Romaanist näidendiks

„Muidugi Nemecsek! Ka Pál-tänava poiste hulgas on julgeid poisse, kui mitte kedagi muud, siis reamees Nemecsek.”

Ferenc Molnár

Maailmakuulus Ungari kirjanik Ferenc Molnár (1878–1952) sündis saksa-juudi perekonnas Budapestis. Juba üsna noorena hakkas ta kirjutama, esialgu tegi kaastöid ajakirjandusele, ent peagi avaldas ka jutustusi, novelle ja näidendeid. 21-aastaselt ilmus tema esimene romaan „Näljane linn” (1901), mis tegi ta kirjanikuna tuntuks. Kuulsuse saavutas Molnár aga näitekirjanikuna.

Ferenc Molnári kuulsaim proosateos, jutustus „Pál-tänava poisid” ilmus 1907. aastal. See räägib Budapesti koolipoiste elust 20. sajandi alguses.

Pál-tänava poisid veedavad kõik oma vaba aja saeveski külje all puuriitade ja hea palliplatsiga tühjal krundil. Seda paika aga tahavad endale ka teised poisid – punasärklased, keda juhib pealik Feri Áts. Tekib pinev võitlus, kus pannakse proovile sõprus, au ja kohusetunne. Nagu alati, leidub ka poiste hulgas aumehi, reetureid, julgeid ja argu. Pál-tänava poiste seas tõuseb esile väike Ernő Nemecsek – poiss, kes on oma põhimõtete nimel kõigeks valmis.

„Pál-tänava poisid” on olnud koolipoiste armastatud lugemisvara juba üle saja aasta, seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ekraniseeritud lausa viiel korral. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda juba 1921. aastal.

Ferenc Molnár
„Pál-tänava poiste” eestikeelse väljaande (1957) kaanepilt

Pál-tänava poisid

Ferenc MolnárKatkend raamatu 5. peatükist,
​ungari keelest tõlkinud Julius Mark

[1]

Kaks päeva hiljem, neljapäeval, kui juba õhtuhämarus kattis botaanikaaeda, haarasid kaks väikesel sillal seisvat vahti tumeda kogu lähenemisel relvad.

„Au anda!” hüüdis üks vahtidest.

Seepeale tõstsid mõlemad taeva poole hõbeotsaga odad, millel läikis kahvatu kuuvalgus. Auandmine oli määratud punasärkide pealikule Feri Átsile, kes läks rutulisel sammul üle silla.

„Kas kõik on siin?” küsis ta vahtidelt.

„Jah, härra kapten.”

„Kas Geréb ka siin on?”

„Tema oli esimene, härra kapten.”

Pealik tervitas tummalt, mispeale vahid jällegi odad pea kohale tõstsid. Nii andsid punasärgid sõjariistadega au.

Kõik punasärgid olid juba saare väikesele lagendikule kogunenud. Kui Feri Áts nende hulka astus, hüüdis vanem Pásztor kõva häälega:

„Au anda!”

Ning suur hulk hõbeotsaga odasid tõusis üles.

„Me peame ruttama, poisid,” ütles Feri Áts tervitusele vastates, „sest ma jäin pisut hiljaks. Asume asja juurde. Pange latern põlema!”

Laternat ei tohtinud kunagi enne pealiku ilmumist põlema süüdata. Kui latern põles, tähendas see, et Feri Áts on saarel. Noorem Pásztor süütas tule põlema ning punasärgid kükitasid laterna ümber maha. Keegi ei lausunud midagi. Kõik ootasid pealiku sõna.

„Kas on midagi teada anda?” küsis see.

[2]

Szebenics palus sõna.

„Noh?”

„Julgen teatada, et meie relvalaost on kadunud puna-roheline lipp, mille härra kapten Pál-tänava poistelt sõjasaagina kaasa tõi.”

Pealiku kulm läks kortsu:

„Relvadest ei puudu midagi?”

„Ei. Kui relvade hoidja vaatasin ma siia tulles varemetes tomahoogid ja odad üle. Esimesest viimaseni on kõik seal, ainult väikest lippu pole. Selle on keegi ära varastanud.”

„Kas jälgi tähele panid?”

„Panin. Riputasin nagu igal õhtul seaduse järgi peenikest liiva peidukohale ja kui ma täna järele vaatasin, nägin ma seal väikesi jälgi, mis avausest otseteed sinna nurka viisid, kus oli lipp, ning nurgast jälle välja avauseni. Seal kadusid need ära, sest maa on seal juba kõva ja rohtunud.”

„Kas jäljed olid väikesed?”

„Jah, veel väiksemad kui Wendaueril, kuigi Wendaueril on meie seast kõige väiksem jalg.” Valitses sügav vaikus.

„Keegi võõras on käinud relvalaos,” ütles pealik. „Pealegi oli see Pál-tänava poiss.” Tasane pomin käis punasärklaste hulgast läbi. „Seda arvan ma sellest,” jätkas Áts, „et kui see oleks olnud keegi teine poiss, oleks ta vähemalt ühe sõjariista ära võtnud. Kuid see viis ainult lipu minema. Nähtavasti tegid Pál-tänava poisid kellelegi ülesandeks lipp tagasi varastada. Kas sa sellest midagi ei tea, Geréb?”

Niisiis mängis Geréb juba alalise nuuskuri osa. Ta tõusis püsti: „Ma ei tea sellest midagi.”

[3]

„Hea küll. Võid istuda. Me peame neid silmas. Kuid nüüd lähme asja juurde. Teil on teada, kuidas me mineval korral häbisse jäime. Kui meie kõik siin saarel viibisime, lõi vaenlane ühe punase sedeli siia puu külge. Meie ei saanud neid kätte, nii osavad olid nad. Tisztviselő väljakuni jooksime kahe võõra poisi järel ning alles seal selgus, et nad asjata meie eest põgenesid, meie aga asjata neile järele jooksime. Sedeli üleslöömine siia oli meile suureks häbiks ning see nõuab kättemaksmist. Krundi äravõtmise lükkasime seniks edasi, kuni Geréb teateid jõuab koguda. Nüüd kannab Geréb oma tegevusest ette ja meie otsustame siis, millal sõtta minna.” Ta vaatas Gerébi poole: „Geréb, tõuse üles!” Geréb tõusis jälle.

„Meie oleme valmis kuulama. Kui kaugel sa oled?” „Mina...” algas Geréb vähe segaselt, „arvan, et me ilma sõjatagi selle maalapi endale võime saada. Ma mõtlesin, et kord minagi nende hulka kuulusin... ja miks peaksin just mina põhjuseks olema, et... lühidalt, ma ostsin ära slovaki, kes seal vahiks on, ning see kihutab nad sealt... sealt...”

Sõnad jäid tal kurku kinni. Ta ei suutnud jätkata, nii teravalt vaatas Feri Áts talle silma. Ning lausus tugeva, sügava häälega, mis nii mõnigi kord teised värisema oli pannud, kui see tugev poiss millegi pärast nende peale oli vihastanud:

„Ei,” urises ta, „paistab, et sina ei tunne punasärklasi veel hästi. Meie ei hakka kauplema ega altkäemaksu andma. Kui nad heaga ei anna, siis võtame vägisi. Meile ei ole tarvis ei slovakki ega ka väljakihutamist! See oleks meile alandav!”

Kõik kuulatasid ning Geréb lõi silmad maha. Feri Áts tõusis püsti:

„Kui sa kardad, mine koju!”

[4]

Seda ütles ta Gerébile säravail silmil. Ning Geréb kohkus sel hetkel väga. Ta tundis, et kui punasärgid tema nüüd eneste keskelt minema ajavad, siis ei ole tal siin maailmas tõesti kuskil paika. Nii tõstis ta pea üles ning katsus julge häälega rääkida:

„Ma ei karda! Ma olen teiega, ma hoian teie poole, ma tahan teile ustav olla!”

„See on juba jutt,” sõnas Feri Áts, kuid ta näost võis näha, et ta ei tundnud jooksiku vastu sümpaatiat. „Kui meie seltsis tahad olla, siis vannu, et sa allud meie seadustele.”

„Hea meelega,” sõnas Geréb ning hingas kergendatult. „Anna siis selle peale käsi!”

Nad andsid teineteisele kätt.

„Tänasest peale on sul meie hulgas nooremleitnandi auaste. Szebenics annab sulle sedamaid oda ja tomahoogi ning kirjutab su nime salanimekirja. Ja nüüd pane tähele! Me ei või seda asja edasi lükata. Pealetungi määrame homse peale. Homme pärast lõunat koguneme kõik siia. Pooled meist lähevad Mária tänavalt sisse ning võtavad kindlustised endi alla. Teisele poolele meist teed sina Pál-tänava väikese värava lahti ja see osa hakkab krundil olijaid sealt minema ajama. Kui nad puupinude vahele põgenevad, tungivad kindlustisest teised neile peale. Meile on palliväljakut tarvis ning meie muretseme selle endile, maksku mis maksab!”

Kõik kargasid püsti.

„Elagu!” karjusid punasärgid ning tõstsid oma odad üles.

Pealik andis märku vaikimiseks.

„Ma pean sult veel midagi küsima. Kuidas sa arvad, kas Pál-tänava poisid aimavad, et sa kuulud meie hulka?”

[5]

„Ei usu,” vastas uus nooremleitnant. „Kui nende hulgast mineval korral keegi siin ka oli, kui punane sedel puu külge pandi, ei võinud see mind pimedas näha.”

„Nii võid sa siis rahulikult homme pärast lõunat nende hulka minna?”

„Kahtlemata.”

„Nad ei hakka sind milleski kahtlustama?”

„Ei. Ehk kui keegi kahtlustabki, ei usaldaks see siiski millestki hingata, sest nad kõik kardavad mind. Nende keskel ei ole ühtainustki julget poissi!”

Üks peen hääl segas talle vahele:

„Kuidas ei ole!”

Kõik vaatasid ringi. Feri Áts küsis üllatunult:

„Kes räägib?”

Keegi ei vastanud. Ning seesama peen hääl kõlas jälle: „Kuidas ei ole ühtainustki!”

Nüüd oli selgesti kuulda, et hääl tuli suure puu ladvast. Seepeale hakkasid oksad kohe ragisema, keegi kähistas lehtede vahel ning mõne silmapilgu pärast ronis väike valgepäine poiss puu otsast alla. Kui ta alumiselt oksalt maha oli hüpanud, hakkas ta rahulikult oma riideid puhastama, jäi siis sirgelt seisma nagu tikk ning vaatas jahmunud punasärklastele teravalt otsa. Keegi ei osanud lausuda musta ega valget, nii üllatas neid kõiki äkki nende sekka ilmunud väike külaline.

Geréb kahvatas.

„Nemecsek!” pomises ta hirmunult.

Hugo Miti joonistus punasärkide koosolekust
Hugo Miti skeem Pál-tänava poiste krundist

Mis katkendis toimub? Märgi kõik õiged väited.

  • Punasärklased teevad plaane Pál-tänava poiste mänguplatsi vallutamiseks.
  • Punasärklased on võtnud vangi Pál-tänava poisi Gerébi ja sunnivad teda kaaslasi reetma.
  • Punasärklaste pealik Feri Áts nõuab, et Pál-tänava poiste mänguplats vallutataks ausas võitluses.
  • Pál-tänava poiss Nemecsek kuulab punasärklaste nõupidamist salaja pealt.

Mida võis mõelda Nemecsek, kui ta puu otsas punasärke pealt kuulas?

Mida võis mõelda Geréb, kui Nemecsek oma peidupaigast välja tuli?

Võrdle Gerébit ja Nemecseki.

Milles seisneb Nemecseki julgus?

Aare Toikka

Eesti teatrilavastaja Aare Toikka (1965) on lavastanud üle mitmekümne teatritüki, samuti on Toikka teinud teatrirolle ning kirjutanud telelavastusi. Ka lastefilmile „Ruudi” kirjutas just Aare Toikka stsenaariumi.

VAT Teatri asutaja Aare Toikka hinnatuimaks lavastuseks läbi aegade võib pidada „Pál-tänava poisse”, mis esietendus 2005. aastal ja sai mitu teatriauhinda. Järgnev katkend pärinebki sellest ning kattub osaliselt eespool loetud Ferenc Molnári romaanikatkendiga.

Aare Toikka
„Pál-tänava poiste” VAT Teatri lavastuse (2005) plakat

Julge poiss

IV episood VAT Teatri dramatiseeringust „Pál-tänava poisid”, lavastanud Aare Toikka

[1]

Feri Átsi poisid on taas botaanikaia saarel ja peavad kaikavõitluse harjutust.

FERI ÁTS: Nip, nap, naba, sina oled vaba. (Feri Áts võitleb väljavalitud punasärgiga.)

PÁSZTOR: Hoi hopp! Hoi hopp!

GERÉB: Mina... Arvan, et me ilma sõjatagi selle maalapi endale võime saada. Ma mõtlesin, et kord minagi nende hulka kuulusin... Ja miks peaksin just mina olema põhjuseks, et... Ma ostsin ära slovaki, kes seal vahiks on, ning see kihutab nad sealt minema.

FERI ÁTS: Ei. Paistab, et sa ei tunne punasärklasi. Meie ei hakka kauplema ega altkäemaksu võtma. Kui nad heaga ei anna, siis võtame vägisi. Meile ei ole tarvis ei slovakki ega väljakihutamist! See oleks meile alandav! Kui kardad, mine koju!

GERÉB: Ma ei karda.

FERI ÁTS: Pásztor!

PUNASÄRK: Hoi hopp!

Feri Átsi käsu peale peab nüüd Geréb Vanema Pásztoriga kaikavõitluses jõudu proovima. Seljatatud Gerébi juurde astub Feri Áts.

FERI ÁTS: Kui tahad meiega olla, siis vannu, et allud meie seadustele.

GERÉB: Ma olen teiega, ma tahan teile ustav olla.

FERI ÁTS: See on mehejutt. Anna käsi. Kuidas sa arvad, kas Pál-tänava poisid aimavad, et sa oled reet..., see tähendab oled nüüd meiega?

[2]

GERÉB: Ei usu. Kui nende hulgast mineval korral ka keegi siin oli, kui sedel puu külge pandi, ei võinud nad mind pimedas näha.

FERI ÁTS: Nii, et sa võid rahuliku südamega nende hulka minna? Nad ei hakka sind kahtlustama?

GERÉB: Kui keegi kahtlustabki, ei julgeks see hingatagi, sest nad kõik kardavad mind. Nende keskel ei ole ühtki julget poissi.

Üks punasärkidest tirib maski peast ja selle alt paljastub Nemecsek.

NEMECSEK: Kuidas ei ole?

FERI ÁTS: Kes see oli?!

NEMECSEK: Kuidas ei ole ühtainustki? Mina olen!

GERÉB: Nemecsek!

NEMECSEK: Muidugi Nemecsek! Ka Pál-tänava poiste hulgas on julgeid poisse, kui mitte kedagi muud, siis reamees Nemecsek. Palun, siin ma olen, ma kuulasin teie juttu pealt, ma varastasin lipu tagasi, mille sina, Feri Áts, meilt ära võtsid, nüüd tehke minuga mis tahate, pekske mind, kiskuge lipp käest ära, sest niisama ma seda juba ei anna. Olge lahked, hakake peale, ma olen ju täitsa üksi.

FERI ÁTS: Sa oled julge poiss, Nemecsek. Siin on mu käsi. Tule meie, punasärklaste hulka.

NEMECSEK: Mina ei tule!

[3]

FERI ÁTS: Võtke ta käest lipp ära!

Pásztor võtab poisilt lipu ära ja hakkab teda tuuseldama.

NEMECSEK: Appi! Appi!

FERI ÁTS: Ta on väga nõrk. Teda ei passi läbi tuuseldada. Aga... Ujutage teda vähekese!

Kohe tuuakse ämber ja ujutatakse Nemecsekki.

PUNASÄRGID: Hoi hopp! Hoi hopp!

GERÉB: Konn! Said juua!

PÁSZTOR: Miks sa ei ujunud natuke?

GERÉB: Oli hea?

NEMECSEK: Hea oli. Oli hea. Palju parem kui minu üle naerda. Ennem istuksin ma uue aastani kaelast saadik vees, kui et ma oma sõprade vaenlastega ühes pajas leent keedaksin. Ma ei hooli sellest, et mind vette kasteti. Mineval korral kukkusin ma ise vette, seekordki nägin ma sind saarel võõraste keskel. Kuid mind te võite kutsuda eneste hulka, võite meelitada, võite mulle kingitusi anda, mul ei ole siiski teiega tegemist. Ja kui te mind veel kord vette kastate ja kui te ka sada korda ja tuhat korda mind vette kastate, tulen ma siiski ka homme ja ülehomme siia. Küllap ma kuhugi poen, kus te mind ei märka. Ma ei karda teie hulgast kedagi. Ja kui te meie juurde Pál-tänavale tulete meie maad ära võtma, siis oleme ometi meie ka seal! Ja näitame teile, et kus meiegi kümnekesi oleme, seal räägime teiega hoopis teist keelt, kui mina siin nüüd räägin. Minuga on kerge hakkama saada. Kes on tugevam, see ka võidab. Pásztorid võtsid muuseumi aias minu kuulid ära, sest nemad olid tugevamad. Kerge on kümne mehega ühe vastu! Kuid mina ei kaeba. Võite mind peksta, kui see teile meeldib, kuid ma ei astu teie hulka. Ennem visake mind vette ja lööge maha, kuid minust ei saa siiski äraandjat, nagu keegi, kes seal seisab, näe... seal...

[4]

Geréb läheb Nemecsekile kallale.

FERI ÁTS: Jätta! Pásztor!

Pásztor teeb Gerébi kahjutuks.

NEMECSEK: Võin ma ära minna? Te siis ei löö mind maha?

FERI ÁTS: Au anda!

Nemecsek lahkub.

GERÉB: Ega sa, Feri Áts, ometi ei arva, et see...

Feri Áts ei tee Gerébist väljagi. Feri Áts astub Pásztori juurde.

FERI ÁTS: Sina võtsid sellelt väikeselt poisilt muuseumi aias kuulid ära?

PÁSZTOR: Mina.

FERI ÁTS: Kas ma ei öelnud, et punasärgid ei tohi väikestelt lastelt kuule röövida. Ujuta end!

Pásztor hakkab uskumatult naerma.

FERI ÁTS: Korralikult!

Gerébile teeb asi nalja, kui Feri Áts heidab talle vaid ühe pilgu ja Geréb vakatab.

FERI ÁTS: Aitab, Pásztor. Lähme saarele!

GERÉB: Kuidas siis selle slovakiga jääb?

FERI ÁTS: Kuhu sina tuled?

Stseen A. Toikka lavastusest „Pál-tänava poisid”
Stseen A. Toikka lavastusest „Pál-tänava poisid”, osades Janek Sarapson, Tanel Saar, Margo Teder ja Kaspar Jancis
Stseen A. Toikka lavastusest „Pál-tänava poisid”
Pál-tänava poistele pühendatud skulptuur Budapestis Práteri tänaval koolimaja ees, skulptor Péter Szanyi

Kuidas suhtub Feri Áts Nemecseki, kuidas Gerébisse?

Kas otsus Geréb välja heita tundub sulle õige? Miks?

Võrdle näidendi teksti katkendiga romaanist, millel näidend põhineb.

Mis on romaaniga võrreldes välja jäetud?

  • Suurem osa jutustavat teksti.
  • Osa tegelasi.
  • Nemecseki varitsus puu otsas.
  • Gerébi reetlikkus.

Mida on lavastamist silmas pidades lisatud?

  • Lavavõitlus
  • Valgusefektid
  • Maskid