Peatükk 1.5 (Maakaitse käsiraamat)

Sõjaõigus ja lahingureeglid

Rahvusvaheline sõjaõigus

Rahvusvaheline sõjaõigus ehk humanitaarõigus ehk relvakonfliktiõigus on loodud riikide ja riikide gruppide vaheliste relvakonfliktide reguleerimiseks ja sätestab selle täpsed reeglid.

Sõjaõiguse eesmärk on piirata ja leevendada sõjalisest tegevusest tingitud kannatusi ja kahju, tagada tsiviilisikute ja tsiviilobjektide puutumatus ning võitlejate ehk kombatantide inimõigused lahingus. Sõjaõigus piiritleb lubatud ja lubamatu tegevuse.

Sõjaõigus kehtib kõigi relvastatud konflikti osapoolte suhtes, sõltumata sellest, kes konflikti alustas ja kas pooled on teineteisele sõja kuulutanud või mitte. Nii agressor kui ka agressiooni ohver on kohustatud järgima sõjaõiguse reegleid.

Siseriiklike relvastatud konfliktide puhul, näiteks kodusõjas, kehtivad samuti sõjaõiguse elementaarsed reeglid.

Rahvusvaheline sõjaõigus reguleerib suhteid konfliktis osalevate riikide vahel. See sisaldab:

  • tavaõigust – põhimõtteid, mis tulenevad riikide praktikast ja mis seovad kõiki riike kogu aeg;
  • lepingulisi kohustusi, mida riigid on heaks kiitnud ning millega endid sidunud.

Rahvusvahelise sõjaõiguse peamised allikad on Genfi konventsioonid 12. augustist 1949:

  • I Genfi konventsioon sõjaväljal relvajõudude koosseisus olevate haavatute ja haigete olukorra parandamise kohta,
  • II Genfi konventsioon merel mereväe koosseisus olevate haavatute, haigete ja merehätta sattunute olukorra parandamise kohta,
  • III Genfi konventsioon sõjavangide kohtlemisest,
  • IV Genfi konventsioon tsiviilelanike kaitsmisest sõja ajal
    ​ning nende lisaprotokollid 8. juunist 1977:
    • rahvusvaheliste konfliktide kohta (I lisaprotokoll) ja
    • mitterahvusvaheliste konfliktide kohta (II lisaprotokoll).

Eesti Vabariik ühines nende rahvusvaheliste lepingutega 24. augustil 1992.

Genfi konventsioone peavad järgima kõik Eesti Vabariigi kodanikud, k.a kaitseväelased ja kaitseliitlased

Põhimõisted rahvusvahelises sõjaõiguses

Võitlejad e kombatandid – relvajõudude liikmed (v.a vaimulikud ja meditsiiniline personal). Lahingutegevuses peavad võitlejad end tsiviilelanikkonnast selgelt eristama vormi või eraldusmärke kandes ning avalikult relva kandes.

Sõjalised sihtmärgid – võitlejad ja objektid, mis olemuselt, asukohalt, eesmärgilt või kasutusalalt aitavad kaasa sõjategevusele ja mille hävitamisega kaasneb selge sõjaline eelis.

Sõjavangid – vastase kätte langenud võitlejad.

Võitlusvõimetu – vangistatud, haavatud, haige või hukkunud võitleja, kes pole enam võitlusvõimeline.

Tsiviilisik – iga inimene, kes ei ole võitleja (kahtluse korral tuleb inimest pidada tsiviilisikuks). Relvakonflikti piirkonnas tegutsevad ajakirjanikud (ka vastaspoole omad) on tsiviilisikud. Juhul, kui tsiviilisikud osalevad sel hetkel otseselt sõjategevuses, saavad nendest võitlejad ja nad kaotavad kaitse.

Tsiviilobjektid – kõik objektid, mis ei ole sõjalised sihtmärgid. Juhul, kui tsiviilobjekte kasutatakse sõjaliseks tegevuseks, muutuvad need sõjalisteks sihtmärkideks ja kaotavad kaitse.

Erikaitse alla kuuluvad isikud ja objektid – relvakonfliktiõigus võimaldab erilist kaitset koos vastavate eraldusmärkidega teatavatele isikute ja objektidele, nagu meditsiinipersonal, vaimulikud, ajakirjanikud, haiglad, hospidalid, pühakojad, tsiviilkaitseobjektid, kultuuriobjektid, ohtlikud rajatised. Kui neid kasutatakse sõjaliseks tegevuseks, muutuvad need sõjalisteks sihtmärkideks ja kaotavad kaitse.

Kaasnev kahju – rünnaku käigus tahtmatult põhjustatud kahju või purustused, kuigi oli kohaldatud ettenähtud ettevaatusabinõusid, vältimaks või minimeerimaks tsiviilisikute surma, vigastamist ja tsiviilobjektide kahjustamist.

1. Eesti Vabariik ühines Genfi konventsioonidega

2. Relvakonflikti piirkonnas otseselt sõjategevuses osalevad ajakirjanikud on

3. Konflikti piirkonnas tegutsev meditsiiniline personalrelvajõudude hulka.

4. Erikaitse alla ei kuulu

Lahingureeglid

Lahingureeglid ehk sõjalise jõu kasutamise reeglid (rules of engagement, ROE) on rahvusvaheliste kokkulepete alusel riigis täpsustatud tingimused ja piirangud, mille kohaselt väed võivad alustada ja/või jätkata võitlustegevust kohtumisel teiste jõududega. Allolevad reeglid vastavad rahvusvahelisele humanitaarõigusele ehk relvakonfliktiõigusele ja neid ei tohi rikkuda ka pealikult saadud käsku täites. Iga võitleja vastutab nende reeglite rikkumise eest isiklikult kriminaalkorras kui sõjakurjategija. Kõrgem juhtkond võib kehtestada lisareegleid või -piiranguid, kuid need ei tohi vastuollu minna leppe põhireeglitega.

NB! 

Mitte miski allpool toodud reeglites ei välista enesekaitseks vajaliku ja proportsionaalse jõu kasutamist.

a. Üldised põhimõtted

  1. Sõjaline vajadus
    • Õigus on kasutada jõudu, mis on oma iseloomult ja ulatuselt vajalik õiguspärase sõjalise eesmärgi saavutamiseks.
    • Üleliigse jõu kasutamine on õigusvastane, sest tähendab põhjendamatut tapmist või hävitamist.
    • Sõjaline vajadus ei õigusta sellist käitumist, mis on iseenesest keelatud.
    • Arvestada tuleb humaansuse põhimõtet – keelatud on põhjustada kannatusi, vigastusi või purustusi, mis ei ole vajalikud sõjalise eesmärgi saavutamiseks.
  2. Vahetegemine
    • Tsiviilisikute ja -objektide kaitse tagamiseks peavad konflikti osalised alati tegema vahet tsiviilisikutel ja võitlejatel, tsiviilobjektidel ja sõjalistel sihtmärkidel.
    • Sõjalised operatsioonid võivad olla suunatud üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu.
  3. Proportsionaalsus
    • Põhjustatavad vigastused ja kahjustused ei tohi olla ebamäärased võrreldes eeldatava otsese ja konkreetse sõjalise eelisega.
    • Kehtib kohustus valida sobivad sõjapidamise viisid ja vahendid.
    • Võimalusel ei kahjustata eraomandit ega kaitse all olevaid väärtusi.

b. Rünnatavad objektid

  1. Rünnata tohib ainult vastase võitlejaid, kes kannavad avalikult relvi, vormiriietust, eraldusmärke või osalevad vahetult lahingutegevuses (sh tagalatoetuses). Kui tekib kahtlus, kas tegemist on vastase võitleja või tsiviilisikuga, tuleb eeldada, et tegemist on tsiviilisikuga.
  2. Rünnata võib ainult sõjalisi objekte (sõjaliseks kasutamiseks hõivatud hooned, maastikupunktid, sõidukid, lennuvahendid, juhtimispunktid jms). Rünnakul tuleb jõudu kasutada proportsionaalselt eesmärgi saavutamisega.
  3. Igaühel on õigus teostada hädakaitset vahetu ründe (sh tsiviilisikute ründe) tõrjumiseks, ületamata seejuures hädakaitse piire. Võimalusel tuleb ründajat hoiatada.
  4. Tsiviilisik kaotab kaitse, kui ta osaleb vahetult vaenutegevuses, millega ohustab sõjalisi operatsioone, kahjustab sõjalist võimet või ohustab võitlejate elu. Jõukasutus tekkinud ohu likvideerimiseks peab olema ohuga proportsionaalne, tsiviilisikut tuleb võimalusel enne jõu kasutamist hoiatada.

c. Keelatud tegevused

  1. Keelatud on rünnata haiglaid ja muid meditsiinirajatisi või -laagreid. Kaitse lõpeb juhul, kui neid kasutatakse sõjalisel eesmärgil (hõivatud positsioonideks, staapideks vms). Kaitse võib lõppeda pärast nõuetekohase hoiatuse esitamist, milles on määratud piisav tähtaeg, kui seda hoiatust ei arvestata.
  2. Keelatud on rünnata meditsiinipersonali, meditsiiniüksusi ja religioosset personali, kui nad ei tegele ründetegevusega. Rünnakut sooritava meditsiinipersonali või religioosse personali kaitse lõpeb pärast hoiatust, milles on määratud olukorrale kohane tähtaeg, kui see hoiatus jäetakse tähelepanuta.
  3. Keelatud on rünnata tsiviilobjekte ja muud vara, mis ei oma sõjalist tähtsust ja on vastase poolt hõivamata.
  4. Keelatud on rünnata ohtlikke jõude sisaldavaid rajatisi ja seadmeid, kui see võib tekitada olulisi kaotusi tsiviilisikute hulgas.
  5. Keelatud on rünnata ajaloomälestisi ja usutalituskohti (kirikud, kabelid, palvemajad jms), v.a juhul, kui vastane kasutab objekti sõjalisel eesmärgil (hõivatud positsiooniks, staabiks vms).
  6. Keelatud on rünnata võitlusvõimetut vastast, kui ta väljendab selget soovi alla anda või kui ta on meditsiinilisel põhjusel tegutsemisvõimetu. Samuti on keelatud rünnata merehädas vastast ja lennukist hädaolukorras väljahüpanud pilooti, kui nad ei osuta vastupanu.
    NB! Õhudessanti sooritavat vastast on lubatud rünnata õhust ka siis, kui nad on hüpanud lennuvahendist välja hädaolukorras. Igal juhul on neid lubatud laskumise ajal rünnata.
  7. Keelatud on rünnata ja kahjustada tsiviilelanikkonna ellujäämiseks tarvilikke objekte (toiduained, põllumajanduspiirkonnad, joogiveeseadeldised, elektrivõrk, keskküttesüsteemid jne).
  8. Võitlejatel on keelatud esitleda end tsiviilisikutena.
  9. On keelatud ähvardada, et armu ei anta, ja sellise ähvarduse toel nõudmisi esitada.
  10. Kedagi ei tohi füüsiliselt või vaimselt piinata, kehaliselt karistada või kohelda muul julmal ja alandaval moel. Igasugune seksuaalne vägivald on keelatud.
  11. Keelatud on rünnata või kasutada relvi, mis kahjustavad valimatult tsiviilisikuid, sõjalisi objekte ja sõjaväelasi ning mis põhjustavad liigseid vigastusi ja kannatusi.
  12. Keelatud on kasutada erirelvi: keemia- ja bioloogilisi relvi ja aineid, pimestavaid laserrelvi, selliseid relvi, mille killud vigastavad keha, kuid neid pole võimalik röntgenkiirtega avastada, mürke, mittejuhitavaid jalaväemiine jne.
  13. Keelatud on tappa või vigastada vastast, kes annab alla või kes on võitlusvõimetu.
  14. Keelatud on alla 18 aasta vanuste laste värbamine vahetusse sõjategevusse ja nende vahetu osalemine sõjategevuses.
  15. Meditsiiniüksusi ja -sõidukeid ei tohi kasutada vastast kahjustavate tegude toimepanemiseks.
  16. Kollektiivne karistamine on keelatud. Igaühel on õigus õiglasele kohtumõistmisele (erapooletu tribunal, seadusekohane menetlemine jne).
  17. Keelatud on rünnata kaitstud sümbolitega märgistatud objekte, v.a siis, kui vastane ilmselgelt kasutab neid oma sõjalise tegevuse maskeerimiseks.

Valge lipp – läbirääkimiste soovi märguanne vaherahu või allaandmise algatamiseks. Ära tulista valge lipu kandjat, kui ta ilmset ohtu ei kujuta, kuid ole valmis selleks, et vastane kasutab seda ka petmiseks ja üritab selle varjus rünnata.

e. Sõjavangide kohtlemise reeglid

  1. Sõjavangid tuleb teha relvituks ja esimesel võimalusel evakueerida sõjavangide kinnipidamiseks ettenähtud kohta.
  2. Sõjavangidele jäetakse nende riided ja kaitsev sõjavarustus, isikutunnistused ja muud isiklikud asjad, mis ei kujuta ohtu ega oma luureväärtust. Isiklikke asju võib konfiskeerida ainult julgeolekukaalutlusel.
  3. Sõjavangide kinnipidamisel tuleb neile tagada toitlustamine ja meditsiiniabi samaväärselt oma võitlejatega.
  4. Sõjavangidel on õigus endast teada anda Punasele Ristile ja lähedastele. Need võimalused tuleb vangistajal tagada esimesel võimalusel.
  5. Sõjavang on kohustatud andma vaid oma nime, vanuse, auastme ja isikukoodi või teenistusnumbri.
  6. Sõjavange ei tohi füüsiliselt ega vaimselt piinata või muul moel sundida mis tahes informatsiooni andma. Sõjavange, kes keelduvad vastamast, ei või ähvardada, solvata ega kohelda kuidagi ebameeldivalt või ebasoodsalt. Sõjavangi võib alati küsitleda ja tal on õigus vabal tahtel vastata.
  7. Sõjavangide, esmajoones põgenevate või põgeneda üritavate sõjavangide vastu kasutatakse relva ainult äärmisel juhul ja sellele peab alati eelnema olukorrakohane hoiatus.

NB! Vaata ka peatükki 5.6. „Sõjavangide käsitlemine“.

f. Käitumine sõjavangina

(Rahvusvahelised soovitused, mitte reeglid)

  1. Ole rahulik, täida käsud ja korraldused, mis ei ole seadusega vastuolus.
  2. Ära anna oma tegutsemisega põhjust arvata, et soovid põgeneda või sooritada kallaletungi.
  3. Kasuta võimalust edastada teateid Punasele Ristile – sul on selleks õigus.
  4. Edasta ülekuulamisel ainult oma nimi, vanus, auaste ja isikukood.
  5. Küsi, et sinu isiklik vara ja kaitsevahendid sulle tagastataks.
  6. Ära anna informatsiooni, mis võiks viidata allüksuse plaanidele, asukohale või suurusele.
  7. Ära anna kaasvõitlejate isikuandmeid (isegi mitte nime).
  8. Kui vajalik, kasuta oma õigust saada meditsiinilist abi.
  9. Ära unusta, et ka sõjavangina jääd sa siiski Eesti võitlejaks, käitu vastavalt.

h. Erisused vangistuse korral

Kuigi ülalmainitud reeglid on rahvusvaheliselt kokku lepitud, ei pruugi vastane neid austada. Vastane võib kasutada piinamist ja ähvardamist, et saada infot, mida vangilangenu reeglite järgi andma ei pea. Selliseks puhuks valmista ennast ette järgmiselt:

  1. Oma head kattelugu, mis oleks usutav ja ei seaks ohtu sinu kaaslasi ega allüksuse asukohti ja ülesandeid vähemalt 48 tunni jooksul, et kaaslased jõuaksid teha vajalikud ümberkorraldused. Piinamisel räägivad lõpuks kõik, kuid esimesed 48 tundi on kriitilised, et kaaslased jõuaksid teha olulised ümberkorraldused.
  2. Ära usu lubadusi, mida annab vastase ülekuulaja, ära mine kokkulepetele;
  3. Kui sind viiakse ette näitama paiknemisalasid ja peidikuid, siis riku turvaelemendid ja püüa oma kaaslastele jätta märke, et sa oled vastase käes.
  4. Võimalusel põgene ja püüa oma kaaslastega kontakti saada. Arvesta, et nad ei saa sind kohe usaldada ja sa pead tõenäoliselt mõnda aega olema isolatsioonis ja jälgimise all.

g. Vastutus sõjakuritegude eest

Sõjakuriteoks nimetatakse sõjaõiguse rikkumist. Asjaolu, et tegu toime pannes täideti kõrgemat käsku, ei vabasta võitlejat vastutusest. Iga ülem ja pealik on teatud ulatuses vastutav ka oma alluvate tegude eest. Iga võitleja, kes on sõjakuriteo tunnistaja, on kohustatud sellest ette kandma. Mitteteatamise korral võib võitleja saada süüdistuse kui kuriteo kaasosaline. Sõjakuriteod ei aegu.

Kokkuvõte

  • Rahvusvahelise sõjaõiguse peamised allikad on Genfi konventsioonid 12. augustist 1949.
  • Sõjaõiguse eesmärk on piirata ja leevendada sõjalisest tegevusest tingitud kannatusi ja kahju, tagada tsiviilisikute ja tsiviilobjektide puutumatus ning võitlejate ehk kombatantide inimõigused lahingus.
  • Lahingureegleid ehk sõjalise jõu kasutamise reegleid ei tohi rikkuda ka pealikult saadud käsku täites. Iga võitleja vastutab nende reeglite rikkumise eest isiklikult kriminaalkorras kui sõjakurjategija.
  • Rünnata tohib ainult sõjalisi objekte, vastase võitlejaid. Kaitse kaotanud tsiviilisikut tuleb võimalusel enne jõu kasutamist hoiatada.
  • Ole valmis, et vastane ei austa rahvusvaheliselt kokku lepitud reegleid. Näiteks oma head kattelugu juhuks, kui peaksid vangi langema.
  • Sõjakuriteod ei aegu.
Palun oota