Karupoeg Puhh

1.

Jalad harkis ja pea longus, konutas Vana Hall Eesel liah ihuüksi Metsa kõige tihedamas ohakatihnikus ja muudkui aga mõtles ja mõtiskles. Kord mõlgutas ta nukralt: „Miks?“, kord jälle: „Mispärast?“, vahel sekka ka: „Täiesti arusaamatu, mispärast miks?“ ja mõnikord ei teadnud ta enam ise kah päris täpselt, mis see õieti oli, millest ta parajasti mõtles. Seepärast läks ta meel päris rõõmsaks, kui nägi Puhhi enda poole tatsamas, sest nii sai ta oma peavaevamise natukeseks ajaks sinnapaika jätta, et tulijale tusaselt tere öelda.

2.

„Tere jah. Ja kuidas eluke läheb ka?“ päris Winnie Puhh.

„Mis ta tühi läheb,“ vangutas liah mornilt pead. „Pole teine juba tükk aega suuremat läinud.“

„Sa vaeseke!“ haletses Puhh. „Seda on tõesti kurb kuulda. Kuule, las ma õige uurin sind natuke.“

Niisiis kössitas liah paigal ja põrnitses nukralt maad, kuni Winnie Puhh tema ümber tiiru tegi.

„Oi, kuule, mis su sabaga on juhtunud?“ küsis Puhh äkki.

„Mis ta’ga siis juhtunud on?“ päris liah vastu.

„Teda pole ju enam!“

„Oled sa ikka kindel?“

„No kuule, saba kas on olemas või teda ei ole, selles asjas ei saa ometi eksida. Aga sinu oma ei ole enam.“

„Mis seal’s on?“

„Mitte kui midagi.“

„Seda asja on vaja kohe uurida,“ lausus liah ja keeras pead pikkamisi sinnakanti, kus ta saba veel hiljaaegu oli olnud. Kui ta aga nägi, et mitte kuidagi selleni ei ulatu, painutas ta end veel vastassuunaski, kuni lõpuks jõudis tagasi sinnapaika, kust oli oma otsimist alustanud. Lõpuks pistis pea veel jalge vahelegi ja uuris ka sealtkaudu.

„Kardan, et sul on õigus,“ tunnistas ta viimaks pika kurva ohkega.

„Muidugi et on,“ lausus Puhh.

„Ja-ah. See Selgitab Nii Mõndagi,“ poetas liah süngelt. „See Selgitab Kõik. Pole ka midagi imestada.“

„Sa kindlasti unustasid ta kuhugi,“ arvas Winnie Puhh.

„Keegi on selle lihtsalt üle löönud, vaat mis,“ kostis liah. „Aga noh, mida muud Neilt võibki oodata,“ lisas ta pärast pikka pausi.

Puhh tundis, et peaks nagu midagi asjalikku ütlema, aga ta ei teadnud, mida nimelt. Seepärast otsustas ta hoopiski midagi asjalikku teha.

„Tead sa, liah,“ lausus ta pühalikult, „mina, Winnie Puhh, otsin üles su kadunud saba.“

„Tänan sind, Puhh,“ vastas liah. „Sina oled ikka tõeline sõber. Mitte niisugune nagu Mõned Teised.“

3.

Ja niisiis läkski Winnie Puhh liahi saba otsima.

Metsas oli parajasti kaunis kevadhommik, kui ta teele asus. Väikesed pehmed pilvetupsud mänglesid rõõmsasti sinises taevalaotuses ja mõni neist lipsas aeg-ajalt päikese ette, otsekui oleks tahtnud teda kinni katta, siis aga libises jälle eemale, et järgmine võiks omakorda sama teha. Läbi pilvetupsude ja nende vahelt paistis aga päike vapralt edasi. Kuusesalu, mis terve aasta ringi oma okkarüüd oli kandnud, näis nüüd päris kulunud ja kasimata nende uute roheliste pitside kõrval, millega pöögid end nii kenasti olid ehtinud. Läbi võsa ja salu tatsas meie Karu, alla laiadest nõlvadest, mis kaetud astelpõõsaste ja kanarbikuga, läbi kiviste jõesängide ja siis järskudest liivakivipervedest üles nõmmele, kuni ta viimaks väsinult ja näljasena Saja Aakri Metsa jõudis, sest just Saja Aakri Metsas oli see paik, kus elas Öökull.

„Ja kui keegi ülepea millestki midagi teab, siis on see Öökull, või mu nimi pole Winnie Puhh,“ arutas Puhhist Karu endamisi. „Aga seda ta muidugi on,“ lisas ta mõttes juurde. „Nii et asi on selge.“

4.

Öökull elas „Kastanis“, uhkes vanaaegses häärberis, mis oli suursugusem kui ükski teine, või vähemalt paistis nii Winnie Puhhile, sest tolle häärberi ukse küljes oli koputi ja peale selle rippus seal veel ka kellanöör. Koputi all seisis kiri, milles oli öeldud:

PALUN ELISTATA KUI VAJA VASTADA.

Kellanööri all aga oli teine kiri, mis ütles:

PALUN KOPUTATA KUI VASTADA EIOLE VAJA.

Need sildid oli kirjutanud Christopher Robin – ainuke olevus Metsas, kes oskas kirjutada, sest nii tark, kui Öökull ka oli, suutis ta siiski üksnes hädavaevu oma nime ÖKUL veerida ja kirja panna, ent niisuguste keeruliste sõnadega nagu LÄKAKÖHA või PIPARKOOK võis ta end lausa surnuks vaevata.

Winnie Puhh luges mõlemad sildid hästi hoolikalt läbi, algul vasakult paremale ja siis ka paremalt vasakule – juhuks, kui miski oli esimesel korral kogemata kahe silma vahele jäänud. Siis koputas ta koputiga ja kindluse mõttes ka sikutas seda, tõmbas kellanööri ja lisaks veel koputas selle pihta ning hüüdis valju häälega: „Öökull! Mul on vastust vaja! Siin räägib Karu.“ Uks läkski lahti ning selle vahelt vahtis välja Öökull.

5.

„Tere, Puhh,“ ütles ta. „Noh, kuidas läheb?“

„Kohutavalt Kurvasti,“ lausus Puhh, „sest liah, kes on mu suur sõber, on oma saba kuhugi ära kaotanud ja norutab nüüd sellepärast koledasti. Kas sa oleksid nii lahke ja ütleksid mulle, kuidas seda üles leida?“

„Mjaa,“ ühmas Öökull, „tavaline protseduur niisugustel juhtudel on järgmine ...“

„Mis see Avaline Otsetuur on?“ päris Puhh. „Mina olen Väga Väikese Aruga Karu ja pikad sõnad ajavad mu Pea Segi.“

„See tähendab seda, Mis Tuleb Teha.“

„Ahah. Noh, kui see seda tähendab, siis pole mul selle vastu midagi,“ lausus Puhh leplikult.

„Asi, mis tuleb teha, on järgmine. Esiteks on vaja Väljassstada Teadaanne, milles me ...“

„Üks silmapilk,“ katkestas Puhh teda käppa tõstes. „Mis me peame sellega tegema? Mis sa ütlesid? Sa aevastasid parajasti, kui tahtsid seda mulle öelda.“

„Ma ei aevastanud.“

„Jah, aevastasid küll, Öökull.“

„Vabandust, Puhh, kuid ma siiski ei aevastanud. Ei saa ju ometi niimoodi aevastada, et ise seda ei tea.“

„Noh, aga kuidas ma siis kuulda sain, kui sa ei aevastanud?“

„Ütlesin ainult, et on vaja Väljassstada ...“

„Näed nüüd, sa aevastasid ju jälle,“ kostis Puhh kurvalt.

„… Teadaanne!“ jätkas Öökull hästi valjusti. „Me kirjutame ühe teadaande, milles ütleme, et anname midagi hästi palju sellele, kes liahi saba üles leiab.“

„Ahah, ah et niimoodi,“ noogutas Puhh mõistvalt pead. „Aga kui jutt on millestki hästi paljust,“ jätkas ta unistavalt, „siis ... mina igatahes armastan sel kellaajal ... täpipealt niisugusel hommikusel ajal ... ikka natuke midagi põske pista.“ Ja ta uuris igatsevalt Öökulli toidukappi võõrastetoa nurgas. „Suutäieke kondenspiima või mida iganes koos väikese limpsu meega ...“

„Niisiis,“ jätkas Öökull, „me kirjutame niisuguse teadaande ja paneme selle igal pool Metsas välja.“

„… Limpsukese meega,“ pomises Karu endamisi, „või ... või ka ilma, nagu just olema juhtub.“ Ja ta ohkas sügavasti ning püüdis vapralt kuulata, mida Öökull räägib.

Kuid Öökull muudkui aga rääkis ja rääkis, kasutades ikka pikemaid ja pikemaid sõnu, kuni lõpuks jõudis jälle sinnasamasse välja, kust oli oma juttu alustanud, püüdes selgeks teha, et ainuke olevus, kes võiks sellise teadaande kirjutada, on Christopher Robin.

„Tema see ju oligi, kes mu uksele need sildid kirjutas. Nägid sa neid, Puhh?“ Puhhiga oli aga lugu nii, et ta oli Öökulli juba tükk aega ainult kinnisilmi kuulanud ja kõigele, mida see ütles, kordamööda „jah“ ja „ei“ vastanud, ja kuna ta viimane kord oli „jajah“ öelnud, siis nüüd vastas ta muidugi: „Ei, mitte põrmugi,“ tegelikult teadmata, millest Öökull üldse rääkis.

„Kas sa tõesti ei näinud neid?“ küsis Öökull veidi üllatunult. „Eks tule ja vaata siis nüüd.“

6.

Nii nad siis läksidki välja ja Puhh uuris koputit ning kirja selle all; ta vahtis ka kellanööri ja sedelit sellegi all, ja mida rohkem Puhh kellanööri uuris, seda rohkem talle tundus, et midagi niisugust on ta kuskil mujal näinud.

„Tore nöör, kas pole?“ uhkeldas Öökull.

Puhh noogutas pead.

„Tuleb kuidagi tuttav ette, aga mitte ei oska öelda, kus ma seda näinud olen,“ lausus ta. „Kust sa ta said?“

„Äh, sattus teine Metsas ette. Tolknes ühes põõsas. Mõtlesin esiotsa, et keegi ehk elab seal, ja sikutasin seda, et helistada, aga ei vastanud mulle keegi. Sikutasin siis veel kord hästi kõvasti ja nii ta mulle pihku jäigi. Kuna paistis, et kellelgi seda tarvis polnud, siis võtsin ma ta koju kaasa ja ...“

„Kuule, Öökull,“ lausus Puhh pühalikult, „sa tegid suure vea. Kellelgi oli seda siiski tarvis.“

„Kellel siis?“

„liahil. Minu armsal sõbral liahil. Tema ... ta armastas seda nii väga.“

„Armastas seda?“

„Jaa. See rippus ju tema küljes,“ lausus Winnie Puhh nukralt.

7.

Nende sõnadega harutas Puhh saba konksu küljest lahti ja viis liahile tagasi. Ja kui Christopher Robin selle jälle tema õigesse kohta oli naelutanud, kepsutas liah mööda metsa ringi ja vehkis sellega nii õnnelikult, et Puhh enda lausa kõverasse naeris ning koju pidi ruttama, et väikesest põsetäiest kosutust saada. Ja kui ta siis pool tundi hiljem suud pühkis, jorises ta enda kiituseks:

Kes leidis Saba?
​        „Puhh!“ ütlen ma.
​„Nüüd on Saba taga
​        (eks ikka liahil, kellel muul)
​ja Mina leidsin ta!“

Inglise keelest tõlkinud Valter Rummel, värsid Harald Rajamets