Vee reostumine

Kui peseme pesu või toidunõusid, käime duši all või WC‑s, tekib reovesi. See sisaldab kõike, mis meie elutegevuse käigus tekib. Kraaniveega voolab kanalisatsioonitorustikku pesu- ja puhastusvahendite jääke, lahustunud ja lahustumata toiduaineid, WC‑st paberit ning kõik see, mis mõtlematult WC‑sse viskad. Tööstusest lisanduvad keemilised ühendid, ravimite jäägid ja palju muud.

Vanasti juhiti kasutatud vesi otse jõkke või valati eemal põõsa alla maha, et see maasse imbuks. Reostunud vesi levis ja muutis veekogud asulate lähedal sogaseks, vahel lausa haisvateks lompideks. Jõkke ja järve sattunud liigsed toitained panevad vohama vetikad ja veetaimed, mistõttu veekogud kasvavad kinni. Õnnetuse, teadmatuse või hooletuse tõttu võib praegugi mõni veekogu saastuda. Samas jälgitakse tänapäeval rangelt, et reoveed ja tööstuses tekkivad mürgid ei satuks otse loodusesse. Linnades ja suuremates asulates on rajatud reoveepuhastusjaamad, kuhu suunatakse kogu kasutatud vesi.

Puhastusjaama juhitud suurel kanalisatsioonitorul on kõigepealt vastas metallist võred. Nende taha jääb kinni suurem praht, mis veetakse otse prügilasse. Prügimäele läheb ka peenemate filtrite taha kogunenud liiv, mis on talvel teedele puistatud ning sula- ja vihmaveega kanalisatsiooni valgunud.

Edasi läbib vesi mitu settebasseini. Kõigepealt lastakse veel seista, et selles hõljuvad lahustumatud osakesed põhja vajuksid ehk settiksid. Pinnaltkorjatakse kokku rasv ja õli. Osa hõljuvast ainest on nii väike ja kerge, et jääb vette ujuma. Selle eraldamiseks lisatakse veele keemilisi aineid, mille ülesanne on muuta need osakesed suuremaks ja raskemaks, et needki settiksid.

Settebasseinides ei saa reoveest kätte selles lahustunud aineid. Nende eraldamiseks kasutatakse baktereid, kes toituvad kahjulikest ainetest ja haigusi tekitavatest mikroobidest. Sellestki veel ei piisa. Enne loodusesse laskmist läbib vesi järelsettimise basseinid ja viimased vee teele ette seatud tihedad filtrid. Alles nüüd saab olla kindel, et loodusesse lastav vesi ehk heitvesi on küllalt puhas looduslikku veeringesse jõudmiseks.

Puhastusprotsessi käigus moodustub jääkidest settebasseinide põhja paks mudakiht. Muda võetakse välja, seda segatakse, soojendatakse, lastakse käärida ja lõpuks kogu mass kuivatatakse. Käärivast mudast eraldub biogaas, millega saab maju kütta. Tahke ja kuiv sete veetakse aga suurtele setteväljakutele, kus sellele lisatakse turvast. Aasta pärast saab sellest toitainerohke kasvumuld pargitaimedele.