Milline kott on kõige keskkonnahoidlikum?
Võtame ühe väga tavalise näite: poekotid. Milline neist on kõige keskkonnahoidlikum?
- Kilekott
- Paberkott
- Riidest kott
- Biolagunevast plastist kott
Mille põhjal teeksid otsuse?
Mis lisainfot sul vaja oleks, et seda otsust teha?
Millist mõju avaldab üks kott keskkonnale ja mille kaudu?
Kirjuta oma argumendid ja küsimused paberile üles ning loe edasi.
Keskkonnasõbralik toode võiks olla see, mille jaoks on vaja läinud võimalikult vähe loodusressursse ja mis kahjustab ökosüsteeme võimalikult vähe. Ressursikasutust ja keskkonnamõju tuleks hinnata kolmes etapis:
- Tootmine
- Kasutamine ehk tarbimine
- Kõrvaldamine ehk mis saab siis, kui me toodet enam ei vaja
Kirjuta, mis küsimusi oleks meil vaja igas etapis küsida, et aru saada toote keskkonnamõjust.
Tootmine:
Kasutamine:
Kõrvaldamine:
Keskkonnasäästlikkust hinnates mõtleme tavaliselt esimesena toote materjalile – milline kasutatud materjalidest on kõige looduslikum? Kuid mida üldse tähendab looduslik materjal? Mis sinu jaoks iseloomustab looduslikku materjali?
Tihti arvatakse, et keskkonnahoidlik toode on lihtsalt selline, mis on valmistatud taastuvatest loodusvaradest. Selliste toodete puhul eeldatakse, et need tekivad looduses iseenesest või lagunevad seal kiiresti ega jäta keskkonda püsivat jälge. Näiteks peetakse paberit ja biolagunevat plasti sageli paremaks valikuks kui tavalist plasti ehk kilekotti, kuid kas need tõesti lagunevad nii, nagu me arvame?
Püüa mõelda välja mõni toode, mis on väga looduslik, aga samas siiski loodusele kahjulik.
Keskkonnahoidlikkus sõltub palju enamast kui lihtsalt sellest, kas materjal on looduslik. Kõik ressursid, sealhulgas nafta, pärinevad ju loodusest. Ka taastuvaid loodusvarasid, nagu puitu või puuvilla, saab kasvatada keskkonda kahjustaval viisil, näiteks kemikaalide abil või elurikkust vähendades. Lisaks tuleb arvestada, kui palju energiat ja muid ressursse kulub tootmisele. Kui kasutame oma tootes aga väga aeglaselt kasvavaid või haruldasi liike, nagu mõned samblikud, võime kahjustada nii nende liikide elupaiku kui ka laiemat ökosüsteemi. Kogu see mõtteviis eeldab vaikimisi, et loodus on vaid inimesele kasutamiseks ja sellest võib piiranguteta kõike võtta, sõltumata tagajärgedest.
Ehkki paberi tootmine võib tunduda lihtne, võib paberi tootmise keskkonnamõju olla isegi suurem kui plasti tootmisel, kuna paber on raskem kui plast ja suurtes kogustes paberit transportides on vaja rohkem kütust kasutada. Kui plasttooteid tehakse juba olemasolevast plastist ehk vana plastmaterjal võetakse uuesti ringlusse, võib see olla ka väiksema mõjuga kui puude mahavõtmine, et sellest paberit teha. Plast omakorda põhjustab teisi probleeme.
Kui mõelda harjutuses käsitletud kandekottidele, tuleb aru saada, milleks me ühte või teist kotti kasutame. Pealegi tuleb arvestada, mis saab kotist pärast seda, kui me seda enam kasutada ei taha või ei saa.
Näiteks kasutame kotti, et osta poest saiakest – mida teeme kotiga pärast seda, kui saiake on söödud? Kui see on kilekott, kas kasutame seda ehk veel mõnel korral? Paberkoti määrib saiakeses olev rasv enamasti aga ära ja seda pigem uuesti kasutada ei saa. Samuti ei saa seda materjalina ringlusse võtta (ümber töödelda), kuna paber on määrdunud. Kilekoti saab aga ära loputada ja uuesti kasutada millegi muu jaoks, ehkki paljud ei taha rasvaseid kilekotte pesta.
Kui kasutame kotti selleks, et toitu või muid asju koju kanda, siis tahame ilmselt vastupidavat kotti. Paberkotid kipuvad kergesti katki minema, eriti märjaks saades. Õhukesed kilekotid lähevad samuti kiiresti katki. Tugevamast materjalist kotti saab kasutada kauem kui paberkotti. Kõige paremini peab kindlasti vastu riidest kott, mida saab vajaduse korral pesta ja parandada.
Lõpuks tuleb silmas pidada, mis saab kotist pärast seda, kui me seda enam ei vaja. Kõige kehvem variant on, et kott satub prügina loodusesse. Sellisel juhul on kilekott – ükskõik kui õhuke või tugev – kõige kahjulikum. Lagundajad (selgrootud, bakterid, seened) sellest jagu ei saa ning loomad võivad plasti süüa või sellesse kinni jääda. Paberist ja looduslikust kiust kotid võivad sobivates tingimustes looduses laguneda, kuigi ka nende keskkonnamõju sõltub materjalist ja töötlusest. Sünteetilisest kiust riidekott ei pruugi looduses laguneda. Kuigi sageli arvatakse, et biolagunev plast laguneb ka looduses, pole see tegelikult nii – biolagunev plast laguneb üldjuhul ainult kindlates tingimustes, näiteks tööstuslikus kompostimisjaamas. Biolaguneva plasti lagunemine nõuab kindlaid tingimusi (nt stabiilset niiskustaset ja temperatuuri). Neid tingimusi saab tagada tööstuslikus kompostimisjaamas; looduses võib biolagunev kott olla sama kahjulik kui tavaline kilekott, kuna ka sellesse võivad loomad kinni jääda.
Kui kott on pandud õigesse prügikasti ning jõuab liigiti kogutuna jäätmekäitlejani, võib materjal jõuda uuesti ringlusse. Palju sõltub aga sellest, millisest materjalist täpsemalt jutt on. Tugevalt määrdunud paber ei sobi üldjuhul paberi ringlussevõtuks. Väga õhukese kilekoti materjal on üldjuhul nii kehv, et seda kas ei saa või ei ole majanduslikult mõttekas ringlusse võtta. Kanga puhul on ümbertöötamine üsna keerukas ja oleneb näiteks sellest, kas kangas sisaldab nii looduslikke kui ka sünteetilisi kiude, sest need kiud tuleb eraldada.
Ka materjali ümbertöötamine on energiat nõudev tööstuslik protsess – äkki oleks siis mõistlikum kasutada otse loodusest kaevandatud toormaterjali? Milliseid poolt- ja vastuargumente võib leida?
Kas tundub, et keskkonnamõju hindamine on päris keerukas ja sõltub paljudest teguritest? Jah, nii ongi. Küsimusi, mida keskkonnamõju hindamiseks küsida, on palju. Mõnes mõttes on see omane iga teadusharu arengule – mida rohkem me sellest teada saame, seda rohkem tekib küsimusi ja üksikasju, millele mõelda. Aga seda paremini oskame ka selles valdkonnas käituda.
Vali veel mõni toode oma igapäevaelust – näiteks tossud – ja mõtle nende keskkonnamõjule kolmest vaatenurgast:
- Millest need on toodetud? Kuidas materjal saadi?
- Kui pikalt saab neid kasutada? Miks nii kaua või vähe?
- Mis saab su tossudest siis, kui te lahku lähete?
Pane oma märkmed kirja ja võta need tundi kaasa, kus saate selle üle õpetaja ja klassikaaslastega arutleda.
Keskkonnamõju mõõtmine
Eelmises alateemas kirjutasid üles küsimusi, millele toote keskkonnamõju hindamisel vastata tuleks. Vaata, millised allolevatest küsimustest ka sul kirjas olid.
Tootmine
- Mis materjalidest on toode tehtud?
- Kuidas need materjalid on loodusest saadud – kasvatatud või kaevandatud? Mis on nende tegevuste keskkonnamõju?
- Kui palju on vaja toote eri osi ja toodet ennast tootmisprotsessi jooksul transportida?
- Kes ja mis töötingimustes on selle toote teinud? Kui ohutu on olnud tema töökeskkond? Milline on olnud tema palk (nt võrreldes Eesti keskmise palgaga)?
- Kuidas on toode disainitud – kui vastupidav see on? Kui kiiresti see võib katki minna? Millised on selle parandusvõimalused?
- jne
Kasutamine
- Kui kaua toodet kasutada saab?
- Kui tihti on vaja toodet kasutada?
- Kui palju energiat kulub toodet kasutades?
- Kas see vajab mingit erilist hooldust või hooldusvahendeid? Kuidas võib hooldusprotsess keskkonda mõjutada?
- Kuivõrd lihtne või keeruline on seda parandada? Kas ja kust saab varuosi? Kumb on odavam: parandada olemasolevat toodet või osta uus?
- Kas varuosade tootmine võib olla keskkonnale kahjulik? Näiteks kui parandamiseks kasutatakse varuosa, mis on valmistatud vananenud või probleemsetest materjalidest, siis kas see on keskkonna seisukohalt parem lahendus kui täiesti uue, säästlikumatest materjalidest valmistatud toote ostmine?
- Kuivõrd ohutu on selle toote kasutamine inimese tervisele? Kuidas võivad toote erinevad koostisosad tervist mõjutada?
- jne
Kõrvaldamine
- Millised võimalused on anda toode kellelegi teisele kasutamiseks?
- Mida saab tootega teha, kui seda enam kasutada ei saa? Kuhu seda viia saab? Mis võib tootega edasi juhtuda?
- Kuivõrd lihtne on toodet osadeks võtta, et kõiki või osa selle komponentidest uuesti kasutada?
- Kuidas võib toote osadeks võtmine ja materjali ümbertöötamine nende inimeste tervist mõjutada, kes seda teevad?
- Milliseid tootes olevaid materjale saab uuesti kasutada või kompostida?
- Mis juhtub, kui toode peaks sattuma loodusesse? Mis võiks olla selle mõju erinevatele organismidele, veele, mullale või inimese tervisele?
- jne
Sellistele küsimustele vastamist nimetatakse ka olelusringi mõtlemiseks (ingl life cycle thinking). See tähendab, et mõeldakse läbi ühe toote keskkonnamõjud n-ö sünnist surmani. Selle täpsem versioon on olelusringi hindamine.
Olelusringi hindamine
Olelusringi hindamine (ingl life cycle assessment) on meetod, mille puhul arvutatakse välja toote keskkonnamõju kogu selle eluea jooksul. Olelusringi hindamisel summeeritakse ressursi- ja energiakulu ning hinnatakse keskkonnamõju alates toote valmistamiseks vajalike toorainete hankimisest kuni toote kõrvaldamiseni pärast kasutamist. Arvesse võetakse ka seda, kui kaua saab toodet kasutada, kas selles olevaid materjale saab uutes toodetes kasutada (ehk kas toode on ringlussevõetav) ning milline on kogu selles protsessis kasutatud transpordi mõju keskkonnale. Olelusringi hindamiseks kasutatakse tänapäeval spetsiaalseid tarkvaraprogramme. Ainult oma arvamuse põhjal on toote tegelikku keskkonnamõju raske hinnata.
Olelusringi hindamisel hinnatakse sageli muu hulgas mõju kliimale, aga kliimamõju on vaid üks keskkonnamõju liikidest. Kliimamõju väljendatakse tavaliselt süsihappegaasi ekvivalendina (CO2-ekv), mis näitab, kui palju kasvuhoonegaase kogu toote olelusringi jooksul atmosfääri paisatakse. Seejuures teisendatakse ka teiste kasvuhoonegaaside, nt metaani mõju samaväärseks süsihappegaasi koguseks. Vahel nimetatakse seda ka süsinikujalajäljeks. Mõnikord hinnatakse olelusringi hindamisel ka mõju elurikkusele ja veekogude eutrofeerumisele ning toote ökotoksilisust ehk vee, mulla vms kahjustamist kemikaalidega.
Mõtle!
Miks keskendutakse keskkonnamõju hindamisel peamiselt kliimamõjule? Miks on oluline mõelda ka teistele keskkonnamõjudele?
Peamiselt keskendutakse kliimamõju hindamisele, sest teisi mõjukategooriaid, nt mõju elurikkusele, on palju raskem hinnata. Seda, kuidas mingid protsessid võivad mõjutada eri liikide elu ja kuidas need liigid omakorda mõjutavad teisi liike ja meid, ongi keeruline kaardistada. Tegevusega seotud heitgaasikoguste väljaarvutamine on oluliselt lihtsam. Ka keskkonnapoliitikas pööratakse kõige enam tähelepanu just kliimamõjule. Teistele keskkonnamõjudele on aga oluline mõelda sellepärast, et kliimamõju ehk kasvuhoonegaaside heide ei anna meile kogu pilti meie mõjust loodusele.
Mõtle!
Kui palju peaksime arvestama inimeste töötingimustega, kui hindame, kas toodet osta? Kui hea valik on keskkonnasäästlikult valmistatud toode, kui selle tegemisel on kasutatud lapstööjõudu või kui töötajad on saanud väga madalat palka ning töötanud tervist kahjustavates tingimustes? Kuidas otsustada toote ostmise üle, kui see näib odav ja mugav, aga võib olla keskkonnale ja inimestele kahjulik, näiteks kiirmoe või odava veebikaubanduse puhul?
Kuidas valida keskkonnahoidlikum toode?
Kuidas tavaline inimene teab, milline on toote keskkonnamõju? Enamikul meist pole ju ligipääsu andmetele, mille põhjal seda arvutada, ja me ei oskakski neid arvutusi teha. Siiski on mõned põhimõtted, mida saab keskkonnahoidlikumalt tarbides arvesse võtta.
Millises toote olelusringi etapis tekib sinu arvates kõige suurem keskkonnamõju? Kas tootmise, kasutamise või kõrvaldamise etapis?
Tihti tekib kolmest etapist suurim keskkonnamõju tootmisetapis, sest siin hangitakse ja töödeldakse materjal. Selle käigus kulub energiat nii tootmisele kui ka transpordile. Öeldakse, et umbes 80% toote keskkonnamõjust määratakse juba toote disainifaasis, mis on tootmisprotsessi esimene osa. Disainist sõltub, kui vastupidav toode on, kas seda saab parandada, kas katkiseid osi saab vahetada ja kui palju nende vahetamine maksab. Samamoodi otsustatakse toote disainifaasis, kas selles tootes on mingeid ohtlikke materjale ja milline peab olema selle jäätmekäitlusprotsess (kuivõrd ohtlik või ohutu).
Kasutamisfaasi kuuluvad nt riiete pesemine ja triikimine, telefoni laadimine vms. Siinjuures on ka oluline, kui kaua me toodet kasutame. Kuigi pikk kasutamine tähendab selles etapis rohkem ressursikulu, on see kulu siiski väiksem kui uue asja tootmisele kuluks. Lühiajaliselt kasutatavaid tooteid (ühekordne kohvitops, paar korda kasutatav T-särk, ühe hooaja telefon jne) tuleb pidevalt juurde toota. Seetõttu on keskkonnasäästlikum kasutada asju võimalikult kaua.
Mis on kõige tähtsam küsimus, mida peaksime kõigi toodete puhul endalt küsima, et tarbida keskkonnahoidlikumalt?
See on: kas seda toodet on üldse vaja? Kas mul on vaja uut T-särki, telefoni või mu olemasolevad asjad täidavad veel oma eesmärki? Kõige keskkonnahoidlikum on toota vähem ja mõne asja tootmine üldse lõpetada.
Mõtle!
Millised tooted sinu või su sõprade elus on suhteliselt ebavajalikud? Mõtle asjadele, mida kasutatakse vaid üks kord või väga lühiajaliselt (pärast seda jääb nt sahtlisse vedelema või läheb katki). Just vähese kasutuse tõttu on nendel asjadel suur keskkonnamõju!
Kui meil toodet tõesti vaja on, siis kõige keskkonnahoidlikum on see, mida kasutame kõige kauem. Peamine keskkonnahoidliku toote kriteerium on vastupidavus. Peale selle ei tohi toode kahjustada meie tervist ega ülejäänud loodust. Tulles tagasi poekoti materjali valimise juurde, ei pruugi kilekott olla halvem valik kui paberkott, kui kasutame seda kauem ja see lõpuks õigesti käideldakse, st see ei satu loodusesse. Kõige vastupidavam on ilmselt riidest kott. See põhimõte kehtib enamiku toodete puhul – igasugused ühekordsed ja/või kiiresti katkiminevad asjad on keskkonnale halvad, kuna neid on pidevalt vaja juurde toota. Samal ajal oleme hädas üha kasvavate jäätmehulkadega.
Kokkuvõttes võiks iga toote puhul mõelda järgmistele asjadele.
- Ausalt läbi mõelda, kas seda üldse vaja on.
- Kui seda ikkagi vaja on, siis kui vastupidav ja korduskasutatav see on.
- Ega selles ei ole ohtlikke materjale (nt uued keemilised ühendid), mis võivad ohustada keskkonda ja meie tervist.
- Kas selle on tootnud eetiline ettevõte, kus töötajate tervis ja heaolu on kaitstud, ning tootmisel pole kahjustatud ökosüsteeme.
- Ning lõpuks, kas selle vastupidava toote saab ka materjalina või materjalidena uuele ringile saata, kui see viimaks ikkagi katki läheb.
Kuigi need küsimused ei eelda keerukaid arvutusi, tähendab see siiski, et meil on vaja veidi uurida toodete tausta. Õnneks on mõningaid abivahendeid, mis selle töö veidi lihtsamaks teevad, neist tuleb juttu järgmises alateemas. Igatahes jäta meelde, et alati tasub eelistada asju, mida päriselt kasutame ja mida saame kasutada kaua.
Keskkonna- ja ökomärgised
Toodete keskkonnamõju erinevatest elementidest arusaamine võib olla päris keeruline. Et seda tarbijatele lihtsamaks teha, on loodud erinevaid märgiseid.
Milliseid neist märgistest oled ise toodetel näinud? Kas oled varem neid nähes mõelnud, mida need tähendavad? Proovi igaühe kohta mõelda, mida see märk tähendab.
Mis nendes märkides (visuaalis või tekstis) sarnast on?
Igasuguseid märgiseid on muidugi veel, siin on vaid väike valik neist. Piltidel olevad märgised pole kõik ökomärgised, küll aga annavad kõik neist mingit infot keskkonnamõju kohta.
I tüübi ökomärgiseks nimetatakse märgist, mille puhul on toote keskkonnamõju hinnatud kogu olelusringi ulatuses. Igale olelusringi etapile on seatud konkreetsed kriteeriumid ning märgise annab erapooletu organisatsioon, mis kontrollib, kas toode vastab kõigile kriteeriumitele. Sellele määratlusele vastab siinsest nimekirjast vaid ELi ökomärgis, mida antakse paljudele eri toodetele, v.a toit ja jook. Sarnaseid ökomärgiseid antakse välja ka rahvuslikul või piirkondlikul tasemel, nt Põhjamaade ökomärgis (nn luige märgis), Saksamaa ökomärgis jne.
Siinsest nimekirjast võib osaliselt ökomärgisteks pidada ka Green Key ja Ecocerti märgiseid. Nende puhul pole hinnatud kogu toote või teenuse olelusringi, vaid ainult ühte või mõnda elementi sellest. Green Key märgist antakse majutus- ja toitlustusettevõtetele, konverentsikeskustele, Ecocerti märgist peamiselt kosmeetikatoodetele ja kodukeemiale. Samasugused osalised ökomärgised on ka metsanduse märgis FSC, kalanduse märgis MSC, tekstiilitoodete märgis OEKO-TEX. Ka neid märgiseid annab välja erapooletu organisatsioon, mis kontrollib toodete vastavust märgise saamiseks seatud konkreetsetele tingimustele.
Mahemärgiseid ei loeta otseselt ökomärgisteks. Nende kriteeriumid on teistsugused kui ökomärgistel. Nimelt ei hinnata mahetoodete puhul toodete keskkonnamõju kogu olelusringis, vaid üksnes seda, kas toode vastab mahepõllumajandusliku tootmise ja töötlemise kriteeriumitele, mis on paika pandud ELi mahemäärusega (kogu ELis kehtiv seadus). ELis on kohustuslik märkida mahetooted ELi mahepõllumajanduse märgisega, mille kõrval võib kasutada ka riiklikku mahemärgist, mis on olemas ka Eestis. Mahemärgise annab samuti sõltumatu pool, kes regulaarselt kontrollib ka kriteeriumite täitmist. Eestis kontrollib maheettevõtteid Põllumajandus- ja Toiduamet.
Kohustuslikud keskkonnamärgised ja hoiatusmärgid ei ole ökomärgised. Need annavad infot toote koostisosade kohta, mis võivad kuidagi keskkonnale ja inimese tervisele ohtlikud olla. Siia kuulub nt ELi infomärgis toote plastisisalduse kohta, mis peab olema teatud toodetel (näiteks ühekordsed topsid, kus on lisaks paberile ka plastikiht, või märjad salvrätid), aga ka ohtlike ainete sisaldusele viitavad märgised. Siia kategooriasse kuuluvad ka elektroonika energiaklassi märgised. Neid märgiseid ei taotle tootjad ise, neil on hoopis kohustus need oma toodetele panna.
Ökomärgisteks ei loeta ka eri informatiivseid märgiseid. Näiteks õiglase kaubanduse märgis näitab, et toote valmistamisel on peetud kinni teatud õigluse ja eetika kriteeriumitest tööjõu kasutamisel. Seda antakse nii toidu- ja joogitoodetele kui ka nt lilledele ja tarbeesemetele. Selle märgise saamiseks kontrollitakse ettevõtte vastavust õiglase kaubanduse põhimõtetele sarnaselt ökomärgistele. Samas pakenditel olev Rohelise Punkti märgis ei viita ilmtingimata sellele, et seda pakendit saab ringlusse võtta, vaid osutab, et see pakenditootja on liitunud pakendikogumissüsteemiga. Selle märgise puhul ökomärgiste protsessile sarnast kontrollimist ei toimu. Infomärgiste kategooriasse kuuluvad ka allergikutele sobivate toodete märgised.
Kuigi ametlikult on ökomärgised vaid osa sellest nimekirjast, on siiski hea teada, et on olemas mitmeid märgiseid, mis toote keskkonnamõju kohta infot annavad. Oluline on siin ehk teada, milliseid mõjusid eri märgiste puhul hinnatakse ning kas märgise aluseks olevat infot on hinnanud sõltumatu osapool. Eri keskkonna- ja ökomärgiste kohta saad rohkem lugeda Kliimaministeeriumi kodulehelt siit.
Vaata neid märgiseid veel kord. Milline on neist kõige selgem, nii et saad kohe aru, et tegu on ökotootega? Milline on kõige segasem? Kuidas kujundaksid kõige segasema märgise selgemaks?
Mis sa arvad, miks ei ole olemas ökomärgist, mis tähistab toodet, mis peab kaua vastu? Või on?