- Mis riigist ja miks sai 1929. aastal alguse ülemaailmne majanduskriis?
- Millise riigikorra nägi ette esimene põhiseadus Eesti riigile?
Suur kriis
1930. aastate algul tabas Eestit ränk kriis, mis sai alguse ülemaailmsest majanduskriisist (suur depressioon). Majanduslanguse tõttu läksid paljud ettevõtted pankrotti, järsult kasvas tööpuudus ja langes elatustase. Inimesed hakkasid elu halvenemises süüdistama erakondi, parlamenti (Riigikogu) ja valitsust. Levis arvamus, et on vaja piirata Riigikogu õigusi ja luua presidendi ametikoht. Usuti, et laialdase võimuga president suudab päästa Eesti kõigist raskustest.
Presidendi ametikoha loomiseks oli vaja muuta põhiseadust. Kõige jõulisemalt nõudis põhiseaduse uuendamist Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, millest kasvas välja tolle aja suurim poliitiline liikumine Eestis. Oktoobris 1933 kiideti vabadussõjalaste (vapsid) koostatud põhiseaduse muudatused rahvahääletusel heaks. Uuenenud põhiseadus nägi ette rahva poolt valitava riigivanema (presidendi) ametikoha loomise. Riigivanema ja uue Riigikogu valimised pidid toimuma aprillis 1934. Kuna vabadussõjalased olid rahva seas populaarsed, siis lootsid nad ka valimisedu. Oma mõjujõu languse pärast muretsevad erakonnad aga süüdistasid vabadussõjalasi demokraatiavastasuses ja diktatuuripüüetes.
Majanduskriis | ||
Tagajärjed | ||
Lahendus | ||
LISA. Vabadussõjalased
Vahetult pärast vabadussõja lõppu tekkinud sõjaveteranide ühingud koondusid 1930. aastate algul Eesti Vabadussõjalaste Keskliiduks (EVKL). Esialgu tegeles liit veteranide ühendamise, nende eesõiguste kaitsmise ja isamaalise kasvatustööga. Kuid ülemaailmsest majanduskriisist võrsunud üldine rahulolematus jõudis ka veteranideni. EVKL hakkas nõudma põhiseaduse parandamist, presidendi ametikoha loomist ning Riigikogu ja erakondade võimu kärpimist. Seeläbi muutus keskliit poliitiliseks liikumiseks, mis vastandas end kõikidele erakondadele ja arvustas teravalt Eesti poliitilist korraldust.
Vabadussõjalastes nähti õigustatult mehi, kes võitlesid Eestile kätte vabaduse ja kelle enesesalgavuseta polnuks Eesti riiki olemas. Vabadussõjalaste juhtide seas leidus hulk Vabadusristi kavalere ja sõjaaegseid väejuhte (Andres Larka, Aleksander Seiman, Oskar Luiga). Kuid 1932. aastast hakati peale veteranide võtma liitu kõiki neid, kes pooldasid vabadussõjalaste poliitilisi sihte. Seeläbi sattus vabadussõjalaste sekka hulk alaliselt rahulolematuid, valimatult kõike ja kõiki eitavaid ja mustavaid kriitikuid. 1933. aasta lõpus tegutses Eestis 456 vabadussõjalaste ühingut, kuhu kuulus umbes 30 000 liiget.
12. märtsil 1934 vabadussõjalaste liikumine keelustati, nende ühingud ja ajalehed suleti. 1935. aasta lõpus kavandas osa vabadussõjalastest riigipööret, et kõrvaldada Eesti riigi isehakanud võimumehed ja naasta demokraatia juurde. Riigipöörde kava tuli aga välja ning üle saja juhtiva vabadussõjalase mõisteti pikaks ajaks vangi. Ühtlasi kaotas liikumine senise populaarsuse.
- Mis eesmärgil rajati Eesti Vabadussõjalaste Keskliit?
- Miks muutus vabadussõjalaste liikumine poliitiliseks?
- Miks oli vabadussõjalaste liikumine 1930. aastate algul rahva hulgas populaarne? Miks hiljem populaarsus kadus?
- Miks vabadussõjalaste liikumine keelustati?
Vaikiva oleku aastad
Selleks et ära hoida vabadussõjalaste võitu ja koondada võim enda kätte, teostasid valitsusjuht Konstantin Päts ja endine ülemjuhataja Johan Laidoner 12. märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Kuulutati välja kaitseseisukord, lükati edasi valimised, keelati poliitilised meeleavaldused ja koosolekud, suleti vabadussõjalaste ühingud. Esialgu väideti, et kehtestatud piirangud on ajutised.
Kuid peagi hakati piiranguid süvendama ja laiendama. Riigikogu seati „vaikivasse olekusse“ (ei lubatud enam kokku astuda), erakondade tegevus lõpetati, suleti mitmed valitsust arvustanud ajalehed, seati sisse järelevalve (tsensuur) kõigi trükiste üle, valitsuse kontrollile allutati omavalitsused, noorteorganisatsioonid ja ametiühingud. Erakondi asendasid riiklik ainupartei – Isamaaliit – ja hulk kutsekodasid (arstide koda, õpetajate koda jt), mis ei ühendanud inimesi mitte poliitilise maailmavaate, vaid elukutse alusel. Kuna Riigikogu oli tegutsemise lõpetanud, koostati kõik seadused valitsuses ja kehtestati riigivanema otsusega. 1937. aastal kutsuti kokku Rahvuskogu. See töötas välja uue põhiseaduse, millega seadustati autoritaarne riigikord. Aprillis 1938 tööd alustanud parlament (Riigikogu) muudeti kahekojaliseks (Riigivolikogu ja Riiginõukogu). Riigikogu kinnitas esimeseks Eesti Vabariigi presidendiks Konstantin Pätsi. Uue põhiseadusega sai president väga suure võimu, nii parlament kui ka uus valitsus (peaminister Kaarel Eenpalu) täitis kuulekalt presidendi korraldusi.
Autoritaarne valitsemisviis tekitas paljudes inimestes (eeskätt haritlastes) rahulolematust ja tõi kaasa opositsiooni kujunemise. Opositsioon, mille üheks eestvedajaks oli väga tuntud vanema põlvkonna poliitik Jaan Tõnisson, nõudis kaitseseisukorra kaotamist ja tagasipöördumist demokraatia juurde. Kuid valitsevad ringkonnad tõrjusid opositsiooni kõik nõudmised tagasi.
Töö allikaga
- 1938. aasta põhiseadusega taastati demokraatlik riigikord.
- Riigivolikogu esimeheks valiti Jüri Uluots.
- Riiginõukogu liige Johan Laidoner esitas presidendikandidaadiks Konstantin Pätsi.
Riigivanema otsus üleriigilise kaitseseisukorra väljakuulutamise kohta 12.03.1934
Riigivanema otsus nr. 173. 12. märtsil 1934. a.
- Põhiseaduse § 60, p. 7 ja kaitseseisukorra seaduse § 1 alusel kuulutan välja kaitseseisukorra kogu vabariigis kuue kuu peale, arvates 12. märtsist 1934. a. kell 17.
- Kaitseseisukorra seaduse § 7 p. 1 põhjal nimetan kaitsevägede ülemjuhatajaks kindral-leitnant Johan Laidoneri, pannes tema peale ka sisekaitseülema kohused, määrates viimase abiks kindral-major G. Jonsoni.
- Vabastan vägede juhataja kohuste täitmisest kaitseminister kindral-major P. Lille ja sisekaitseülema kohuste täitmisest kindralmajor G. Jonsoni.
- Riigi raudteed ja post, telefon, telegraaf alluvad operatiivselt kaitsevägede ülemjuhatajale.
- Käesolev otsus maksma panna telegraafi teel.
K. Päts, peaminister riigivanema ülesannetes.
Joh. Müller, kohtu- ja siseminister.
- Kas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri riigipööre 12. märtsil 1934. aastal oli seaduslik? Põhjenda oma seisukohta.
LISA. Kontsantin Päts ja Jaan Tõnisson
Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson olid 20. sajandi esimesel poolel Eesti teenekaimad ja tuntuimad riigimehed. Sajandi algul olid mõlemad juhtivate ajalehtede peatoimetajad, omariiklusaastail mitmel korral valitsusjuhid ja parlamendi esimehed ning Pätsist sai 1938. aastal Eesti Vabariigi esimene president.
Päts ja Tõnisson erinesid teineteisest nii oma tausta kui ka maailmavaate poolest. Tõnisson pärines maalt, suurest põlistalust, traditsioone au sees hoidnud perekonnast. Pätsi isa proovis küll õnne ka talutööga, kuid saavutas edu ehitusettevõtjana ning Pätsi noorus möödus Pärnus. Tõnisson oli luterlane ja sai hariduse kodumaal, Päts aga omandas õigeusklikuna keskhariduse Riia vaimulikus seminaris. Tartu ülikoolis õppisid mõlemad õigusteadust, Tõnisson kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi, Päts aga EÜS-iga opositsioonis olnud mitteametlikku rühmitusse. Ka ajalehetoimetajatena tegutsesid nad erinevates oludes: Tõnissoni Postimees ilmus jõukama Lõuna-Eesti vaimses keskuses Tartus, Pätsi Teataja aga vaesema Põhja-Eesti tööstuskeskuses Tallinnas.
Riigi loomisel olid mõlemal mehel silmapaistvad teened, ehkki Päästekomitee liikme ja Ajutise valitsuse peaministrina paistis Päts selgemini silma kui Lääne-Euroopasse läkitatud Eesti välisdelegatsiooni sisuline juht Tõnisson.
Omariiklusaastail Rahvaerakonna eesotsas seisnud Tõnisson väärtustas kogu rahva ja riigi jaoks olulisi ühiseid sihte ning taunis tegutsemist ühe ühiskonnakihi huvides. Päts seevastu kuulus talurahva jõukamat osa koondanud Põllumeeste Kogude juhtide hulka ning kaitses eeskätt põllumeeste huve. 1920. aastatel olid mõlemad riigimehed veendunud demokraadid. Kuid Päts kaldus järk-järgult pooldama tugevat isikuvõimu. Ta oli üks esimesi, kes arvustas 1920. aasta põhiseadust, nõudis selle muutmist ja presidendiameti loomist.
12. märtsil 1934 korraldas Päts riigipöörde, koondas riigivõimu enda kätte ja asendas demokraatia autoritaarsusega. Tõnisson taunis riigipööret ja sellele järgnenud autoritaarset valitsemist ning kujunes demokraatliku opositsiooni tunnustatud juhiks. Selleks et Tõnissoni vaigistada, sundis Päts 1935. aastal Tõnissoni Postimehest lahkuma. Ometi ei suutnud Päts hävitada Tõnissoni populaarsust. 1938. aastal saavutas Jaan Tõnisson parlamendivalimistel edu, kogudes üle 6000 hääle (tema valitsusmeelne vastaskandidaat sai 1616 häält).
- Võrdle Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni vaateid. Nimeta, milles need sarnanesid ja milles erinesid.
- Selgita Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni tähtsust Eesti ajaloos.
Välispoliitika
1930. aastatel hakkas rahvusvaheline olukord taas teravnema. Mitmel pool maailmas vallandusid sõjalised konfliktid. Suurimat ohtu rahule kujutasid endast stalinlik NSV Liit ja hitlerlik Saksamaa: mõlemad tugevnesid, relvastusid ja muutusid järjest sõjakamaks.
Aina raskemaks muutus ka Eesti julgeoleku tagamine. Rahvasteliit, millele seni oli rahu säilitamisel loodetud, ei suutnud oma eesmärke täita. Demokraatlikud lääneriigid ajasid lepituspoliitikat (tegid järeleandmisi agressoritele), mille tõttu väikeriigid pahatihti kannatasid. Eesti, Läti ja Leedu sõlmisid küll 1934. aastal üksmeele- ja koostöölepingu, kuid see ei asendanud puuduvat sõjalis-poliitilist Balti liitu.
Moskva püüdis kaasata Eestit Saksamaa-vastasesse ühisrindesse ja tegi korduvalt ettepaneku rajada siia Punaarmee baasid. Eestlased keeldusid, sest ei tahtnud teha oma riigist Saksamaa rünnaku sihtmärki. Samuti välditi poliitilist lähenemist Saksamaale.
Jäi vaid üks võimalus: mängida Saksamaa ja Venemaa omavahelistel vastuoludel, kumbagi neist eelistamata. Toonitamaks täielikku erapooletust teatas Eesti 1938. aastal, et ei järgi tulevikus Rahvasteliidu pakti neid artikleid, mis nõudsid kõigi liikmesriikide ühist väljaastumist agressorite vastu. Paraku ei parandanud ka erapooletus Eesti välispoliitilist seisundit.
Helsingis 1918 |
Roomas 1918 |
Kaunases 1920 |
Stockholmis 1918 |
Riias 1919 |
Moskvas 1920 |
Londonis 1918 |
Berliinis 1919 |
Varssavis 1920 |
Pariisis 1918 |
Washingtonis 1923–1925 |
Töö pildiga
- Kuidas suhtub pilapildi autor 1934. a sõlmitud lepingusse?
Eesti erapooletus
Väljavõte minister Ants Oidermaa raadiokõnest seoses Saksa-Poola sõja puhkemisega.
Meie ümbruses on kõik rahulik ja vaikne. Ei ole ka mingit mõistlikku põhjust, et selline seisund peaks muutuma. Pinevuse pesa asub kaugel ja meie ei ole seal tekkinud olukorrast puudutatud. [---] meie üldise käitumise praeguse kokkupõrke puhul ja selle võimalikul arenemisel määrab juba ette kindlaks meie erapooletuse seadus ja kindel tahe seda erapooletust karmilt pidada. [---] meie rahvas arendab sõbralikke vahekordi oma lähemate ja kaugemate naabritega ja meil on põhjust uskuda, et ka nemad sedasama teevad meie riigi suhtes. [---] Meie rahvas jätkab oma tööd ja tegutsemist rahulikult edasi täie teadmisega, et vabariigi valitsus on alatiselt valvel, jälgib sündmuste arengut teraselt ja ei jäta midagi õigel ajal tegemata, et Eesti riigi ja rahva heaolu eest oleks hoolitsetud [---]
Eesti jääb valjult erapooletuks. – Päevaleht nr 237, 02.09.1939.Millised riigid kujutasid Eestile 1930ndatel suurimat ohtu?
- Natsi-Saksamaa
- Poola
- Nõukogude Liit
Kuidas püüdis Eesti oma julgeolekut kindlustada?
- Lubas Punaarmeel Eestisse oma baasid rajada.
- Tugevdas sidemeid Saksamaaga.
- Rõhutas Eesti erapooletust.
Majanduse areng
1930. aastate algul maailma tabanud suur depressioon vapustas rängalt ka Eesti majanduselu. Olukord hakkas paranema 1933. aasta suvel, mil Jaan Tõnissoni valitsuse otsusega hinnati alla (devalveeriti) Eesti kroon. Sellega loodi eeldused uueks majanduslikuks tõusuks ning kümnendi teine pool osutuski majanduslikus mõttes Eesti jaoks väga edukaks. Eesti tähtsaim majandusharu oli põllumajandus, eeskätt loomakasvatus, mille saadused (või, liha, munad) leidsid turgu Saksamaal, Suurbritannias ja mujal. Kiiresti edenes ka tööstus, rajati hulk uusi moodsaid ettevõtteid (eriti seoses põlevkivi kaevandamisega).
Siiski jättis autoritaarne riigikord majanduselule oma pitseri. Suurenes valitsuse sekkumine majandusellu, kasvas riigiettevõtete arv ja osatähtsus, säilisid paljud majanduskriisiaegsed erakorralised piirangud, teadlikult hoiti kõrget maksukoormust ja madalat palgataset, teatud ühiskonnakihte (nt põllumehi) toetati riigieelarve kaudu teiste arvel.
Põllumajandus arenes omariikluse aastatel kiiresti. Suurt tähelepanu pöörati maaparandusele ning tõu- ja sordiaretusele. Kiiresti kasvas ka mehhaniseerituse tase ning jõukamatesse taludesse ilmus moodne põllutöötehnika: traktorid ja kombainid. Ometigi oli talutöö endiselt füüsiliselt raske ning paljud noored eelistasid minna linna, et leida sealt kergemat teenistust.
Põlevkivi kaevandamise maht suurenes jõudsalt: 1920. a kaevandati 46 000 t, 1938. a aga juba 1 470 000 t. Esialgu kasutati põlevkivi peaasjalikult kütteks, ent peagi hakati sellest tootma tunduvalt suurema kütteväärtusega põlevkiviõli, millest omakorda valmistas keemiatööstus määrdeõlisid, diislikütust, pigi, bituumenit, asfalti, lakke, immutusaineid ja isegi bensiini. 1930. aastate lõpul tegeles põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega mitu suurettevõtet (Riigi Põlevkivitööstus, Eesti Kiviõli, Küttejõud, Eestimaa Õlikonsortsium jt).
Küsimused
- Miks puhkes 1930. aastate algul Eestis laiaulatuslik kriis?
- Võrdle Eesti Vabariigi 1920. ja 1933. aasta põhiseadust. Nimeta kolm sarnast ja kolm erinevat põhimõtet.
- Kes ja miks teostasid 12. märtsil 1934. a Eestis riigipöörde?
- Nimeta Eesti Vabariigi autoritaarse perioodi viis iseloomulikku joont.
- Võrdle omavahel Eesti Vabariiki demokraatlikul ajajärgul (1920–1934) ja autoritaarsel perioodil (1934–1940). Nimeta kolm sarnast ja kolm erinevat joont.
- Miks ei nõustunud Eesti Vabariik NSV Liidu sooviga rajada siia Punaarmee sõjaväebaasid?
- Mis aitas Eesti suurest majanduskriisist välja?
- Nimeta Eesti Vabariigi majanduspoliitika kolm iseloomulikku joont aastatel 1934–1939.
