1930. aastail, mil Albert Camus (1913–1960) kirjanikuks ja intellektuaaliks kujunes, tajuti lääne kultuuris moraalsete ja ühis­kondlike väärtuste murenemist ning hakkasid tekkima aimdused eesootavast suurest katastroofist, mistõttu küsiti sageli, mil määral vastutab inimene enese ja teiste eest ning mis võimalused tal on enda ja ühiskonna elu juhtida. Noort Camus’d innustas inimelu ja eksistentsi üle järjekindlalt juurdlema filosoofia­õpetaja, samuti tõukas teda selleks vajadus omaenese kogemusi mõtestada.

Camus’st ei saanud aga lihtsalt omaette juurdlejat, vaid tegutseja: ajakirjanik, kirglik teatri­inimene, teise maailmasõja puhkedes vastupanu­liikuja. 1940. aastast elas ta Prantsusmaal, kus teda sidus algul sõprus, hiljem konflikt Jean-Paul Sartre’iga. Vastuolulisi suhteid oli Camus’l elu jooksul teisigi. Ta jälgis pingsalt mõtteviise ja hoiakuid, mis ühiskonnas vormusid ja omavahel võitlesid, ning valis alati ka positsiooni vastavalt sellele, mis talle õige tundus. Kuid ta ei klammerdunud kindlate partei­poliitiliste või ideo­loogiliste vaadete külge. See tähendas nii mõnigi kord partei vahetamist, mõne uue võitluse või ettevõtmisega liitumist, aga ka konflikte varasemate võitluskaaslastega. Camus ei otsinud rühmitust või liikumist, kellega jäädavalt ühineda ja kelle nimel kõigile teistele vastanduda. Teda huvitas, mis on inimeste elus ja kogemustes sellist, mis neid kõiki mingilgi määral üksteisega ühendaks. 1957. aastal Nobeli preemiat vastu võttes kinnitas ta oma kõnes veendumust, et ehkki loometöö on talle isiklikult oluline, pole see tema arvates üksildane nauding, vaid viis, kuidas puudutada suurt hulka teisi inimesi ning lasta neil osa saada ühistest kannatustest ja rõõmudest.

Ent nagu Camus samuti ise on möönnud, ei jõudnud ta niisuguse solidaarse hoiakuni, ettekujutuseni enesest kui teistega kokku kuuluvast inimesest kergesti ega ise­enesest. Noore Camus’ enese­pildil ja mõtteviisil oli nii mõndagi ühist „Võõra“ minategelase Meursault’ omaga: teose pealkirjaski väljendatud võõruse tunne ise; äratundmine, et ühelgi teol ega eesmärgil pole rohkem mõtet kui mõnel teisel, et inimese elu ja tegevus ei tähenda midagi.

Essees „Sisyphose müüt“ (1941/1943) arutleb Camus mõttetuse – absurdi – mõiste üle, lühiromaanis „Võõras“ laseb absurditundel Meursault’ tegelaskujus mingil moel kehastuda. Meursault elab absurdis seda teadvustades, sellega leppides, seda isegi omaks kuulutades. Ta ei peta ennast nagu teised inimesed, kes tahavad näha oma elu tähendusrikkana ning usuvad, et mingid saavutused või kogemused selle tagavad. Meursault on vaba paljudest muredest, mis painavad kaasinimesi (soov karjääri teha või abielluda); teda mõjutavad ainult üsna lihtsad füüsilised kogemused (palavus, uni) ning äärmisel juhul ka vahetu inimliku kontakti käigus tekkivad (ja seejärel kiirelt kaduvad) tunded. Ta on näiteks võimeline kaasa tundma inimesele, kes on kurb või kimbatuses, ehkki ei suuda ise olla kurb või kimbatuses olukorras, kus valitseb ootus, et peaks olema.

Kuid Meursault ei tee seda, mida Camus ise juba siis inimese ülesandeks pidas: ta ei mõista päriselt elu absurdsuses peituvat vabadust ja vastutust. Camus’ järeldus elu olemuslikust mõttetusest ei ole meeleheide ega ükskõiksus. Camus otsustab, et kui kõik teod ja valikud on põhimõtteliselt võrdsed, võiks inimene kas või puhtast trotsist mõttetuse vastu teha valikuid, mida on valmis tõeliselt omaks kuulutama ja mis võiksid toeks olla ka teistele.

„Võõras“ on lugu aina korduvast kogemusest, kuidas ei suudeta vastata teiste inimeste ootustele. Meursault’ reaktsioonid elusündmustele, teiste inimeste jutule ja käitumisele ei ole tavakohased, teistele ootuspärased. Võimetus teiste ootusi mõista ja ennustada ning end nendega kohandada saab Meursault’le lõpuks sõna otseses mõttes saatuslikuks. Talle ei ole kunagi pähe tulnud, et elu ning selles ette tulevad seigad ja sündmused vajaks mingit juurde mõeldud õigustust. Kui sündmuste areng viib ta lõpuks tahtmatu tapmise pärast kokku ette, ei leia ka keegi teine tema elust ühtegi taolist õigustust. Meursault on teiste jaoks seletamatu inimene, hirmutav võõras ning seetõttu mõistetakse ta surma.

Meursault omakorda tajub seletuste, tähenduste ja õigustuste otsimist, mis tema ümber kogu aeg toimub, samuti arusaamatuna, üsna kunstliku mänguna, mille reegleid ta ei valda. Et ta oma ebapädevuse pärast eriti muretseda ei oska, on osa sellestsamast ebapädevusest. Samas aga ei kahtlusta Meursault ega ole ka lugejal põhjust kahtlustada teisi tegelasi kurjas kokkumängus või silmakirjalikkuses. Kokku­leppelised normid ja ootused ning inimeste püüd neid ära aimata ja täita, et teistega paremini läbi saada, on igasuguse kogukonna toimimise ja püsimise alus. Camus laseb Meursault’ silme läbi näha nende normide meelevaldsust ja pealiskaudsust, teiste tegelaste reaktsioonide kaudu aga Meursault’-suguse võõrkeha traumeerivat mõju normidega arvestavale ühiskonnale. Camus on kriitiline mõlemat liiki kriitikavabaduse suhtes: nende suhtes, kes ei mõtle, miks nad midagi teevad või oluliseks peavad, vaid lihtsalt järgivad üldisi tavasid; ning ka nende suhtes, kes on küll järele mõelnud, aga pole pingutamiseks või millegi väärtustamiseks põhjust leidnud, mistõttu nad üldse ei pingutagi.

Nii on „Võõras“ aimata pisut ka Camus’ hilisemates teostes (nt romaanis „Katk“) juba selgemini esinevat hoiakut: inimesed ei pinguta üksteise ootuste ja vajadustega arvestamiseks, üksteise aitamiseks ja heaks läbisaamiseks, kannatuste vähendamiseks ja mingisuguse hüve suurendamiseks mitte sellepärast, et sel on mõtet, vaid sellepärast, et nad seda tahavad ja nõnda otsustavad. Veidi enne oma surma antud intervjuus vastas Camus küsimusele, kas tema isiklik taust ja mõtteviis panevad temagi võõra olukorda, et loomu poolest ta kindlasti ongi võõras, kuid tahte ja järelemõtlemise varal on ta ikka püüdnud mitte oma ajast eralduda.

Meursault’ kujusse on niisiis kätketud küll probleeme, millega Camus eluaeg tegeles, kuid mitte vastuseid, mis ta elu jooksul leidis. Camus ei jää pidama sinna, kus Meursault oma mõtlemise ja ka elutee lõpetab.

Varasema romaanitraditsiooni taustal oli kujunenud ootus, et minavormis kirjutatud teose jutustajaga, mina­tegelasega on lugedes hõlpus samastuda. Minategelane on nii autorile kui ka lugejale millegi poolest mõistetav ja sümpaatne või siis vähemalt soovib, et lugeja teda mõistaks, püüab oma maailma avamisega sümpaatiat äratada.

Lähedus minategelasega tekib lugejal seepärast paratamatult ka „Võõra“ puhul, ehkki teos ise ei varja sugugi, et sellise inimesega nagu Meursault ei saa lähedust tekkida. Meursault on teiste tegelaste silmis mõistetamatu, kui mitte lausa koletislik. Kuna lugeja näeb teose maailma Meursault’ silme läbi ega saa seega Meursault’d vaadata ainult väljastpoolt, satub ta selle „koletise“ poolele: saab osa tema rõõmudest ja muredest ning ka tema ükskõiksusest paljude asjade suhtes, mis suuremale osale inimestele vägagi korda lähevad.

Ühtlasi kogeb lugeja koos Meursault’ga nõutust, mis ta teistes tekitab, tajub pidevalt, kuidas on olla veider ja võõras, kõigest valesti aru saada. Meursault on niisiis ebamugav minategelane. Ehkki „Võõras“ on pealtnäha küllalt lihtsalt ja traditsiooniliselt kirjutatud lugu, tegutseb teoses salakaval modernistlik jutustaja, kes ei lase lugejal rahus toimuvat jälgida, vaid sunnib teda juurdlema, kui kaugel ta teose maailmast ja selle probleemidest õigupoolest seisab ning kui turvaliselt end tunda võib.