Veeringe

Vee ringkäiku ja selles toimuvaid muutusi – aurumist, veeldumist, sulamist ja jäätumist – põhjustab päikeseenergia.

Miljoneid tonne vett aurub õhku ookeanide ja merede, jõgede ja järvede pinnalt, samuti taimedelt, kuivavast pesust, meie kehalt ja üldse igalt poolt, kus iganes vett leidub. Liikuv õhk kannab nähtamatu veeauru aurumispaigast kõrgele ja kaugele. Kõrgetes külmades õhukihtides veeaur jahtub ja tiheneb imepisikesteks veepiiskadeks või jääkristallideks, st kondenseerub. Moodustuvad pilved, kus piisakesed kasvavad suuremaks ja muutuvad nii raskeks, et ei püsi enam õhus. Tagasi maapinnale langevad need juba sademetena.

Suurem osa sademeveest voolab mööda maapinda ja valgub ojadena jõgedesse, mis vee tagasi merre kannavad. Maapinnale langev vesi imbub ka mulda, vajub aeglaselt sügavamale ja jõuab lõpuks põhjaveeni. Põhjavesi toidab allikaveega jõgesid-järvi.

Mitte kogu sademevesi ei jõua meredesse ja jõgedesse. Osa piisakestest aurustub juba enne maapinnale jõudmist, osa aga taimedelt ning maapinnalt. Maismaal kasutavad taimed ja loomad sademevett oma elutegevuseks.

Niisugust peatumatut vee ringkäiku looduses nimetatakse veeringeks. Veeringe käigus läbib vesi kolm olekut: tahke (jää ja lumena), vedela (veena) ja gaasilise (veeauruna). Vesi võib teha väga kiire ringi ookeani kohal (aurub ja sajab kohe alla tagasi), aga ka püsida miljoneid aastaid polaarala jääkilbis või põhjaveena sügaval kivimikihtide vahel, enne kui edasi liigub.

Veeringe kujundab meie ilmastikku. Sademeteta jääksid kuivaks kaevud ning kaoksid jõed, järved ja sood. Eriti tähtis on see, et vee ringlemise käigus puhastub vesi sellesse sattunud saasteainetest ja me võime kasutada üha uuesti rohkem kui miljardi aasta vanust vett. Ilma puhta veeta poleks elu Maal võimalik.