Sõnad

Jean-Paul Sartre, 1964 (katkend)

Ma alustasin oma elu nii, nagu ma selle kindlasti ka lõpetan: raamatute keskel. Vanaisa kabinetis oli neid kõikjal; tolmu pühkimine oli keelatud, välja arvatud üks kord aastas, oktoobris, enne töö algust Elavate Keelte Instituudis. Ma ei osanud veel lugeda, kui ma neid juba austasin, neid pühi kive; püsti või kaldus, kokku surutud nagu tellis­kivid või suursuguste vahedega nagu menhirid, seisid nad riiulitel, ja ma tajusin, et meie perekonna hea käekäik sõltub neist. Nad olid kõik üksteisega sarnased, ma mängisin tillukeses pühamus kesk muistseid masajaid mälestusmärke, mis olid näinud minu sündi ja mis näevad kord mu surma, ning nende igavikulisus kindlustas mulle niisama rahuliku tuleviku, kui oli olnud minevik. Ma puudutasin neid salaja, et nende auväärsest tolmust osa saada, aga ma ei teadnud, mis nendega õieti tehakse, ja iga päev olin ma tseremooniate tunnistajaks, mille mõte mulle tabamatuks jäi: minu tavaliselt nii saamatu vanaisa, kellel ema pidi kindanööbid kinni panema, käsitses neid kultuuri­esemeid jumala­teenistust pidava preestri osavusega. Olen tuhat korda näinud, kuidas ta äraoleval ilmel oma kirjutuslaua tagant tõusis, kahe sammuga kabineti teise seina jõudis, endale valimiseks aega andmata kindlalt ühe köite võttis, seda tagasi minnes nimetissõrme ja pöidla abil harjunult lehitses, ning vaevalt oma tugitooli istunud, raamatu kuiva plaksuga õige koha pealt lahti lõi, pannes köite kägisema nagu kinga. Mõnikord astusin ma juurde, et vaadata lähemalt neid karpe, mis läksid lahti nagu austrid, ja avastasin nende siseelundid nende katmatuses – koltunud lehed hoidsid natuke kummi, neid kattis trükimusta soontevõrk ja nad lõhnasid seenetuse järele.

Vanaema toas seevastu olid raamatud pikali, ta laenas neid lugemislauast ja ma polnud tal kunagi näinud rohkem kui kahte korraga. Need nipsasjad panid mind mõtlema uusaasta­maiustustele, sest nende õhukesed helkjad lehed mõjusid läikpaberist väljalõigatuna. Need edevad valged ja peaaegu uued raamatud olid ette­käändeks tühisele müstikale. Igal reedel pani vanaema end linna­riidesse ja ütles: „Lähen viin need ära.“ Tagasi jõudnud ning musta kübara ja loori ära võtnud, tõmbas ta need oma muhvist välja, ning müstifitseeritult küsisin ma endalt: „On nad needsamad?“ Ta pani neile hoolikalt paberi ümber, valis ühe, seadis end akna lähedale sügavasse tugitooli, pani prillid ette, õhkas õnnetundest ja mõnusast roidumusest ja langetas laud peene rauge naeratusega, mille ma hiljem Mona Lisa huultel ära tundsin; minu ema oli tasa ja käskis ka minul tasa olla, ma mõtlesin missale, surmale, unele: ma olin täis püha vaikust. Aeg-ajalt naeris Louise omaette, kutsus tütre, näitas näpuga mingit rida ja mõlemad naised vahetasid mõistva pilgu. Ja siiski ei meeldinud mulle need ülearu edevad raamatud: nad olid kontvõõrad ja vanaisagi ei varjanud, et nad olid alamat sorti jumalad, kes väärisid ainult puhtnaiselikku palveldamist. Pühapäeval astus ta igavusest oma naise tuppa ja jäi tema ette seisma, oskamata millestki juttu teha; kõik vaatasid talle otsa, ta trummeldas sõrmega aknaklaasi pihta, ja et tal ikka midagi pähe ei tulnud, läks ta uuesti Louise’i juurde ja võttis tal romaani käest. „Charles,“ sai naine kurjaks, „sa kaotad mul järje ära!“ Vanaisa aga luges juba ja tema kulmud kerkisid, äkki raius ta nimetissõrm raamatut: „Mitte midagi ei saa aru!“ – „Kuidas sa võiksidki aru saada, sa loed ju keskelt!“ ütles vanaema. Lõpuks viskas Charles raamatu lauale ja kadus õlgu kehitades.

Tõlkinud Leili-Maria Kask

Iiveldus

Tallinn: Varrak, 2002, lk 131–132

Mees. Ilus mees eksisteerib. Mees tunneb, et ta eksisteerib. Ei, ilus mees, kes möödub, uhke ja õrn nagu mooniõis, ei tunne, et ta eksisteerib. Pakatada. Mu haav valutab, eksisteerin, eksisteerin, eksisteerin. Ilus mees eksisteerib, Auleegion eksisteerib, vuntsid eksisteerivad, kõik. Kui õnnelik võib olla see, kes on kõigest Auleegion ja kes on kõigest vuntsid, ja ülejäänut ei näe mitte keegi. Ta näeb vuntside teravaid otsi mõlemal pool nina. Ma ei mõtle, järelikult olen ma vuntsid. Ta ei näe oma kõhetut keha ega oma suuri jalgu, tema pükstes tuhnides võiks leida kaks halli kera. Tal on Auleegioni orden, Kaabakatel on õigus eksisteerida: „Ma eksisteerin, sellepärast, et mul on selleks õigus.“ Mul on õigus eksisteerida, järelikult on mul õigus mitte mõtelda. Sõrm tõuseb. Kas ma lähen... silitama valgete linade õitsengus valget õitsvat ihu, mis langeb õrnalt, kas puudutada lõhnavat kaenlaaluste niiskust, eliksiire ja likööre ja ihu õiestumist, kas siseneda kellegi teise eksistentsi, olla punaste mahlade raskes, magusas, magusas eksistentsis, kas tunda end eksisteerimas seal, kus on magusad märjad huuled, kahvatust verest punased huuled, üleni eksistentsist märjad avanevad tukslevad huuled, heledast mädast märjad huuled, kas olla magusate märgade huulte vahel, mis tilguvad pisaraid nagu silmad? Minu lihast keha, mis elab, ihu, mis kobrutab ja tilgastub likööriks, mis tilgastub kooreks, ihu, mis tilgastub, tilgastub, tilgastub, mu õrn ja magus ihu vesi, mu käe veri, mul on valus, õrn on mu tilgastuv tapetud ihu, kõnnib, ma kõnnin, ma põgenen, ma olen jälk koletis tapetud lihaga, tapetud nende müüride eksistentsist. Mul on külm, ma astun sammu, mul on külm, samm, pööran vasakule, ta pöörab vasakule, ta mõtleb, et ta pöörab vasakule, hull, kas ma olen hull? Ta ütleb, et tal on hirm olla hull, eksistents, kas sa näed end väiksena eksistentsis, ta peatub, keha peatub, ta mõtleb, et ta peatub, kust ta tuleb? Mida ta teeb? Ta läheb edasi, tal on hirm, väga suur hirm, jälk koletis, iha nagu udu, iha, vastikus, ta ütleb, et tal on vastik eksisteerida, kas tal on vastik? Ta on väsinud sellest, et tal on vastik eksisteerida. Ta jookseb. Mida ta loodab? Kas ta jookseb, et põgeneda, et viskuda vette? Ta jookseb, süda lööb, pidu. Süda eksisteerib, jalad eksisteerivad, hingamine eksisteerib, nad eksisteerivad joostes, hingeldades, pehmelt tukslemas, ta on õrnalt hingetu, teeb mind hingetuks, ta ütleb, et on hingetu.

Tõlkinud Tanel Lepsoo

Iiveldus

Tallinn: Varrak, 2002, lk 160, 162–163, 164

Toetan käe istmele, kuid tõmban selle kähku ära – see eksisteerib. Asi, millel ma istun, millele ma oma käe toetasin, selle nimi on iste. Nad tegid ta kindla kavatsusega, et tema peal võiks istuda. Nad võtsid nahka, vedrusid ja riiet ning hakkasid tööle, mõttega, et teevad ühe istme. Ja kui nad lõpetasid, olid nad teinud selle. Nad tõid selle siia vagunisse ning vagun veereb ja rappub akende värinal ning kannab oma sisemuses seda punast asja. Pomisen manades: „See on iste.“ Kuid sõna jääb mu huulile, ta keeldub asjale laskumast. Asi jääb selliseks, nagu ta on, punane plüüs, tuhat punast jalakest, mis on õhus püsti, kanged ja elutud. See määratu, kõikuv ja veritsev, taeva poole pööratud tursunud kõht, kõigi oma elutute jalakestega, see vagunis hõljuv kõht ei ole iste. See võiks vabalt olla mõni lõpnud eesel, mida vesi loksutab ning mis ujub, kõht taeva poole, suures hallis jões, üleujutuse jões. Ja mina otsekui istun eesli kõhul ja mu jalad ligunevad selges vees. Asjad on oma nimedest vabanenud. Nad on olemas, grotesksed, kange­kaelsed, hiigla­suured, ja tundub tobe neid istmeteks nimetada või ülepea midagi nende kohta ütelda. Ma olen Asjade seas, nimetamatute seas, üksnes nemad ümbritsevad mind, sõnatud, hambutud, minu all, minu kohal. Nad ei nõua midagi, nad ei suru ennast peale, nad on.

[‑‑‑]

Niisiis olin ma äsja linnapargis. Kastani­puu juur tungis maasse otse mu pingi kõrval. Ma ei mäletanud enam, et see oli puujuur. Sõnad olid haihtunud ning koos nendega asjade tähendus, nende kasutusõpetus, need ähmased abijooned, mida inimesed on asjade pinnale kraapinud. Ma istusin veidi kummargil, pea longus, ihuüksi selle musta ja pahkliku massi vastas, mis oli üleni toores ja hirmutas mind. Ja siis saabus ära­tundmine.

Mul jäi hing kinni. Mitte iial varem, enne hiljutisi sündmusi, polnud ma aimanud, mida tähendab „eksisteerimine“. Ma olin nii nagu kõik teised, nagu need, kes kevadises rõivastuses jalutavad mere ääres. Ma ütlesin nagu nemad, et „meri on roheline“, et „see valge täpp seal ülal on kajakas“, kuid ma ei tundnud, et nad eksisteerivad, et kajakas on „eksisteeriv kajakas“. Tavaliselt eksistents peidab end. Ta on meie ümber, meis enestes, ta on meie ise, me ei saa moodustada paari sõnagi, ilma et me temast ei räägiks, ja me ei küüni temani. Kui ma uskusin, et ma mõtlen sellest, siis tegelikult ei mõtelnud ma midagi, mu pea oli tühi, või kui, siis oli seal üksainus sõna: „olema“. Või siis ma mõtlesin... kuidas seda ütelda? Ma mõtlesin kuuluvusele, ma ütlesin endale, et meri kuulub roheliste asjade liiki või et roheline kuulub mere omaduste hulka. Isegi siis, kui ma vaatasin asju, olin ma sadade kilomeetrite kaugusel sellest, et mõtelda, et nad eksis­teerivad. Nad ilmusid minu ette nagu dekoratsioonid. Ma võtsin neid kätte, kasutasin neid kui tööriistu, ma tunnetasin nende vastupidavust. Kuid see kõik toimus pealispinnal. Kui minult oleks küsitud, mis on eksistents, siis ma oleksin heauskselt vastanud, et see pole midagi, lihtsalt mingi tühi vorm, mis lisandub asjadele välisena, mis ei muuda asjade olemust. Ja siis korraga, ennäe, oli ta siin, selge nagu päev. Korraga oli eksistentsilt kate langenud. Ta oli kaotanud abstraktse kategooria ohutuse. Ta oli asjade eneste materjal, see puujuur oli eksistentsist vormitud. Või pigem olid puujuur, aiavärav, pink, harvad rohututid ja kõik muu kadunud. Asjade mitmekesisus, nende indivi­duaalsus oli vaid väline, lakikiht. Lakk sulas ja järele jäi koletislik pehme, korrapäratu mass – ja see oli paljas. Oma hirmuäratavas ja rõvedas alastuses.

[‑‑‑]

Mu sule all sünnib praegu sõna Absurd. Veidi aega tagasi, aias, ma ei tulnud tema peale, kuid ma ka ei otsinud teda, mul ei olnud teda vaja. Ma mõtlesin ilma sõnadeta, asjade peale ja koos asjadega. Absurd ei olnud mitte mõte mu peas ega häälepuhang, vaid see pikk surnud uss mu jalge ees, puu-uss. Uss või kihv või juur või raisakotka küüs, ükskõik. Ning täpsemalt sõnastamata ma mõistsin, et olin leidnud Eksistentsi võtme, oma Iivelduste võtme, oma elu võtme. Kõik, mida ma seejärel tunda suutsin, taandub sellele sügavale absurdile. Absurd – jälle üks sõna. Ma võitlen sõnade vastu. Seal puutusin ma kokku asjadega. Kuid praegu ma tahaksin üles tähendada selle absurdi absoluutse iseloomu. Mingi liigutus, mingi sündmus selles värvilises inimeste maailmas on alati vaid suhteliselt absurdne. Sõltuvalt neist sündmustest, mis teda saadavad. Mingi hullumeelse jutt näiteks on absurdne selle olukorra suhtes, kus ta räägib, mitte aga tema vaimu­segaduse suhtes. Ent mina elasin veidi aega tagasi läbi absoluutse kogemuse – absoluutse absurdi. See puujuur oli absurdne kõige suhtes. Oh! Kuidas suuta seda sõnadesse panna? Ta oli absurdne kivide, kollakate rohututtide, kuivanud muda, puu, taeva, roheliste pinkide suhtes. Vankumatult absurdne. Mitte miski, isegi mitte looduse kõige salajasem ja sügavam meeltesegadus poleks tema olemust õigustanud. Loomulikult ei teadnud ma kõike, ma polnud näinud idu tärkamas ega puud võrsumas. Kuid selle paksu krobelise käpa ees polnud teadmisel ega mitteteadmisel mingit tähtsust – selgituste ja põhjenduste maailm ei ole eksistentsi maailm. Ring ei ole absurdne, teda on väga hea selgitada sirglõigu abil, mis pöörleb ümber ühe otspunkti. Ent ring ei eksisteeri. See juur aga eksisteeris sel määral, et ma ei suutnud seda selgitada. Ta võlus mind oma pahklikkuses, inertsuses ja nimetuses, täitis mu silmad, viis mu lakkamatult tagasi mu enese eksistentsi. Ma võisin kuipalju tahes korrata: „See on juur“, aga see ei töötanud enam. Ma mõistsin selgelt, et tema ülesandest – juure, imipumba ülesandest – ei saanud üle minna sellele, tema kõvale ja tihkele hülgenahale, tema õlisele, mõhnalisele ja kangekaelsele välimusele. Ülesanne ei selgitanud midagi, ta vaid laskis üldjoontes mõista, mida kujutab endast üks puujuur, kuid üldse mitte seda, mida endast kujutab see siin. See juur oma värvi ja vormiga, oma tardunud liikumises oli... igasugustest selgitustest väljaspool. Iga tema omadus eemaldus temast veidi, voolas temast välja, muutus pooleldi tahkeks, muutus peaaegu mingiks asjaks.

Tõlkinud Tanel Lepsoo