vaja luulet, kui võib rääkida lihtsat proosat?“, siis on vildakas juba küsimus ise. Proosa pole luulest lihtsam, vaid keerukam. Küll aga kerkib üles küsimus: milleks on tarvis teatud liiki informatsiooni edasi anda kunstilise kõne vahendusel? [---]
Kirjaniku idee realiseerub teatud kunstilises struktuuris ja on sellest lahutamatu. Tolstoi kirjutas seoses „Anna Karenina“ põhiideega: „Kui ma tahaksin lühidalt kokku võtta kõike seda, mida ma tahtsin väljendada oma romaaniga, siis peaksin romaani veel kord, uuesti kirjutama. Ning kui mõned lühinägelikud kriitikud arvavad, et ma tahtsin kirjeldada ainult seda, kuidas lõunatab Oblonski ja missugused õlad on Kareninal, siis nad eksivad. Kõiges, peaaegu kõiges, mida ma kirjutasin, juhtis mind vajadus koondada enese väljendamiseks omavahel haakuvad ideed, kuid iga idee, kui teda väljendada eraldi, kaotab oma mõtte, muutub kohutavalt labaseks, niipea kui piirduda ühega nendest haakumistest, milles ta paikneb. [---] Ning kui kriitikud arvavad, et nad mõistavad ja võivad juba följetonis väljendada seda, mida mina öelda tahan, siis võin neid ainult õnnitleda.“ Tolstoile kuulub erakordselt selgesti väljendatud mõte, et kunstiline idee realiseerub „haakumiste“ – struktuuri – kaudu ega eksisteeri sellest väljaspool; kunstniku idee realiseerub tema tegelikkusemudelis. [---]
Idee ja struktuuri suhte näitlikustamiseks on sobivam ette kujutada elu kui terviku ja eluskoe keeruka bioloogilise mehhanismi seost. Elu, mis moodustab elusorganismi põhitunnuse, on mõeldamatu väljaspool tema füüsilist struktuuri, on selle süsteemi funktsioon. Kirjandusuurija, kes loodab tabada ideed, mis on lahti rebitud autori maailmamodelleerimise süsteemist, teose struktuurist, meenutab idealistist teadlast, kes püüab elu eraldada sellest konkreetsest bioloogilisest struktuurist, mille funktsiooniks elu on. Idee ei peitu mingis isegi õnnestunult väljavalitud tsitaadis, vaid leiab väljenduse kogu kunstilises struktuuris. Uurija, kes seda ei mõista ja otsib ideed üksikuist tsitaatidest, sarnaneb inimesega, kes, taibanud, et majal on olemas plaan, hakkab lammutama seinu, otsimaks kohta, kuhu plaan on peidetud. Plaan ei ole seina sisse peidetud, vaid on realiseeritud hoone proportsioonides. Plaan on arhitekti idee, hoone struktuur on selle realiseering. Teose idee-sisu on struktuur. Kunstis on idee alati mudel, sest ta reprodutseerib tegelikkuse kujundi. Järelikult on kunstiline idee väljaspool struktuuri mõeldamatu. [---] Muudetud struktuur toob lugeja või vaataja ette teistsuguse idee.
Tõlkinud Pärt Lias
Üks keskseid mõisteid Lotmani kunsti- ja kirjanduskäsitluses on struktuur. Struktuur on keerukas tervik, mille osad on omavahel kindlatel viisidel seotud. Tervik saab võimalikuks ja tähenduslikuks nende seoste kaudu, teda ei ole võimalik vaadelda oma osadest sõltumatuna. Ka osi pole mõtet vaadelda eraldi, pidamata silmas nende ülesannet tervikus.
Lotmani teooriates on oluline koht ka mudeli mõistel. Inimene modelleerib maailma – loob mõisteid ja kujutluspilte, mis maailma toimimist peegeldavad ja seletada aitavad. Keel ja sõnakunst kuuluvad nende vahendite hulka, mille abil inimene mudeleid loob.
6. Miks võrdleb Lotman kirjandusteost elusorganismiga?
7. Miks võrdleb Lotman kirjandusteost majaga?
8. Kuidas need võrdlused seletavad struktuuri ja mudeli mõistet?
9. Kuidas mõistad katkendi kahte viimast lauset? Mida võib nendest järeldada selle kohta, kuidas kirjandusteoseid tuleks tõlgendada?
Rännak impampluule riiki
Valdur Mikita, 2001 (katkendid)
TOOTJAPOOLNE KOMMENTAAR
Kuidas nimetada ühe sõnaga selliseid luulenähtusi nagu visuaalne poeesia, sümbolluule, semiootiline luule, konkreetne luule, tegevuspoeesia, luuletused-happening’id, kineetiline luule, kollaažluule, arvutipoeesia, häälutused, onomatopöa ja keeleluule? Nimetada seda eksperimentaalluuleks või avant-garde-poeesiaks tundub kohatu anakronismina, seda enam, et paljud neist kirjandusnähtustest on kaugelt üle saja aasta vanad. Kõiki neid näib ühendavat vaatenurk, et luulet peetakse eelkõige mõtlemise laboratooriumiks ja alles seejärel tulevad luule ülejäänud funktsioonid. Üsna hea ülevaate selle valdkonna arengust minevikust kuni tänapäevani võib koos rohkete näidete ja teoreetilise materjaliga leida UBUWEBi nime kandvalt internetileheküljelt.
Niikaua, kuni eesti keeles head nime alles tehakse, nimetan ma seda naljaviluks impampluuleks. Impamp on hampelmann. See on ühtaegu nii naeruhimuline mänguasi kui millegi suurema sügavmõtteline mudel, seejuures suureliselt sümboolne, nii nagu mainitud luulegi. Impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist. Impamp on see, mis jääb päris-luule kõrvale või taha, kusagile luule ääremaile. Nõnda, luule teravmeelse kannupoisina, elab ta vaikselt oma elu ja piirdub selle suurepärase rolliga, mis langeb osaks kõrvaltvaatajale. Impamp on nagu sool päris-luule jaoks: söönuks sellest ei saa, aga ilma selleta ka ei saa.
Käesolevaga kohustan alates tänasest päevast kõiki luule-gurmaane võtma vahetevahe-luuleampsudeks ka tillukesi impsampse.
[---]
10. Mille poolest sarnaneb siinne küsimusepüstitus Aristotelese omaga? Milliste lugemiskogemuste põhjal on küsimuse püstitanud Aristoteles? Milliste põhjal Mikita?
11. Mõtle järele ja põhjenda.
- Kas oled lugenud mõnda liiki luulet, mida Mikita nimetab?
- Kas tead mõne liigi kohta midagi, isegi kui pole lugenud?
- Kas kujutad mõnda liiki, mida ei tunne, nimetuse põhjal ette?
- Kas Mikita tekstist saab teadmisi, mis aitavad neid luulevorme ette kujutada?
- Millest on kõige enam abi, et mõista, mida keegi sõnakunsti (või mille tahes muu) kohta kirjutab?
12. Mida tähendab semiootika? Kuidas mõistad kujundit semiootiline masin?
13. Milliseid ootusi Mikita raamatu suhtes tekitab sinus selle sissejuhatus „Tootjapoolne kommentaar“?
14. Iseloomusta impampluuletust „Luulemassaaž“.
15. Kuidas iseloomustaksid või määratleksid sissejuhatuse ning „Luulemassaaži“ põhjal impampluulet? Kas tunned tekste, mis võiks seda esindada? Too näiteid.
16. Loo ise impampluuletus, mis väljendab seda, kuidas Mikita mõttest aru saad.
Mis on sõnakunst?
Sõnakunsti väljendusvahend on keel. Keelele on omane kujundlikkus. Ka kõige argisemas kõnes kasutab inimene kujundlikke väljendeid, mis osutavad seostele ja sarnasustele nähtuste vahel. Näiteks kirjeldades midagi epiteediga lumivalge, võrdleme seda eset lumega. Nimetades valgusallikat pirniks, kasutame metafoori, mis põhineb valgusallika ja puuvilja sarnasel kujul. Ühtlasi kasutame sama sõna valgusallikate kohta, mis pole päris sama kujuga, kuid sarnanevad teistega funktsiooni poolest – sõna tähendus on metonüümiliselt avardunud.
17. Tuleta meelde, mis on
- epiteet,
- võrdlus,
- metafoor,
- metonüümia.
18. Seleta, kuidas siin toodud näited neid mõisteid illustreerivad.
19. Too veel näiteid võrdlust sisaldavate värvinimetuste kohta.
20. Arutle, kuidas saaks samu värve kirjeldada võrdlust üldse kasutamata. Kumb kirjeldus on lühem ning kuulajale arusaadavam? Miks?
Seosed, mida meie igapäevane sõnavara väljendab, on mitmekesised: väline sarnasus, sarnane eesmärk või toime, põhjuslikkus jne. Suurt osa väljenditest, mis on sündinud nende seoste põhjal, ei taju me kujundliku või kunstilisena, nagu me ei teadvusta sageli ka seoseid endid, vaid hoomame neid vaistlikult. Inimesele on omane, et ta maailma mõistmiseks suhestab nähtusi omavahel, seletab tundmatut tuntu kaudu, võrdleb ja otsib põhjusi. Mida keerukam on see, millest püüame aru saada, seda suuremaks abiks on kujundlik keel, mis võimaldab abstraktseid arusaamu piltlikult väljendada, neid konkreetsete kogemustega seostada.
Sõnakunsti olemus seisneb kujundliku mõtlemise ja keele avastamises ja avardamises. Kunstiline tekst kasvatab teadlikkust tavakeele kujundlikkusest ning paneb sellesse kätketud arusaamade üle järele mõtlema. Suured kirjanikud märkavad ning sõnastavad seoseid, mis võiksid muidu jääda tähelepanuta. Selles, kuidas sõnakunst aitab nõnda inimesel ennast, teisi ja keskkonda paremini mõista, seisneb sõnakunsti tunnetuslik funktsioon.
Kunstiline tunnetus on paratamatult ja rõhutatult subjektiivne, s.t sõltub iga inimese isiklikest kogemustest ja kujutlusvõimest. Sõnakunsti puhul sõltub see väga palju ka keelest, milles kunstiteos on loodud.
Selle poolest erineb kunst tunnetusvahendina teadusest, mis püüdleb objektiivsete teadmiste poole. Objektiivseks peetakse teadmisi, mis ei sõltu individuaalsest tajust ja tõlgendusest, vaid põhinevad metoodilisel vaatlusel ja analüüsil, mis annavad samu tulemusi kõigile, kes meetodit valdavad. Et kõik neid teadmisi sarnaselt mõistaksid, on teaduskeel võimalikult ühemõtteline, mõistete tähendused püütakse seal selgelt kokku leppida. Eriti oluline ning tulemuslik on objektiivsuspüüd loodus- ja täppisteadustes.
Teadustes, mis tegelevad olemuselt subjektiivsete nähtuste, sealhulgas sõnakunsti uurimisega, sõltuvad meetodid, mõisted ja tulemused rohkem uurija subjektiivsusest. Tõene teadmine sõnakunsti kohta ei ole ainult selline, millega kõik lugejad, kriitikud või õpetlased nõus on. Teadmisi ja arusaamist sõnakunstist avardab igasugune tõlgendus, mida tõlgendaja väljendada ning põhjendada suudab. Avaram arusaamine sõnakunstist aitab paremini mõista nii iseenda kui ka teiste mõtlemist ning inimeste omavahelist suhtlust.
21. Arutle, kuidas kunsti käsitamine tegelikkuse jäljenduse või mudelina rõhutab kunsti tunnetuslikku funktsiooni.
22. Too lugemistekstidest näiteid kujundliku keelekasutuse kohta.
23. Arutle, kas need tekstid on kunstilised, teaduslikud või mõnda muud liiki. Põhjenda.
- Service provided by Star Cloud LLC