Roheline pall

„Mis viga, sõbrad, kas asi ei võta vedu?“

Heinakoorma otsas istuv siilihabemega taat tõmbas ohjad pingule ja jäi mütsiloti alt vaatama, kuidas jõekäärus kolm tugevat poissi püüdsid oma neljandat kaaslast sügavamasse vette vedada. Õnnetu ohver, turris tukaga tedretähniline vibalik, rabeles kõigest jõust vastu. Ta klammerdus jalgadega veest paistva vaia külge ja ilmutas iga liigutusega täielikku usaldamatust kaaslaste sõnadesse.

„Ära ole narr,“ kõneles poiss, kelle kaelas rippus ketikese külge kinnitatud luuvile. „Mis isu meil sind uputada oleks! Meid puuakse ju üles, kui seda teeme.“

Vibalik oli oma kaaslastest hoopis kõhnem, kuid jõudu näis tal jätkuvat. Kolm poissi suutsid teda vaevu kinni hoida. See oli seda raskem, et siin ei peetud kinni tavalistest võitlusreeglitest. Vibalik küünistas, tagus peaga. Ta oli isegi valmis hammustama. Viimaks hakkas see asjatu rabelemine kolmiku eestvedajat tüütama.

„Kas sa tead, Antu, kes sa oled?“ surus ta läbi hammaste. „Sa oled pime inimene. Mõtle peaga, togu. Mis asja me rääkisime. Sulle tahetakse ju ...“ 

Ümberseisjatel jäigi kuulmata, mida tedre­tähnilisele vibalikule tahetakse. Poiss laskis äkki vaiast lahti. Ta libises nagu angerjas kaaslaste haardest välja, jooksis vee pritsides kaugele eemale ja kükitas nuuksudes pilliroo­tihnikusse.

Vanamees koorma otsas võttis kõike seda nagu lõbusat vahepala heinaveopäeva ühetoonilisuses. Ta kohendas kaabulotti ja tähendas uuesti:

„Ah siis ei võta vedu?“

Kolm tugevat poissi sumasid kaldale. Nad märkasid alles nüüd, et koorma otsas oli peale vanamehe veel keegi. Sellest keegist paistis üle ääre küll ainult kaks patsinöbi ja uudishimulik silmapaar, kuid see vähenegi muutis poisid jutukaks.

„Antu, kuramus!“ osutas salgajuhi vilega poiss üle õla. „Ei saa ujuma õpitud. Oi, oleme me temaga alles päevi näinud. Kasu aga mitte karvavõrdki.“

Vanamehe pleekinud silmadest paistis täielik osavõtt. Ta kõõritas eemal vabisevate pilliroo­latvade poole ja küsis mõistvalt:

„Kardab vett?“

„Kardab,“ ohkasid kolm suud peaaegu korraga. „Me oleme talle rääkinud, et ei tohi karta. Ütlesime, et põhjavajumine on füüsikaseaduste vastu. Ikka kardab.“

Poiste viimased sõnad oli taat kõrvust mööda lasknud. Ta kummardus üle koorma ääre, ja nagu midagi väga kauget meenutades, lausus vandeseltslasliku häälevärinaga:

„Kui muu ei aita ... Meie viskasime ükskord Sepa-Kusti sillalt sisse.“

Kolm ujumisõpetajat noogutasid jälle korraga. Ka see moodus oli neil järele proovitud. Salgajuht Siim sai sealt sarve otsmikule, Lembit juti üle põse. Ja kõigile lisaks pidid nad nende mälestusmärkide jagajale ikkagi jõepõhja järele kargama.

Siinkohal kostis koorma otsast summutatud kihinat. Taat heitis sinnapoole manitseva pilgu, kuid ei öelnud midagi. Ta kõhvitses piitsa­varrega habet, nagu saaks sealt hea mõtte välja kaevata.

Kihinast korraks tasakaalu kaotanud kolmik kogus end kiiresti.

„Jutt jutuks,“ laotas vilega poiss käsi. „Aga nüüd on isu otsas. Kaua sa temaga jändad? Vaata, et jääd tasuks vigaseks ...“

Nii öeldes libistas ta tahtmatult jälle käe üle laubamuhu ja kihin ülal kasvas lõbusaks naerulaginaks.

Seekord võtsid poisid naeru selge pilkena, ja küllap oleks seda pahaks pandud, kui mitte taat poleks päästnud olukorra. Ta tõmbas äkki ohjad pingule ja röögatas ootamatult peene häälega:

„Kes peale saab, võib sõitma tulla!“

Tedretähnilise näoga poiss upitas ruuge juuksetuti üle pilliroolatvade alles siis, kui vankrilogin lepapõõsaste taha kadus. Ta nuuksatas just nagu jumalagajätuks viimast korda, lükkas pöidlaseljaga üle silmade ja kahlas aeglaselt kaldale. Ta teadis oma kohust. Täna oli tema kord toitu keeta. Poiss tassis põõsastesse peidetud telgi juurde ämbritäie vett ja puhus varem valmistoodud raod lõkkele. Nüüd võis varsti kartulid patta panna.

Päike kõrvetas endiselt. Tasakesi läbi hammaste vilistades lonkis toidukeetja jõe kaldale ja pistis varbad vette. Ta liigutused olid nüüd pehmed ja painduvad. Peopesi lapiti kokku pannes ammutas poiss pisut savikat vett ja pritsis higisele turjale.

Neil ei olnud õigus, kui nad ütlesid, et ta kardab vett. Tema vett ei karda. Talle koguni meeldib pugeda kaelast saadik voogudesse, pritsida jalgadega nii, et õhk on piiskadest küllastunud nagu suure saju ajal. Ei, vett ta ei karda. Ta kardab seda, kui põhi jalgade alt kaob ja südamesse tungib iseäralik õõnes tunne.

Midagi ei oleks talle meeldinud rohkem kui osata ujuda, kuigi ta juba aastaid oli harjutanud end mõttega, et ta seda kunsti iialgi selgeks ei õpi. Ta ei teadnud isegi, kust tuli usu puudumine oma võimetesse. Võib-olla tõi selle kaasa too õudne, õõnes hirm sügavuse ees. Aga kust tuli siis hirm?

Omaette olles armastas poiss mõnikord unistada. Ta kujutles end insenerina, auto­võidusõitjana, vahel koguni kosmose­lendurina. Ta mõtles välja kõige fantastilisemaid seiklusi. Nende kangelasel tuli ratsutada, joosta, ronida mööda katuseid, kuid mitte iialgi ujuda. Ka unistustes jäi poiss omamoodi realistiks. Kõike muud arvas ta olevat võimaliku saavutada. Kõike muud peale ujumisoskuse.

Ettevaatlikult varvastega teed kobades sammus poiss sügavamale. Algul jahedana tunduv vesi näpistas juba põlvi, siis reisi. Pikalt sisse hingates kükitas ta põhja, hüppas siis üles ja kiljus nagu tüdruk heast meelest.

Ta teadis, et jõekääru selles osas ei olnud sügavat kohta. See teadmine täitis ta mõnusa kindlusetundega.

Poiss laskus kõhuli ja toetas sõrmed siledatele kivikestele. Jalgu üles-alla liigutades rebis ta end kätel edasi. See meeldis talle kõige rohkem. Niimoodi paistis ta ujujana.

Keedupoti unustusse jätnud kokk oli nagu suur kilpkonn korda viis kahe kõrkjatuti vahel edasi-tagasi reisinud, kui mingi hele hääl sundis teda kõrvu teritama.

„Kuidas sa seda teed?“ küsis hele hääl.

Poiss põrnitses mõistmatult teisele kaldale ilmunud tüdrukut. Tüdrukul oli kaks sarvedena eemale hoiduvat patsijuppi ja kena nöbinina. Ta näol helkis siiras vaimustus.

Poiss laskus ootamatusest istuli. Nüüd ulatus vesi talle peaaegu lõuani.

„Kas seal on nii sügav?“ sosistas tüdruk ja ta pilk muutus veel aupaklikumaks.

Nad silmitsesid üksteist pika puhu. Siis küsis tüdruk:

„Kuidas su nimi on?“

„Andres,“ kostis poiss. Ta punastas veidi ja lisas ruttu: „Koolis kutsutakse mind Antuks.“

„Aga minu nimi on Helin,“ ütles tüdruk. „Naljakas nimi, kas pole? Ma vaatasin, kuidas sa ujud. Sa ujud hästi kiiresti. Kas seda on väga raske õppida?“

Ta vaatas ootavalt poisile ja Antu punastas veel varjundi võrra.

„See on nii ... kuidas kellelgi. Mõnel ... on küll raske.“

„Minul on raske,“ ohkas tüdruk. „Ma tean. Ma vist ei saagi seda selgeks.“

Endalegi ootamatult muutus poiss lohutajaks.

„Miks sa niimoodi arvad? Igaüks saab selgeks. Ei tohi ainult julgust kaotada!“

„Kas sa tõesti usud?“ hakkas nägu vastaskaldal särama. „Siis usun mina ka.“

Antul jooksis külmavärin üle selja. Nii kaua ei tohtinud paigal püsida. Ta sirutas uuesti sõrmed ette ja kordas oma endist kätelkõndi.

Tüdruk oli vahepeal kittelkleidi lahti nööpinud. Selle hõlmade vahelt välkus sitsist ujumis­kostüüm.

„Antu!“ huikas ta rataslaevana vett kündvale poisile. „Kas sa oskad seda juba ammu?“

Vibalik laskus jälle istukile.

„Mis asja?“ ei saanud ta kohe aru.

„Ujumist, noh!“

„See on ... kuidas võtta ... mitte just väga.“

„Sina oskad ammu,“ ütles tüdruk veendunult. „Ma ju näen.“ Ta raputas oma turrikippuvaid patse ja pistis jala vette. „Aga kuidas sa õppisid? Kas kummipadjaga? Või proovisid lauatükiga?“

„Eks ... eks ... seda sai ... mitut moodi proovitud,“ neelatas poiss ja piilus igatsevalt kalda suunas. Teine külmavärin ratsutas mööda ta selga allapoole.

Tüdruk oli nüüd juba põlvist saadik vees.

„Minu isa ütleb, et kõige parem on ilma milletagi. Ainult üksi ma ei julge. Aga nüüd oled sina siin.“

„Mina ... ma ... mul on seal ... kartulipada,“ häälitses poiss täis võitmatut igatsust kuiva maa järele, kuid see nõrk lootus kadus kiljatusse, millega tüdruk vette viskus.

„Nüüd, tead, näita mulle ette,“ nõudis tüdruk. „Sina näitad sügavas ette, mina katsun siin madalas järele teha.“

Tüdruku sõõrjast näost kiirgas sellist innukust, et poisi teine tõrjumiskatse suri enne sündimist. Ta surus kokku lõgisema kippuvad hambad ja sirutas keha välja. Korraks tajus ta jälle tuttavat õõnsat tunnet, siis puudutasid sõrmed põhjakive.

„Vahva!“ plaksutas tüdruk käsi. „Näita, kuidas sa jalgadega teed!“

Tuhandeid veepiisku üles paisates summis poiss mööda juba tuttavat rada. Ainult nüüd hoidis ta ennast sügavamal kui enne. Ta surus koguni kõrva vee alla, et loomutruum ujuja näida.

„Vahva!“ ütles tüdruk jälle. „Vaata nüüd, kuidas minul läheb!“

Sügavalt sisse hinganud, laskus ta omakorda vette, vehkides ise jalgadega nagu pöörane.

Poiss tegi ara sammu kalda poole, kuid üks­ainus pilk tüdruku silmist sundis ta peatuma.

„Noh, kuidas on?“

Antu neelatas jälle.

„Üldiselt ... ei ole viga. Ainult see ... selga ei tohi nii kõrgele upitada. Ja jalgadega kah ... tee aeglasemalt.“

Ta pidi uuesti tüdrukule kõik ette näitama. Seekord läks vett mõlemasse kõrva. Ümmargune kivi libises sõrmede alt ja ehmunud Antu puristas nagu hüljes. Teda hoidis põgenemast ainult üks mõte. Kaua ei võinud see enam kesta. Ükskord pidi tüdruk ometi tüdinema.

Kuid tüdruk ei tüdinenud. Mida rohkem ta mässas, seda rahulolevamaks muutus.

„Ütle ausalt, Antu – läheb mul nüüd paremini?“

„Läheb, läheb!“ kinnitas poiss ruttu. „Tõesti läheb.“

Ja hiljukesi ta lisas: „Tänaseks vist aitab?“

Kuid tüdruk oli kangekaelne.

„Kas sa tead, Antu,“ ronis ta veest välja paistvale suurele kivimürakale, „mis on minu viga? Niipea kui käed enam põhja ei ulatu, hakkan kartma. Aga ujuma õppides ei tohi ju karta.“

Poisil polnud valikut. Ta kinnitas seda seisukohta. Äkki sündinud otsustavustundega tahtis ta uuesti liikuda kalda suunas, kuid tüdruk nagu aimas seda ette.

„Ja nüüd,“ hüppas Helin kivilt tagasi vette, „näita mulle, kuidas kätega tuleb teha.“

Vastik külmavärin haaras kogu poisi keha. Seda ta oli kartnud. Altkulmu kivi poole pilke heites laskus ta uuesti juba ei tea mitmendat korda vette. Ta sirutas vasaku käe tõmbeks ette momendil, kui parema sõrmeotsad põhjaklibu puudutasid ja tajus korraga masendavat kindlusetusetunnet. Mis siis, kui eest alla laskuv käsi äkki põhja ei leia?

Iga käetõmbe ajal kaotas ta nüüd üheks ängistavaks hetkeks kontakti maaga. Heameelega oleks ta ühe jala põhja lasknud, kuid seda ei tohtinud teha. Ükskord ometi pidi tüdruk tüdinema.

Kätetreening ei läinud uuel õpilasel enam nii lihtsalt kui jalgade liigutamine.

Tüdruk taipas seda vist ka ise, sest äkki tõusis ta püsti ja jäi seisma, õlad nukralt longus.

Ta valmistus vist ära minema, kuid imelikul kombel ei tundnud poiss selle üle enam rõõmu.

„Helin,“ ütles ta üsna tasa. Tüdruk ei tõstnud pead.

„Helin,“ kordas poiss veel tungivamalt. Ja tabanud kaaslase pilgu, lisas: „Ma näitan sulle veel korra ette.“

Alles nüüd meenus tüdrukule roheline pall. See oli tal kleiditaskus, kokkumurtud nagu taskurätik. Paari pika sammuga oli ta kaldal ja puhus palli täis.

Ühe käega palli kõvasti rinnale surudes sõudis ta nüüd piki kaldaveert edasi-tagasi. Ja nagu vari liikus teisel pool jõe keskkohta temaga kaasas ruuge sagris poisipea.

Nad olid mõlemad algavat hauasügavikku tähistava kivi kohal, kui tüdruk äkki kiljatas. Antu toetas ruttu jala maha. Vaevalt poolteise meetri kaugusel temast libises allavett roheline pall. „Püüa!“ kiljatas tüdruk uuesti.

„Püüa kinni!“

Pall oli juba haardeulatusest väljas. Meeleheitliku otsustavusega tõmbas poiss kopsudesse õhku ja sööstis talle järele. Varvaste ja sõrmeotsadega kordamööda põhjast tuge otsides püüdis ta iga hinna eest jõuda enne võrendikku rohelise kummikerani. Ta ei märganudki, kuidas põhi kadus. Pall oli nii ligidal, et ta mõtles ainult haaramisele.

Ta tabas põgeniku esimeste lepapõõsaste kohal. Hingeldades tõmbas poiss palli vastu rinda ja vaatas alles nüüd ringi. Ta näkku ilmus mingi kummaline pinevus. Selles ilmes oli ärevust, rõõmu ja uskumatust. Kõige rohkem uskumatust.

Poisi vasem, lepapõõsaid kõõritav silm hakkas närviliselt tukslema. Aegamööda sirutas ta palli ette, hingas sügavalt ja laskis siis äkki just kui mingisuguse torke mõjul käed lahti.

Kergelt nagu liblikas libises roheline kera üle hauasügaviku. Haarde võrra kaugemal järgnes talle ruuge poisipea.

Kaugel teispool hauakohta sumas poiss kaldale. Ta oli surmani väsinud, kuid raputas selle väsimuse üheainsa liigutusega rohule. Mitte midagi nägevate silmadega möödus ta kivile roninud tüdrukust ja pistis äkki jooksma. Palli endist viisi rinnale surudes jooksis ta jalgu kõrgele loopides küla poole, ise hüüdes:

„Sii-m! Lembit! Sve-n! Poisid! Poi-siiid!“

Tüdruk kivil vaatas talle rõõmsa muigega järele, ringutas siis, ja vedruna pingule tõmbudes lennutas end pea ees otse tumedaveelisse võrendikku.