Uus ajalootaju

Alul töötasid nad võõrastetoas. Härrasmees pani lauale õuna, pirni või veekannu ning seisis siis pead noogutades kõrval, sellal kui Maud üritas neid asju paberile maalida. Maud käsitses pintslit umbes samamoodi, nagu oleks arvatavasti käsitsenud labidat, kuid Härrasmees silmitses tema sodimist, pea viltu, pigistas ühe silma kinni ja ütles: „Tõepoolest, preili Lilly, teil hakkab siin mingi meetod tekkima,“ või siis: 

„Teie visandid on selle viimase kuuga kõvasti edenenud!“

[‑‑‑]

Ta ütles midagi seesugust alati alul valjult, siis aga mahenes ta hääl ja kõne muutus pisut katkendlikuks; Maud aga nägi välja, nagu oleks ta vahast ja oleks sattunud tulele liiga lähedale. Ta asus jälle puuvilja kallale. Nüüd nägi pirn välja nagu banaan. Aga Härrasmees ütles, et valgus on liiga kehv või pintsel vilets.

„Kui vaid võiksin teid Londonisse viia, preili Lilly, sinna kus asub minu stuudio!“

Selline oli siis elu, mille ta endale välja oli mõelnud: ta oli kunstnik ja tal oli Chelseas maja. Ta ütles, et tal on palju huvitavaid kunstnikest sõpru. Ja Maud küsis: „Kas mõni teie sõber kunstnik on ka daam?“

„Muidugi,“ vastas seepeale Härrasmees. „Sest minu meelest ...“ siis raputas ta aga pead, „oh, minu arvamused on nii muutlikud ning ega nad igaühele ei meeldigi. Vaadake siia, kui katsuks selle joone vähe kindlama käega tõmmata.“

Härrasmees läks Maudi juurde ja pani oma käe tema käele. Maud aga pööras näo tema poole ja ütles:

„Aga te rääkige mulle ikka, mida te arvate! Te võite rääkida avameelselt. Ma pole enam laps, härra Rivers!“

„Seda mitte,“ vastas Härrasmees tasakesi, vaadates Maudile sügavalt silma. Siis ta võpatas. „Aga ega mu arvamus midagi erilist ei olegi,“ jätkas ta. „See puudutab teie ... teie sugu ja loomingulisi küsimusi. On midagi, preili Lilly, mis teie sool minu meelest peaks olema.“

Maud neelatas. „Ja mis see oleks, härra Rivers?“

„Seesama vabadus, mis on minu sool,“ vastas Härrasmees õrnalt.

Maud istus esiotsa vaikselt paigal, siis hakkas nihelema. Ta tool kriiksus, see hääl paistis teda ehmatavat ja ta tõmbas oma käe ära. Maud tõstis pea, vaatas peeglisse, tabas seal minu pilgu ja punastas; siis tõstis ka Härrasmees pea ja jäi Maudi vaatama, mispeale tema veelgi hullemini punastas ja pilgu langetas. Härrasmees vaatas esmalt Maudi, siis mind ja siis jälle Maudi. Ta tõstis käe ja silitas vuntse.

Siis asus Maud jälle pintsliga oma pildi kallale ja hüüdis otsekohe: „Oi!“ Värv voolas alla otsekui pisar. Härrasmees aga ütles, et sellest pole midagi, et ta on tänaseks pirni kallal juba küllalt töötanud. Ta läks laua juurde, võttis sealt pirni ja pühkis sellelt tolmuudemed maha. Maudi pintslite ja pliiatsitinade seas leidus väike sulenuga, nüüd otsis Härrasmees selle välja ning lõikas pirni kolmeks mahlakaks tükiks. Ühe andis ta Maudile, ühe jättis endale ning viimase tõi mulle, raputanud sellelt enne tilkuva mahla maha.

„Minu arust peaaegu küps,“ ütles ta seejuures mulle silma tehes.

Ta pistis oma pirnilõigu suhu ning pani selle kahe ampsuga nahka. Pirnist jäid tema habemele sogase puuviljamahla tilgakesed. Härrasmees limpsis mõtlikult sõrmed puhtaks, mina lakkusin ka oma sõrmed puhtaks ja Maud ei teinud seekord väljagi, et kindad plekiliseks said, ning jäi, pilk tume, pirni näksides oma toolile edasi istuma.

Mõtlesime kõik saladustele. Tõelistele ja valesaladustele. Neid oli liiga palju, et neid üles lugeda. Kui ma praegu üritan selgeks mõelda, kes mida teadis, kes ei teadnud midagi, kes teadis kõike ja kes oli petis, pean sellest kohe loobuma, sest mul hakkab pea ringi käima.

[---]

Sest tal oli õigus, et pagan teda võtaks. Mitte Maudi suhtes, sest ma teadsin, et mida iganes Härrasmees ei räägiks südametest ja gaasimõõturitest, oli Maud ikkagi lahke, õrn, ilus ja hea. Kuid minu suhtes oli tal õigus. Kuidas saanuksin ma tühjade kätega Borough’sse tagasi minna? Tänu minule pidi proua Sucksby ju rikkaks saama. Kuidas saanuksin ma tema ja härra Ibbsi – ja Johni – juurde tagasi minna ning öelda, et olin kogu plaani reetnud ja kolm tuhat naela käest lasknud, sest ...

Sest mis? Sest minu tunded olid õilsamad, kui olin arvanud. Nemad ütleksid siis, et mind vedasid närvid alt. Nad naeraksid mulle näkku! Mul oli ju oma positsioon, ma olin mõrtsuka tütar. Minult oodati tegusid. Ja õilsad tunded ei sobinud nendega kokku. Kuidas nad saanuksidki?

Ning siis loobusin ma püüdmast: kuidas võinuksin ma Maudi aidata? Ütleme, et läheksin koju: Härrasmees abielluks temaga ikkagi ja pistaks ta ikkagi luku taha. Või ütleme, et ma kaebaksin ta peale. Ta saadetaks Briarist minema, härra Lilly passiks Maudi veel suurema hoolega ja see oli ju sama hea kui hullumaja. Tal polnud kummalgi juhul mingit lootust. 

Ja see lootus oli kadunud juba aastaid tagasi. Maud oli kui oksake tormlevas jõevoos. Ta oli nagu piim: liiga hele, liiga puhas, liiga lihtne. Ta oli loodudki selleks, et teda rikutaks.

Seal aga, kust tulin mina, polnud kellelgi mingit lootust. Ning ehkki Maudil pidi halvasti minema, kas pidi siis seetõttu halvasti minema ka minul?

Minu arust ei pidanud. Seetõttu, ehkki mul oli temast kahju, nagu ütlesin, ei olnud mul temast nii kahju, et oleksin üritanud teda päästa. Ma polnud kunagi tõemeeli kavatsenud talle tõtt rääkida või öelda, milline lurjus Härrasmees tegelikult on, või teha ükskõik mida, mis nurjaks meie plaanid ning võtaks meilt meie varanduse. Lasksin Maudil edasi arvata, et Härrasmees teda armastab ja on lahke inimene. Lasksin tal arvata, et Härrasmees on tema vastu õrn. Vaatasin pealt, kuidas Maud üritas äratada endas tundeid tema vastu, teades samal ajal kogu aeg, et Härrasmehel on plaanis teda alt vedada, ta läbi tõmmata ja luku taha panna. Vaatasin, kuidas Maud aina kõhnemaks ja kahvatumaks jäi. Vaatasin, kuidas ta istus, pea käte vahel, ja silitas sõrmeotstega oma tuikavaid meelekohti, soovides, et ta oleks ükskõik kes peale iseenda, et Briar oleks mis tahes maja peale tema onu oma, et Härrasmehe asemel oleks mõni teine mees, kellega abielluda. Ja mul oli seda kõike valus vaadata, ent ma ei teinud midagi. Mõtlesin: „Sinna pole parata.“ Ja veel, et: „See on nende asi.“

Kuid üks asi oli siiski kummaline. Mida rohkem ma üritasin loobuda Maudile mõtlemast, mida rohkem ma endale kordasin: „Ta ei tähenda sulle midagi“; mida tungivamalt ma üritasin oma südamest välja rebida kujutlust temast, seda rohkem ta sinna kinnistus. Istusin või jalutasin tema seltsis terve päeva, mõeldes lakkamatult saatusele, mis minu tegevuse tulemusel teda ees ootas, nii et ei suutnud enam teda puudutada ega talle silma vaadata. Kogu öö aga lebasin, selg Maudi poole, tekk üle pea, et mitte kuulda ta ohkamist. Kuid neil tundidel, mil Maud käis onu juures, tajusin teda ka läbi majaseinte, nii nagu mõned pimedad sulid öeldakse tajuvat kulla juuresolu. Näis, nagu oleks meie vahele ilma minu teadmata veetud mingi niit. Ja see tõmbas mind Maudi poole, kus iganes ta ka ei viibinud. See oli nagu ...

„Sa oleks temasse justkui armunud,“ mõtlesin endamisi.

[---]

Richard istub ja kuulab mind täiesti liikumatult. Aga kui ma lõpetan ja tõusen, et lahkuda, tõuseb ka tema. „Lubage,“ ütleb ta. Koos siirdume raamatukogu ukse poole, mis asub üsna lähedal. Onu ei pööra peadki, vaid hoiab pilgu oma tindiplekilistel kätel. Tal on tilluke nuga, mille pea on pärliga kaunistatud ning mille tera on aegade jooksul ihutud peaaegu poolkuukujuliseks. Selle noaga koorib onu parajasti õuna, üht neist tillukestest, mahlata ja kibeda maitsega õuntest, mis kasvavad Briari viljapuuaias. 

Richard kontrollib, kas onu meid ei jälgi, siis vaatab mulle avalalt otsa. Tema vestlustoon on igati viisakas. „Tahtsin teilt küsida, kas soovite jätkata joonistustunde, nüüd kus ma tagasi olen? Loodan, et soovite.“ Richard ootab vastust. Mina aga ei kiirusta sellega. „Kas tulen siis homme nagu tavaliselt?“ Richard jääb jälle ootele. Ta käsi on lingil ja ta on juba ukse paotanud, kuid mitte nii palju, et saaksin välja minna. Ta ei ava ust ka siis, kui näeb, et tahan temast mööda minna. Selle asemel paistab ta hämmeldusse sattuvat. „Te ei tohiks nii tagasihoidlik olla,“ ütleb ta. Ta tahab aga sellega öelda: „Ei tohi olla nõrk.“ ... „Te pole ju seda, eks?“

Raputan pead.

„Tore. Tulen siis homme tavalisel ajal. Peate mulle näitama töid, mis teil on valminud, sellal kui ma ära olin. Ma ütleksin, et veel veidi vaevanägemist ja – kes teab? Peame olema valmis üllatama teie onu õpetuse viljadega. Mida arvate? Kas ootame sellega veel kaks nädalat? Kaks või kõige rohkem kolm?“

Taas tajun, kui külmavereline ja söakas ta on, ning tunnen, kuidas ma ka ise sellest söakamaks muutun, et olla tema vääriline. Aga söakuse varjus tunnen midagi ärevat, nõrka ja nimetut – omamoodi paanikat. Richard ootab mu vastust ning ärevus aina kasvab. Tegime oma plaanid nii hoolikalt. Oleme juba hakkama saanud ühe kohutava teoga ning algatanud teise. Tean kõike, mida nüüd veel peab tegema. Tean, et pean tegema näo, nagu armastaksin ma teda, ta peab näiliselt mu endale võitma ning siis seda Suele tunnistama. Kui kerge see võiks olla! Kuidas olen seda igatsenud! Kuidas olen üksisilmi vahtinud oma onu valduste müüre, soovides, et need avaneksid ning mind vabaks laseksid! Kuid nüüd, mil põgenemise päev on lähedal, kõhklen ometi, ning kardan välja öelda, miks. Silmitsen onu käsi, pärlit, õuna ja seda, kuidas õuna koor noa abil lahti tuleb. 

„Noh, ütleme – nii kolm nädalat, aga ehk ka pisut kauem,“ vastan viimaks. „Võib-olla kauem, kui minu vajadused seda nõuavad.“

[‑‑‑]

Kehtima hakkab endine päevakord – kui välja arvata, et seal, kus varem oli Agnes, on nüüd Sue. 

Ja Sue ei ole nagu Agnes. Ta on targem. Ta teab omaenda väärtust ja eesmärke. Teab, et peab kuulama ja vaatama, hoolitsema, et härra Rivers mulle liialt ei läheneks ega räägiks tema perenaisega liiga usalduslikul toonil; samas aga teab ta, et kui Richard mulle läheneb, peab tema pea kõrvale pöörama ja meie sosistamisele kurdiks jääma. Ta pöörab tõesti pea kõrvale: näen, kuidas ta seda teeb. Samas aga näen, kuidas ta silmanurgast meid piilub, kuidas ta jälgib meid peeglist kamina peal ja aknaklaaside peegelduselt, kuidas ta koguni meie varje jälgib! Tuba, kus olen veetnud vangis nii palju tunde ning mida tunnen sama hästi, nagu tunneb vang oma kongi, see tuba tundub nüüd olevat muutunud. See tundub olevat täis läikivaid pindu, kust mulle kõikjalt vaatab vastu Sue pilk.

Kui see pilk kohtab minu oma, on see looritatud ja süütu. Aga kui ta kohtab Richardi pilku, märkan neis pilkudes kaasteadmist ja mõistmist. Siis ei saa ma kauem Suele otsa vaadata.

Sest loomulikult teab ta palju, ainult et see, mida ta teab, on vale ja seega väärtusetu. Ning mul on kohutav näha rahulolu, mida ta tunneb teadmisest, et tal on saladus. Ta ei tea, et just tema on meie plaanide võti, keskpunkt, mille ümber meie jaoks kõik keerleb; tema arvab, et see keskpunkt olen mina. Ta ei oska kahtlustadagi, et näiliselt minu üle irvitades irvitab Richard hoopis tema üle: et pärast seda, kui Richard on temaga omavahel midagi rääkinud, vahest talle isegi naeratanud, näole mingi erilise ilme mananud, pöördub ta minu poole, naeratab ja teeb paljutähendavat nägu, ning seekord siiralt. 

Kui Richard Agnest kiusas, siis õhutas see mind omakorda väikestele julmustele, ent nüüd ei söanda ma seda. Sue juuresolek paneb mind liialt tajuma iseennast, teeb mind kord hulljulgeks, nagu on puhuti Richard, kui ta jämedate võtetega meievahelist võltskirge etendab; vahel aga vaoshoituks ja valvsaks, kõhklevaks. Olen tunnikese aega kas vapper, malbe või arg, ent kui Richard lahkuma hakkab, haarab mind korraga värin. Mind reedavad mu enda jäsemete liigutused, mu veri, mu hingamine – loodan, et Sue peab seda armastuseks.

[‑‑‑]