Johannes Aavik – sõnameister

Oletame, et sulle tuleb pähe üks uus sõna, mida enne polnud olemas. Tahad selle sõnaga tähistada näiteks mõistet „vahetusjalats”. Oletame, et sa valid uueks sõnaks „aup”. Leida vahetusjalatsi tähistamiseks uus sõna väärib tunnustust, „aup” on juba sellepärast parem, et see on lühem kui pikk ja kohmakas „vahetusjalats”. Uue sõna väljamõtlejana muidugi soovid, et seda hakkaksid kõik kasutama – et see muutuks keeles sama loomulikuks nagu „ema”, „leib” või „auto”. Kuidas seda saavutada?

Kasutad seda sõna ise. Räägid pinginaabrile augu pähe, et temagi kasutaks. Heal juhul leiavad ka ülejäänud klassikaaslased, et miks mitte. Aga kuidas saavutada, et vahetusjalatsi kohta ütleksid „aup” ka õpetajad, kooli direktor, inimesed tänavalt – ja üldse kogu rahvas? Mõtle järele, kas sina või ükskõik kes teine suudaks seda. Küllap saad nüüd aru, kui raske on uut sõna juurutada kogu rahva keelekasutusse.

Johannes Aavik (1880–1973) oli mees, kes tõi eesti kirjakeelde sadu uusi sõnu! Osa neist mõtles ta ise välja (nt relv, mõrv, laup, lünk, malbe, embama), osa laenas Eesti murretest (nt hõng, kihk, lõust, rõivas, läitma, pagema), osa laenas soome keelest (nt aare, hetk, julm, ese, raev, hurmav, matkima, hajuma) ja mujalt. Tema välja mõeldud on ka näiteks selline sageli kasutatav sõna nagu „nõme”.

Johannes Aavik kuulus koos mitme eesti kirjaniku (Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Jaan Oks jt) ja kunstnikuga (Konrad Mägi, Kristjan Raud jt) Noor-Eesti rühmitusse. Aavik oli aga eelkõige keeleteadlane, kes soovis kujundada eesti keele võrdväärseks maailma suurte väärikate keeltega.

Tollases eesti keeles oli tema arvates

1. palju pikki, lohisevaid sõnu, mille asemele oleks vaja lühemaid ja kaunimalt kõlavaid;
2. mitme olulise mõiste jaoks polnud üldse oma sõna olemas;
3. palju oli võõrkeeltest ülevõetud sõnu, mis oma pikkuse ja halva kõla pärast eesti keelde ei sobinud: „absurd”, „arreteerima”, „funktsioon” jt.

„Praegune eesti keel on puudulik, lynklik, hõre niihästi vormidelt kui ka eriti sõnavaralt,” kirjutas Aavik, ü asemel y-t kasutades, nagu talle meeldis, „praegust eesti kirjakeelt tuleb suuresti rikastada, uuendada ja parandada, alles siis saab sellest korralik kultuurkeel, mis julgesti võib seista teiste vanemate kultuurkeelte kõrval.” Selline oli Johannes Aaviku suur siht.

Aavik ei piirdunud ainult sõnaloomega, vaid uuendas kogu keelt, nt juurutas lühikese mitmuse („randasid” asemel „randu”) ja lühikese ülivõrde („kõige pikem” asemel „pikim”).

See kõik oli tohutu töö, mis kestis aastakümneid. Kuid Aavik oli väga sihikindel ega kohkunud raskuste ees tagasi. Ta kirjutas artikleid ja raamatuid, kus levitas oma keeleuuenduse põhimõtteid. Ta tõlkis ilukirjandust, eriti „hirmu ja õuduse jutte”, poetades neisse oma keeleuuendusi – rahvas luges jutte meelsasti ja võttis nende kaudu osa uusi sõnu omaks. Paljud kirjanikud vaimustusid Aaviku keeleuuendusest ja hakkasid uusi keelendeid kasutama ka oma loomingus. Kõige selle tulemusena sai eesti keel palju ilusamaks, kõlavamaks, ilmekamaks ja paindlikumaks, kui see oli olnud 20. sajandi algul. Oma osa oli siin lisaks Aavikule loomulikult ka teistel keeleteadlastel, kirjanikel ja tõlkijatel.

Nii suurejoonelist ja kõikehaaravat keele ümberkujundamist, iseäranis veel ühe inimese algatusel ja juhtimisel, ei olnud maailmas varem tehtud. Aavik ise on kirjutanud: „Ärgem oodakem siis, et keegi teine rahvas seda meile enne ette teeks! Julgegem ykskord ka yhes asjas olla esimesed maailmas, olla sel alal arenemise kõrgeimal tipul! Jah, eesti keeleuuendus peab saama esimeseks maailmas!” Eestlaste keeleuuendusest võtsid hiljem eeskuju näiteks prantslased ja mitmed teised rahvad.