Lucy kiikab kapiuksest sisse

Elasid kord neli last, kelle nimed olid Peter, Susan, Edmund ja Lucy. Meie lugu räägib sellest, mis nendega juhtus sõja ajal, mil nad õhurünnakute eest Londonist ära olid saadetud, kuna seal pommitati. Nad saadeti elama ühe vana Professori juurde, kelle kodu asus Inglismaa südames, kust lähima raudtee­jaamani jäi kümme miili, lähima postkontorini kaks. Naist tal ei olnud ja oma ilmatu suures majas elas ta koos maja­pidajannaga, keda kutsuti proua Macreadyks, ja kolme teenijannaga. [---]

Professor ise oli väga vana mees, kelle pead ja enam-vähem kogu nägu kattis tihe valge karvapahmakas, ja lapsed võtsid ta peaaegu kohe omaks. Ainult esimesel õhtul, kui ta neile välisuksele vastu tuli, tundus ta väljanägemine lastele sedavõrd kentsakas, et Lucy (kes oli lastest kõige noorem) teda pisut pelgas ning Edmund (kes oli vanuselt kolmas) pidi äärepealt naerma hakkama ning selle varjamiseks tuli tal ninanuuskamist teeselda.

Niipea, kui nad olid Professorile head ööd soovinud ja ülakorrusele oma tubadesse läinud, tulid poisid tüdrukute tuppa, et omavahel veel korra aru pidada.

„Meil on raskelt vedanud, igatahes,“ kuulutas Peter. „See on igavesti vägev värk. Too vana veidrik laseb meil teha, mida vaid tahame.“

„Minu meelest on ta väga armas onuke,“ teatas Susan.

„Ah, ära jama,“ porises Edmund, kes oli pahas tujus nagu ikka, kui ei tahtnud lasta välja paista, et ta väsinud on. „Lõpeta oma nännutamine.“

„Mis nännutamine,“ küsis Susan, „ja üldse, sinul on juba aeg voodis olla.“

„Sa oled täpselt nagu ema,“ vihastas Edmund. „Kes sa niisugune oled, et ütled, millal ma magama pean minema? Kobi parem ise voodisse.“

„Kas poleks õigem, kui me kõik magama läheksime?“ pakkus Lucy. „Sellest tuleb kindla peale kõva pahandus, kui keegi meid siin lobisemas kuuleb.“

„Ah, ei tule,“ sõnas Peter. „Võite mind uskuda, see on sedasorti maja, kus kellelgi ei tule pähe uurida, mida me teeme. Igatahes ei kuule meid keegi. [---] “

„Mis hääl see on?“ ehmatas korraga Lucy. See maja oli tükk maad suurem kui kõik teised, kus ta kunagi viibinud oli, ja mõte kõikidest nendest pikkadest koridoridest ja tühjadesse tubadesse avanevatest ustest pani teda end veidi kõhedalt tundma.

„See on lihtsalt mingi lind, tobu,“ ütles Edmund.

„See on öökull,“ lisas Peter. „Lindude jaoks on see suurepärane paik. Mina lähen nüüd magama, aga teate, homme korraldame uurimisretke. Säärasest kohast võib leida mida tahes. Kas te neid mägesid nägite, kui me siia sõitsime? Ja metsi? Äkki on seal kotkaid … või hirvi … või isegi kulle.“

„Ja mäkrasid,“ lisas Lucy.

„Rebaseid!“ hüüdis Susan.

„Jäneseid,“ pakkus Edmund.

Aga järgmisel hommikul sadas lausvihma, mis oli nõnda tihe, et aknast välja vaadates ei näinud ei mägesid, metsi ega isegi mitte aias voolavat oja. 

„Nojah, täna siis muidugi sajab,“ tänitas Edmund. Nad olid oma hommikusöögi koos Professoriga just lõpetanud ja viibisid ülakorruse toas, mis nende käsutusse oli antud. See oli pikk, madal, nelja aknaga tuba, kaks akent kummaski vastasseinas.

„Kuule, ära virise,“ manitses teda Susan. „Vean kihla, tunni või paari pärast on taevas selge. Vahepeal mõtleme midagi välja. Siin on raadio ja tohutult raamatuid.“

„Mind see ei tõmba,“ teatas Peter. „Mina kavatsen maja uurida.“

Selle mõttega olid kõik nõus ja nii need seiklused algasidki. Maja oli sedasorti, mida näis olevat võimatu lõpuni käia, ja kubises ootamatutest soppidest.

Esimesed uksed, mida paotati, viisid tühjadesse magamistubadesse, nagu arvata võiski, aga peagi jõudsid nad väga pikka tuppa, mille seinad olid üleni pilte täis, ja sealt leidsid nad ka ühe soomusrüü. Edasi tuli rohelise kangaga kaetud ruum ja ühes selle nurgas seisis harf. Seejärel tuli minna kolm trepiastet alla ja viis üles, sedaviisi jõuti pisikesse ülakorruse kotta, mille uks avanes välja rõdule, sellele järgnes pikk järjestikune tubade rodu, kõikide seinad üleni raamatuid täis, enamik neist väga vanad ja mõni suurem kui kirikupiibel. Ja õige pea pärast seda kaesid nad tuppa, mis oli peaaegu et tühi, kui suur riidekapp – sedasorti, millel peegeluks ees käib – arvestamata jätta. Midagi muud toas ei olnud, kui mitte arvestada surnud porikärbest aknalaual.

„Mitte midagi põnevat,“ nentis Peter ja nad rüsisid kõik jälle uksest välja, kõik peale Lucy. Lucy jäi teistest maha, et järele proovida, ega kapiuks lahti pole – ehkki ta oli üsna kindel, et see on lukku pandud. Tema üllatuseks läks kapiuks päris hõlpsasti valla ja sealt veeres välja kaks koirohunutsakut.

Ukse vahelt sisse piiludes nägi ta rippumas igasuguseid üleriideid, enamasti suuri karvaseid kasukaid. Karusnaha lõhna ja puudutust armastas Lucy üle kõige. Sedamaid lipsas ta kappi riiete vahele ja surus põse vastu kasukaid. Ukse jättis ta loomulikult lahti, kuna teadis, et ise end riidekappi kinni panna on eriliselt tobe. Peagi puges ta sügavamale kappi ja avastas, et esimese rea taga veel teinegi rida kasukaid ripub. Seal oli üsna pime ja Lucy sirutas käed ette, et mitte peadpidi vastu kapi tagaseina põrgata. Ta astus sammu, seejärel veel paar-kolm, oodates, et iga hetk sõrmede ees puuseina tunneb. Aga seda ei juhtunud.

„See peab tõesti ikka üks tohutult suur kapp olema,“ arutas Lucy aina edasi minnes ja kasukate pehmete voltide vahel enesele teed tehes. Korraga pani ta tähele, et jalge all midagi krudiseb.

„Jälle vist koirohi,“ mõtles ta ja kummardus, et käega järele katsuda. Aga kõva puust kapipõhja asemel tundis ta sõrmede all midagi pehmet, pulbritaolist ja õudselt külma. „On see vast veider,“ ütles Lucy ja astus paar sammu edasi.

Järgmisel hetkel tajus ta pehmete kasuka­karvade asemel oma näo ja käte vastas midagi kõva ja karedat ning lausa kriipivat. „Armas aeg, täitsa nagu puuoksad!“ hüüatas Lucy. Ja seejärel nägi ta valgust enese ees. See ei paistnud mitte kusagilt siitsamast, kus kapisein pidanuks olema, vaid tükk maad kaugemalt. Midagi külma ja pehmet liugles talle peale. Hetk hiljem sai Lucy aru, et seisab keset hilisõhtust metsa, tema jalge all on lumi ja läbi õhu langevad lumehelbed.

Lucy kartis veidi, oli aga samas ka põnevil ja elevust täis. Ta vaatas üle õla tagasi ning sealt, tumedate puutüvede vahelt, paistis riidekapi lahtine uks ja võis silmata isegi tühja tuba, kust ta tulnud oli. [---] Seal paistis endiselt päev olevat.

„Kui midagi juhtuma peaks, võin alati tagasi minna,“ mõtles Lucy. Kriuks-kriuks, hakkas ta mööda lumist maad edasi sammuma uue valgusallika poole, mis läbi metsa kumas. Umbes kümne minuti pärast jõudis ta pärale ning avastas, et valguseandjaks oli laternapost. Seistes seal, vaadates ja imestades, mistarvis keset metsa laternapost seisab, ja aru pidades, mida ette võtta, kuulis ta korraga kellegi väikeseid jalgu kips-kõps enese suunas tippivat. Ja õige pea astus puude vahelt laternavalgusse üks ülimalt veider isik.

Ta oli Lucyst vaid veidi pikem ning kandis pea kohal lumest valget vihmavarju. Peast vööni sarnanes ta inimesega, aga jalad olid tal nagu kitsel (neid kattis must läikiv karv) ning jalalabade asemel olid sõrad. Olevusel oli ka saba, aga seda Lucy hoobilt ei märganud, kuna saba oli kombekalt üle vihmavarju hoidva käsivarre riputatud, et seda nõndamoodi lumes lohisemisest säästa. Kaela ümber oli tal pikk punane sall ja punakas oli ta nahkki. Olevusel oli kentsakas, aga armas nägu, lühike kikkhabe ja lokkis juus, mille seest kaks sarve välja kasvasid. Ühes käes, nagu juba öeldud, oli tal vihmavari, teises käes mitu pisikest pruunis paberis pakki. Lume ja pakkide tõttu jäi mulje, justkui käinuks ta jõulusisseoste tegemas. See oli Faun. Lucyt silmates võpatas ta üllatusest, nii et kõik oma pakid maha pillas. 

„Oh sa püha taevas küll!“ hüüatas Faun. 

Inglise keelest tõlkinud ​Maiju Woodhead
​ja Andry Ervald