Jämepihuste rakendusi

Palju vajatakse suspensioone ehitus­tegevuses. Lubi­mörti ehk liiva, kustutatud lubja ja vee suspensiooni kasutatakse side­materjalina müüri ladumisel ja paneelide ning ehitus­plokkide paigaldamisel, samuti seinte ja lagede lupjamisel. Lubja­piim on kustutatud lubja ja vee suspensioon. Seda läheb tarvis seinte ja lagede valgenda­miseks.

Suspensioonid on ka tsemendisegud, õlivärvid ja lakid. Suspensioonide hulka kuuluvad samuti keraamikas kasutatavad savi­massid. Mitmeid kahjurite tõrjeks tarvitatavaid mürk­kemikaale pihustatakse taimedele suspensioonidena.

Kasutatud mootoriõli on samuti suspensioon, milles väikesed metalli­osakesed on pihustunud õlis. Sellepärast tulebki mootori­õli regulaarselt vahetada. Looduses tekib tohututes kogustes suspensioone padu­vihmade käigus, kus vesi pihustab pinnast väikesteks mulla­tükikesteks või liiva­terakesteks, mis segunevad veega.

Piim ja piimasaadused (või, koor) on ammu tuntud asendamatud toiduained, mis varustavad organismi nii elu­tegevuseks vajalike mineraal­ainete kui ka valkude, rasvade ja vitamiinidega. Pihustena kuuluvad nad aga rasva ja vee emulsioonide hulka. Sama tüüpi emulsioonid on ka margariin, majonees ja mõned kastmed. Rasvad kui olulised energia­allikad ei lahustu vees. Organism omastab neid vaid emulsioonide koostises. Toidu­õli, loomne rasv jt rasvad muudetakse organismile kätte­saadavateks emulsioonideks kaks­teist­sõrmik­sooles.

Õli ja vee emulsioon on laialt kasutatav metallide töötlemisel (treimine, puurimine, freesimine). Ühelt poolt toimivad nad määrde­ainena, teiselt poolt aga jahutus­vedelikena.

Aerosoolid on ülejäänud pihustega võrreldes kõige eba­püsivamad. Pikemat aega säilivad nad ainult siis, kui pihustunud aine sisaldus gaasis (õhus) on väga väike. Aerosoolide hulka kuuluvad pilved, udu, tolmune õhk, tubaka­suits jne. Esineb ka aerosoole, kus õhus on ühe­aegselt pihustunud erinevaid tahkeid aineid ja vedelikke. Suurtes tööstus­piir­kondades koguneb õhus tuha, tahma ja teiste tahke aine osakestele niiskus. Need aerosoolid on üheaegselt nii suitsud, tolmud kui ka udud. Siit tulenebki nende nimetus sudu.

Kasulik on siinkohal meelde jätta sudu inglis­keelne vaste smog. Ajaloost hästi tuntud „Londoni udu“ tekib udu segunemisel kütte­kolletest eralduva suitsuga ja on tegelikult sudu. Väävlit sisaldava kütuse põletamisel satub õhku ka väävel­dioksiidi. Täna­päeval on sudu tekkes pea­süüdlaseks autode heit­gaasid. Valguse toimel kulgevate reaktsioonide käigus tekib sudus juurde palju mürgiseid aineid. Näiteks nn Los Angelese sudu võib suurtes kogustes põhjustada isegi surma.

Aerosoolide teke

Aerosoolid tekivad tahkete ainete peenestamisel, jahvatamisel, saagimisel, koorimis­seadmete ning purustite töötamisel, värvi­pihustitega värvimisel. Sisse­hingatav õhk kujutab endast samuti aerosooli. Seda moodustavate tolmu­osakeste hulk õhus sõltub paljudest teguritest nagu ilmastik, tööstuse paiknemine jne. On kindlaks tehtud, et pärast vihma sisaldab õhk 32 ∙ 10⁸ tolmu­osakest ühe kuup­senti­meetri kohta. Kuiva ilmaga on neid aga õhus ligi neli korda rohkem. Toaõhu 1 cm³ sisaldab tolmu­osakesi juba üle 170 korra rohkem. Arvutused näitavad, et suur­linnadele langeb aastas sadu tuhandeid tonne tolmu. Ent aerosoole moodustavad ka vulkaanilise ja kosmilise pärit­oluga osakesed. Igal aastal langeb maa­pinnale umbes 5 miljonit tonni kosmilist tolmu.

Aerosoolide rakendused

Aerosoole rakendatakse kõikjal. Olmest tuntumad on lakid, värvid, deodorandid, putukate tõrje­vahendid. Põldudel ja aedades pihustatakse aerosoolidena mürk­kemikaale ja väetisi. Tehis­uduga kaitstakse aedu öökülmade eest. Meditsiinis viiakse ravi­toimega aerosoole haige organismi hingamis­teede kaudu. Korrosiooni­tõrjel kaetakse metalli pinnad aerosoolidega, mis moodustavad püsiva rooste­vastase kaitse­kelme.

Aerosoolide tekkimine võib osutuda ka eba­soovitavaks nähtuseks. Nii esineb saagimisel ja jahvatamisel aerosoolide tekkimise tõttu alati materjali kadu. Tihti on aerosoolid tervist­kahjustava toimega – tsemendi­tolm tsemendi­tehastes, söetolm kaevandustes, jahutolm leiva­vabrikutes ja veskites. Aerosoolide kõrvaldamiseks rakendatakse kõikjal nii tolmu­püüdjaid, elektri­filtreid kui ka individuaal­kaitse­vahendeid.

Vahtudest on meeldivaimad ja enamiku maias­mokkade poolt kõrgelt hinnatud vahukoor, „lume­pallid“, manna­vaht jt vahustatud magustoidud.

Vaht tekib ka keemilistel protsessidel, kus eraldub gaase ning vahu stabiliseeri­miseks on kasutatud pind­aktiivseid aineid, näiteks mitme­suguseid pesu­aineid.

Tuntakse ka tahkeid vahtusid, kus gaas on pisikeste mullikestena pihustunud tahkes aines. Tahkete vahtude hulka kuuluvad vahtklaas, vaht­betoon ja vaht­plastid. Heade soojus- ja heli­isolatsiooni materjalidena kasutatakse neid rohkesti ehituses. Looduslikest tahketest vahtudest on tuntuim pimss­kivi ehk pimss. Sedagi kasutatakse tema poorsuse tõttu ehituses, aga ka lihvimis- ja puhastus­materjalina.

Vahtude tööstuslikest rakendustest on kahtlemata tähtsaim nende abil metalli­maakide puhastamine mitme­sugustest lisanditest. Vahetult kaevandatavad metalli­maagid sisaldavad lisanditena peaaegu alati liiva- ja savi­osakesi, mis tuleb eraldada. Menetlus toimub järgmiselt. Maak peenestatakse ning segatakse veega. Kui puhuda läbi moodustunud segu õhku, tekib vaht, mis tõuseb koos maagi­tükikestega pinnale. Sealt juhitakse maagi­tükikesed kogujasse, lisandid aga langevad põhja. Kogu kirjeldatud protsessi nimetatakse flotatsiooniks. Tuletub see inglis­keelsest sõnast float, mis tõlkes tähendab hõljuma, vee­pinnal püsima.