Kirjeldus loob lugeja silme ette pildi tegevuskohast. Seepärast peab kirjeldus olema täpne, selge ja huvitav. Seda tulemust aitavad saavutada sünonüümid ning värvikas keelekasutus.
Mis veider hurtsik!
A.
Rikardo piilus puu tagant väikest metsalagendikku, millel lösutas veider hurtsik. Selle ees kükitas sorakil juustega eit ja lisas lõkkesse puid. Tule kohal rippus tahmane pada.
„Sa oled juba piisavalt varitsenud seal puu taga,“ ütles eit äkki.
B.
Rikardo oli puu taga ja vaatas väikest metsalagendikku, millel oli veider hurtsik. Selle ees oli sorakil juustega eit ja lisas lõkkesse puid. Tule kohal oli tahmane pada.
„Sa oled juba piisavalt olnud seal puu taga,“ ütles eit äkki.
- Võrdle tekstides A ja B värviliselt trükitud sõnu. Mida märkad?
- Kumb kirjeldus meeldib sulle rohkem? Miks?
- Joonista kirjelduse järgi pilt. Kirjuta pildile ka tegusõnu, mis aitavad kirjeldust värvikamaks muuta.
Püüa vältida tegusõna olema liigset kasutamist. Leia selle asemele teisi tegusõnu.
Müüri ääres oli lopsaks rohi.
Müüri ääres kasvas lopsakas rohi.
Müüri ääres vohas lopsakas rohi.
Müüri ääres sirgus lopsakas rohi.
Tegusõnu on palju
Taevas olid üksikud pilved. | |
Linna varakamber oli kesklinna lähedal. | |
Teises linnaservas oli pisike kõrtsipugerik. | |
Päikesekiired olid kuldsed. | |
Seal oli ka ilus pärnapuu. | |
Rohukõrte vahel oli hõbemünt. |
- Müüri ääres oli lopsakas rohi.
- Müüri ääres lopsakas rohi.
- Müüri ääres lopsakas rohi.
- Müüri ääres lopsakas rohi.
Kodumaa
Tee otse kallistab jalgu,
minna on hea.
Kased kahel pool kaldu,
kuused kobaras reas.
Jumika lillakad kroonid,
põdrakanep ja liiv.
Mustades marjades tooming
otsekui noogutaks siin.
Punavad pihlamarjad,
loojangus leegib üks haab.
seisatan mäeharjal,
pilguga paitades maad.
- Mis võiks veel jalgu kallistada? Aga mis võiks sulle noogutada?
- Millisel aastaajal toimub selle luuletuse tegevus? Mille põhjal sa nii ütled?
- Kas ka sinu kodumaa on selline nagu luuletuses?
- Mõtle, kuidas veel saaksid kodumaad kirjeldada.
