Jaan Rannap Teele, teele, kurekesed

Teele, teele, kurekesed

„Emme, emme, juba lähevad!”

Sookurepoeg Sulev seisis põllul ja jälgis, kael välja sirutatud, kõrgel taevas lendavaid linde. „Kruu-kruu-kruu,” kostis sealt.

„Need on kauge Põhjamaa kured,” ütles kureema. „Ega nad veel Lõuna­maale lenda. Nad tulid soojale maale lähemale, puhkavad siin.”

Kurepoeg mõtles kauge reisi peale juba sellest ajast alates, kui tiivad jaksasid teda lendu tõsta. Ta küsis mitu korda:

„Emme, kuidas seal soojal maal on? Kas seal konni on?”

„Ikka on.”

„Kas suuremaid kui siin?”

„Ka suuremaid on.”

„Kas hiiri ka on? Ja putukaid-mutukaid?”

„Kõike on. Tirtsud tulevad mõnikord nii suure parvena jõe kaldale, et muda on roheline.”

Toks, pani sookurepoeg Sulev noka rohu sisse. Tema kodus, Puhtama rabas, oli heinaritsikas haruldane. Kui mõnda näed, võta kohe noka vahele!

Kauge reis erutas, aga tegi ka murelikuks.

„Emme, mida seal soojal maal peab oskama?”

„Kõike, mida me oleme sulle kodus õpetanud.”

Kurepaari jaoks oli see suvi teistest erinev. Kevadel käis rebane pesa kallal. Uude pessa munes emalind ainult ühe muna. Tavalise kolme asemel oli kurepaaril seetõttu vaid üks laps.

„Kuidas sa astud! Rind ette! Jalg kõrgemale! Varbad ülespoole! Ja ära kiirusta! Kurg astub uhkelt.”

Jalad olid tähtsad nii maal kui õhus. Lennu ajal tuli nad taha välja sirutada.

Konna püüa hüppe pealt, õpetas isa. Hiir kaob kähku rohu vahele, tema võta kiiresti noka vahele. Rästikut püüa pea lähedalt, siis ei saa ta salvata.

Septembrikuuks oli kõik vajalik õpitud. Kurepoeg Sulev oli iseseisvaks eluks valmis.

„Teele, teele, kurekesed, üle metsa, maa,” laulsid lapsed Sooserva koolimajas.

„Kruu-kruu-kruu…” lendasid jälle taevas tiivulised kolmnurgad.

„Emme, miks nende parv niisugune on? Terav nurk ees, sirged sabad taga.”

„Tule, otsusta ise!” Ja vanalinnud tõusid ees õhku.

See oli väike nooleke, mille nad kolmekesi pilvede all moodustasid.

„Tule nüüd ise esimeseks,” sai Sulev käsu.

„Emme, issi!” hüüdis kurepoeg varsti. „Ma sain aru. Ees on raskem lennata.”

Nii oli see tõesti. Eeslendaja tegi õhuseinasse auku. Esimene võitles tuulega. Tagumised tulid järele justkui mööda koridori.

„Ei tea, kas mina jaksan ees lennata,” muretses sookurepoeg Sulev.

„Sul pole seda vajagi, eespool on ikka vanad linnud, kes ka kohti vahetavad.”

See asi oli siis selge. Nüüd polnud muud, kui kõht hästi täis süüa ja jõudu koguda.

Suvesoojus oli kadunud. Puhus külm tuul. Ühel päeval jäi väike kuresalk Puhtama rabajärve kohale tiirutama.

„Need on omad, Eestimaa kured,” teadsid vanalinnud. „Nad kutsuvad kaasa.”

Heledalt vastu hüüdes tõusid kõik kolm lendu.

„Teele, teele, kurekesed,” laulsid lapsed järgmisel päeval jälle Sooserva koolimajas.

Sookurg Sulev oli siis juba kaugel.