Lemmiklooma­päev

„Mul on teile tore uudis!“ teatas õpetaja Liina Laks ühel hommikul klassi astudes.

Jäime huviga kuulama.

„Homme toimub koolis lemmikloomapäev ja iga laps võib oma lemmiku kaasa võtta.“

Klass lõi sumisema.

„Mina tulen Pontuga!“ rõõmustas Heleri.

„Mina toon oma Šaariku!“ lubas Kirill.

„Mina võtan Reksi kaasa,“ teatas Robert. „Ainult hoidke alt, ta on nii kuri, et hammustab teil kõigil ninad peast!“

Ma jõudsin juba õige murelikuks minna, sest tegelikult ma kardan koeri, eriti veel selliseid, kes hammustavad, aga õnneks ütles õpetaja:

„Paraku on niimoodi otsustatud, et koeri kaasa võtta ei tohi. Just selleks, et koerad väiksematele loomadele, näiteks kassidele või küülikutele, liiga ei teeks. Koerte jaoks korraldatakse kunagi eraldi päev. Võib-olla juba järgmisel aastal.“

Kogu klass hakkas nurisema, ainult mina ohkasin kergendatult.

„Aga kassid, hamstrid, kilpkonnad ja muud lemmikud on kõik oodatud!“ lisas õpetaja Liina lepitavalt naeratades.

„Kas sea tohib kaasa võtta?“ küsis Uku.

„Jah, miks mitte,“ arvas õpetaja. „Ühel mu tuttaval on kah minisiga. See on tõeliselt armas ja intelligentne loom.“

Uku kinnitas selle peale, et tema Nossu on küll pigem maksisiga, aga õpetaja ei pööranud Uku sõnadele enam mingit tähelepanu, vaid palus meil matemaatika tööraamatud lahti teha ja tekstülesannet lahendama hakata.

Järgmisel päeval kajas terve koolimaja erinevate loomade häältest ning klassis oli imelik lõhn. Lapsed olid igasuguseid loomi kooli toonud. Lindal oli merisiga kaasas, Taavil kilpkonn, Ave Marial aga puur kahe väikese viirpapagoiga. Veel oli seal vähemalt viis kassi ja kolm hamstrit ning isegi üks rott, kes oskas õla peal istuda.

Minul kahjuks lemmiklooma ei ole, kuigi ma tahaksin endale kangesti kassipoega või siis vähemalt hamstrit. Aga emme ütleb, et ma olen kassikarvade vastu allergiline ja me ei tohi seetõttu kassi pidada ning et üldse eelistaks ta siis looma asemel hoopis veel ühe väikese lapse eest hoolitseda. Nojah, beebid pole ju põrmugi karvased. Otse vastupidi – siledad ja kiilakad ning seetõttu allergiat ei tekita.

Kui me seal lastega enne tunni algust kõiki neid loomi imetlesime ja paitasime, kuulsime järsku koridorist ebainimlikku kisa. Kisa muudkui lähenes ja lähenes, kuni jõudis meie klassi ukse taha.

Seejärel uks avanes ja sealt lükati sisse beebivanker, kust imelik röökimine kostiski. Ukse vahelt paistis hetkeks vilksamisi Uku vanema venna Tambeti laia naeru täis nägu ning siis astus klassi ka Uku ise, pikad juuksed sassis ja nägu kiirustamisest õhetav. Ma jõudsin hetkeks arvata, et see on Uku väike õde Hiie, kes seal vankris nii jubeda häälega karjub, ja mõelda, et kassipojad on tittedest ikka hulga etemad, kui vankri juurde rutanud Linda hüüatas:

„See on ju päris siga!“

„Mida sa siis arvasid?“ oli Uku uhkusest lõhki minemas. „Et Nossu on kummist või?“

Kõik klassi lapsed kogunesid vankri ümber, et röökivat siga paremini näha. See polnud tõesti mingi minisiga, vaid suur rasvane orikas.

„Kas ta elab teiega koos korteris?“ küsis Gregor Ukult uskumatult.

„Ei,“ raputas Uku pead. „Me hoiame teda hoovi peal garaažis.“

Siga ruigas kaeblikult. Vanker oli looma jaoks liiga väike ja ta tundis end seal ilmselgelt väga ebamugavalt. Pealegi olid looma jalad nööriga kinni seotud.

„Miks sa ta kinni sidusid?“ oli Linda pahane. „Igavene loomapiinaja selline! Vaesel notsul on ju niimoodi halb olla!“

„Ta põgeneb muidu ära,“ kaitses Uku end süüdlaslikult, kuid hakkas siiski nööri Nossu jalgade ümbert lahti harutama. Nii kui viimane sõlm sai lahti tehtud, vingerdas siga end lapsevankrist välja ning hakkas läbilõikava häälega ruiates mööda klassi ringi jooksma.

Sealsamas astus klassi õpetaja Liina Laks. Siga nähes ta võpatas ja läks siis näost valgeks. See oli ka igati mõistetav, sest ringitormav Nossu tekitas klassis parajat segadust. Tüdrukud olid toolide peale roninud ja kiljusid, kassid kräunusid, Nossu aga tuiskas edasi-tagasi klassi ühest otsast teise kui arutu.

Tahvli kõrval paberikorvi juures ta hetkeks peatus, toppis kärsa korvi, ja leidnud sealt Gregori äravisatud banaanikoored, pistis need pintslisse. Siis märkas ta õpetaja laual lilledega vaasi. Ta lükkas selle ümber, nii et vesi valgus lauale laotatud paberitele, haaras lilled hambusse ja sõi needki ära. 

Peab tunnistama, et õpetaja Liina kogus end üsna kiiresti. Ta tegi klassiukse lahti ja ütles otsustavalt:

„Ma lähen kutsun kooli turvamehe appi. See loom tuleb meil kinni püüda.“

Ent enne kui ta klassist välja jõudis astuda, lipsas Nossu temast mööda, otse koridori.

Nüüd läks asi päris põnevaks. Kõik toimus just nagu mingis naljafilmis. Nossu tormas mööda treppi teisele korrusele, tema järel jooksis kohkunud õpetaja ning õpetaja järel kogu teine B.

Trepil tuli meile vastu kooli direktor ja Nossu põrutas otse tema jalgade vahelt läbi. Dire ei kukkunudki, vaid jäi imekombel püsti ning liitus tagaajajatega.

Nossu jooksis ja jooksis ning peatus alles kooli sööklas, kuhu oli kaetud laud esimeste klasside laste jaoks. Taldrikutele olid valmis tõstetud saiavormiportsjonid piimaga. Mulle isiklikult saiavorm ei maitse, küll aga maitses see Nossule. Ta lükkas kärsaga taldriku taldriku järel põrandale ja sõi aplalt.

Kes teab, kui kaua see hävitustöö kesta oleks võinud, kui mitte kooli söögitädi poleks tulnud hiilgavale mõttele. Ta tõi köögist suure ämbri värskete toidujäätmetega ja Nossu unustas sedamaid saiavormi ning tormas innukalt röhkides haisvat sodi sööma. Nüüd sai kooli turvamees, kes vahepeal kohale oli kutsutud, Nossu kõhu ümber nööri siduda. Siga oli kinni püütud ja rahu majas.

„Vaat kus nali!“ naeris kooli kokk. „Praad tuli ise meie juurde!“ Kõik teised naersid kaasa, ainult Uku nuttis.

Õpetaja Liina ei pahandanudki Ukuga, vaid helistas Uku isale, kes veidi aja pärast maruvihasena kooli tuli ja Nossu ära viis. Selgus, et Uku polnud kodus kellelegi peale oma venna Tambeti öelnudki, et ta sea kooli toob.

Järgmisel päeval pidime me eesti keele tunnis kirjutama jutu meile kõige rohkem meeldinud lemmikloomast. Kõik lapsed kirjutasid Nossust. Mina kirjutasin nõnda:

„Mulle meeldib lemmikloom siga, sest ta on ilma karvadeta nagu beebi ja ei põhjusta allergiat. Ta sööb prügi ja seda toitu, mida mina ei taha süüa. Temaga saab nalja. Kui ma suureks saan, siis võtan endale kindlasti sea.“