Jäta, jäta, lakka halamast,
ühtki pole rannal näha last,
kumbki pole paljajalu meist.
Miks ei lahku siiski valu meist?
Loe ja märka
1. Iseloomusta lugemistekste mõistete abil, mida tunned. Toetu suunavatele küsimustele teksti kõrval.
***
Luiteliivadel joostes
tuli sinine meretuul
ja ütles mulle:
Tõeline armastus on olemas.
Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal.
Sinu kujuteldav hing on olemas.
Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
helerohelisel männikasvul.
Aga su süda
on vaigupisar,
mis saja tuhande aasta eest nõrgus
tohutus laanes
tohutust tüvest.
Vaigupisar, millele laskus
läbipaistvate tiibadega kärbes,
millele ta kinni jäi
ja millesse ta mattus
nagu kollasest klaasist kirstu.
Tohutu laanega koos
vajus see merre
ja sai merevaiguks,
kuni mina,
sinine meretuul, täna hommikul,
puhusin selle kaldaliivale päikese kätte.
Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad
päikese käes.
2. Iseloomusta värsside ehitust. Kuidas mõjutavad värsipiirid sisu mõistmist ja lugemiselamust?
3. Kuidas on luuletus värsirühmadeks jaotatud? Põhjenda iga värsirühma sisu ja/või vormiga, miks on jaotus sinu arvates just selline.
Jaan Kross (1920–2007), kellest hiljem sai 20. sajandi lõpu tuntumaid eesti proosakirjanikke, avaldas oma loometee algul mitu luulekogu. Esikkogul „Söerikastaja“ (1958) oli kaalukas roll võitluses loominguvabaduse eest, mida eesti luuletajad stalinismijärgsel ajajärgul pidasid. Stalinismiajastu kunstiideaalile vastas ainult äärmiselt lihtsakoelise vormiga rangelt meetriline luule, mistõttu vabavärsilisest luulest, mida esindab ka Krossi „Söerikastaja“, kujunes loominguvabaduse sümbol.
Ehkki nii sisuline kui ka vormiline väljendusvabadus 1950.–1960. aastail pisut kasvas, ei saanud kõik kirjanikud oma loomingut hõlpsasti avaldada. Paljude luuletajate vaimne eeskuju Artur Alliksaar (1923–1966) oli kirjandusringkondades hästi tuntud ja lugupeetud, kuid trükis jõudis tema loomingut laiema kaasaegse publikuni väga vähe. Alliksaare luulepärand on koondatud kogusse „Päikesepillaja“ (koostaja Urmas Tõnisson, esmatrükk 1997).
Antidolorosum
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
4. Kuidas on stroofide sisulised sarnasused ja erinevused kooskõlas seostega, mis tekivad riimide abil?
Hamleti laulud
1.
Meri tõmbus endasse. On mõõn.
Luitel koltuv tormivahusõõn.
Kuule... mis seal kahab iilides
pahaendeliselt, hiilides?
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Ning me kõrval seisab pilvesein.
Hirm on järsku. Viirastub, ennäe,
laps, kes lõikeheintes lõhub käe,
armastajapaar, kes kartmata
jookseb rannal, jalad katmata,
jalad katmata ja soontes tuulevein.
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Jäta, jäta, lakka halamast,
ühtki pole rannal näha last,
kumbki pole paljajalu meist.
Miks ei lahku siiski valu meist?
Lõikeheinad jäigalt kahavad.
Kõik, kes lapseks jääda tahavad
lootuses, et pilv, see suur ja must,
eal ei riiva nende armastust, –
kõik need viivuks minus kohtusid,
viivuks nägin nende ohtusid,
viivuks taevaga läks segi maa,
viivuks mõistsin: enam ma ei saa
seista kõhkvel vaiki, seal kus peaks
halva lihtsalt kisendama heaks – – –
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Ning me kõrval seisab pilvesein.
Luitel koltuv tormivahusõõn.
Meri tõmbus endasse. On mõõn.
5. Jälgi, kuidas langevad kokku või lahknevad
- värsi- ja lausepiirid;
- stroofi- ja lausepiirid.
6. Jälgi, kuidas ühes värsis või stroofis kohtuvad vastandlikud kujundid.
7. Seleta oma tähelepanekute põhjal, kuidas mõjutab luuletuse liigendus selle meeleolu. Too näiteid.
8. Arutle, kuidas võiks luuletuse kujundeid ja meeleolu väljendada foto- või pildimontaažiga. Kavanda või valmista selline montaaž.
2.
Jah, olla, olla, tingimata olla
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
ja kahtluste ning tülpimuste tupest
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
mõõk tõmmata, kui alatus ning totrus
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
mu lapsepõlve lapselikke ulmi
(Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!)
ähvardab uputada pettumuste mutta.
Nii olla, samas ometigi teada,
et elu pole üksnes võitlus, teada,
et see, mis tuleb, suurem on nii minust
kui minu vaenlasest. Nii olla, samas mõelda
veel sündimata lapsi, kelle naerust
me mõlemate mõõgad pudenevad.
Nii olla, olla, olla, samas mõelda
neid, kelle nime keegi veel ei tea.
Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!
Ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!!
9. Kuidas luuletuse teine osa mõjub, kui seda vaikselt lugeda? Kuidas see esimeses osas tekkinud mõtteid ja meeleolu muudab või võimendab?
10. Arutle, kuidas tuleks seda osa valjusti lugeda. Proovi eri viise üksi ja koos kaaslas(t)ega.
11. Kuula Veljo Tormise kooriteose „Hamleti laulud“ teist osa.
12. Kirjelda oma muljeid ning püüa põhjendada, miks luuletus ja heliteos sulle niimoodi mõjusid.
1960. aastail kerkis eesti luules esile hulk uusi silmapaistvaid luuletajaid, keda tuntakse kassetipõlvkonnana. Nimetus tuleb sellest, et nende luulekogud ilmusid koos „Noorte autorite“ sarja raamatukassettides (õhukeste raamatutena ühises pappümbrises). Kassetipõlvkonna autorid ei olnud tegelikult kõik üheealised, kuid alustasid luule avaldamisega 1960. aastail. Neile olid eeskujuks Artur Alliksaare keelemängud ning vormiotsingud. Need omadused avalduvad äärmiselt eredalt ja mitmekülgselt Paul-Eerik Rummo (sünd 1942) tekstides. Rummo toimetas esimesena trükki ka Alliksaare luulet, tema enda esikkogu „Ankruhiivaja“ ilmus 1962. aasta luulekassetis. Samal kümnendil järgnesid „Tule ikka mu rõõmude juurde“ (1964) ja „Lumevalgus ... lumepimedus“ (1966).
***
Sulavad tuules
kajakad ja kõik hääled
avarus meri
*
Ees pingil raamat
seljataga õunapuul
lehtivad pungad
*
Pungades okste
läbi paistab tohutu
õhtune taevas
*
Istuksin terve
öö õites toominga all
aga need sääsed
*
Murdunud mõõgal
näe lehvib kollane leek
päike lööb trummi
*
Piip ammu kustus
haopinul suigatas ätt
kägu veel kukub
13. Mis on Kaplinski tekstide vormilised ühisjooned?
14. Mis on temaatilised ühisjooned?
Jaan Kaplinski (sünd 1941) avaldas esikkoguna „Jäljed allikal“, mis ilmus 1964. aasta kassetis. Samast ajajärgust pärinevad siinsed tekstid, mille põhjal helilooja Veljo Tormis lõi 1966. aastal teose „Kevadkillud“. Kaplinski looming on mitmekesine ning ühendab algupärasel moel vaimseid ja poeetilisi mõjutusi nii ida kui ka lääne kultuuridest. Ta on üks rahvusvaheliselt tuntumaid eesti kirjanikke, kelle loomingut on palju tõlgitud ning kes ka ise kirjutab mitmes keeles.
***
Me teeme, teeme ümber oma elu
üht hiigelmüüri inimtihedat.
Ka pikemad ei küüni üle ääre.
Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi
on lahkumisel ruumi jätnud piluks,
siis see, kes juhtus välja nägema
on äranähtu nimetanud iluks.
Ta samal hetkel ise läbi nähtud
ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta.
Suur saladus saab tema ainueluks,
tal iseennast au on läbida.
Mis on see luuletaja luule?
See on: kui mõtled elule
ja millelegi muule.
Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.
1970. aastail tõi eesti luulesse palju uut autor (1948–1995), kelle loomingu varasem osa ilmus Jüri Üdi nime all, hilisem kandis tema pärisnime Juhan Viiding. Jüri Üdina kirjutatud luulet iseloomustavad rohked sõnamängud, mitmetimõistetavused, ootamatud tähenduslikud pöörded, temaatilised üleminekud, pausid ja ütlematajätmised. Üdi luulemina ei kasuta keelt traditsioonilises mõttes enese väljendamiseks, vaid enda üha uueks ja erinäoliseks loomiseks – luule on rollimäng, hulga võimalike minade ja maailmade avastamine keele abil. Hilisemas, Juhan Viidinguna avaldatud loomingus kerkib esile püüd leida selle mängulise ja muutliku enese- ja maailmapildi seest üles midagi püsivat, ehedat ja tõelist. Kogu „Ma olin Jüri Üdi“ (1978), mis ilmus juba Juhan Viidingu nime all ja sisaldab ka osa „Juhan Viidingu luulet“, ei tähenda ainult autorinime vahetust, vaid põhimõttelist tunnetuslikku muutust.
15. Mida tähendab esimese luuletuse esimene värss, kui seda eraldi lugeda?
16. Kuidas teise värsi algus mõtet muudab?
17. Tõlgenda inimtiheda hiigelmüüri kujundit. Kuidas on see väljend moodustatud? Mida see võiks tähendada? Kuidas seda luuletuses edasi arendatakse?
18. Leia Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletuste vahel sarnasusi.
***
HOIA ELUST KINNI HAMMASTEGA
Nuta, naera, kisenda kui peab.
Olen sinu kõrval. Kuid ei sega.
Kumbki teisest liiga vähe teab.
Igaüks on ihuüksi sõjas.
Kelle vastu? Enda. Kelle poolt?
Üheaegselt kumbki oma majas
külaliste ootel klopib koort.
Arva, kas neid tuleb? Pole tähtis,
nagu pole tähtis vahukoor.
Rõdult näeme öösel samu tähti.
Ikka nähakse, kui oled noor.
Kui sa kukud, minul pole valus.
Lihtsalt miski tühjemaks jääb seest.
Unes nutan, kuigi pole alust,
sinu nagu iseenda eest.
19. Võrdle riime Alliksaare luuletuse omadega. Kuidas riimikasutus erineb?
20. Kuidas värsipiirid lause- ja osalausepiiridest erinevad?
- Kuidas see mõjub?
- Võrdle luuletust sellest vaatenurgast Rummo ja Viidingu luuletustega.
Doris Kareva (sünd 1958) varasele loomingule on iseloomulik, et pealtnäha lihtsate ja tundeliste tekstide harras toon vaheldub argiselt asjalike märkuste, isegi naljatustega. Kareva hilisemas loomingus on mängulisust ja irooniat mõnevõrra vähem, luuletaja püüdleb elu põhiväärtuste tõsise tuuma sõnastamise poole. Neist keskne on Kareva loomingus alati armastus, kuid armastuse tähendus avardub aja jooksul, sellest saab kõikehaarav, elu juhtiv hingeline ja eetiline algjõud. Vormiliselt on Kareva luule lihtne ja selge. Varasemates kogudes on värsirütm korrastatud ning värsid enamasti riimitud; hilisemas luules on suurem vabavärsi osakaal.
***
Mis keeles ma kirjutan
keelest, mis keeldub
andumast, andmast end kätte,
ühtaegu üteldes ette
aegu ja ajatust,
taevani tõustes üles
trotsima tulevikku?
Lühemalt, luuletaja,
tee lühemalt, lähemalt palun.
Palun.
21. Millisele tuntud tekstile varasest eesti luulest esimese värsirühma kahes viimases värsis viidatakse?
22. Kuidas on seda ümber sõnastatud? Kuidas mõte sellest muutub?
23. Võrdle Doris Kareva luuletusi. Leia sarnasusi ja erinevusi teemade (näiteks üksindus, lähedusepüüdlus, enesemääratlus, keel, luule, loodus) käsitlemisel.
24. Leia sarnasusi ja erinevusi vormis.
25. Too näiteid selle kohta, kuidas vormivõtted tähendust ja meeleolu võimendavad.
Teose ülesehitus
Kirjandusteosena võib käsitleda nii üksikut teksti kui ka tekstide kogumikku. Lühemate tekstide – mitmesuguste luuletuste ja lühiproosapalade – puhul on tavapärane, et need antakse raamatuna välja hulgakesi koos. Loodud on nad aga sageli iseseisvate teostena, paljudel juhtudel ka eraldi avaldatud (näiteks ajakirjanduses) ning võivad aja jooksul ilmuda erinevate kogumike koosseisus. Pikemad tekstid – romaanid, mahukamad jutustused ja poeemid, eeposed – avaldatakse enamasti iseseisva raamatuna.
Nii raamatu kui ka ajakirja, veebilehe või muu kandja puhul osalevad teose ülesehituses peale teksti põhiosa sageli mitmesugused muud elemendid: pealkirjad, illustratsioonid, märkused, saatesõnad. Need suunavad lugeja ootusi ja tähelepanu, rõhutavad üht või teist tõlgendusvõimalust, mõjutavad seega teose mõistmist ja lugemiselamust.
26. Millistel selle peatüki lugemistekstidel on pealkiri, millistel mitte?
27. Kuidas mõistad pealkirja seost tekstiga nende tekstide puhul, mis on pealkirjastatud? Põhjenda.
28. Mõtle, millised võiks olla pealkirjastamata tekstide pealkirjad. Võrdle oma ettepanekuid kaaslase omadega. Arutlege, millest on tingitud erinevused ja sarnasused teie ettepanekutes.
29. Võrdle luulekogude kaanekujundusi. Arutle kaaslastega, milline kaas äratab suuremat lugemishuvi. Kuidas kogust valitud lugemistekst kaanekujunduse ja kogu pealkirjaga kokku sobivat tundub? Põhjendage oma muljeid.
30. Millise kaane kujundaksid lugemisteksti põhjal neile kogudele, mille kaanepilti õpikus pole? Kirjelda oma kujundusideed või visanda see pildina.
Kirjandusteksti enese ülesehitus kujuneb hulga poeetikavõtete ja ‑tasandite koosmõjul. Mida kogenum on lugeja, seda enam ta tajub ja teadvustab ülesehituse üksikasju ning nende omavahelisi suhteid. Iga lugeja võib aga hõlpsasti märgata ülesehituse põhijooni.
Kuidas on tekst liigendatud? | Kuidas teksti osi iseloomustada? |
Romaan võib olla jaotatud peatükkideks. Peatükid võivad olla rühmitatud pikemateks osadeks. |
|
Näidend võib olla jaotatud vaatusteks. Vaatused võivad omakorda olla jaotatud stseenideks või piltideks. |
|
Luuletus võib olla jaotatud värsirühmadeks või stroofideks. Rühmade ja stroofide piire märgib kirjapildis enamasti tühi rida, vahel ka taandrida või muu tähis. |
|
Need tunnused ja küsimused on näitlikud ja üldised. Iga teksti puhul on mõttekas neid täpsustada: otsustada, millised pole asjakohased ning milliseid tuleks lisada, et tuua välja tekstile iseloomulikke jooni, mis aitavad seletada, kuidas tekst lugejale mõjub ja kuidas lugeja tekstist aru saab.
Küsimusi liigenduse ning osade iseloomu kohta võib esitada mitmel tasandil. Tekstide kogumiku puhul tuleks pöörata tähelepanu nii iga üksiku teksti kui ka terve kogumiku ülesehitusele. Iga teksti puhul on võimalik uurida ka üksikasjalikumalt, kuidas on ehitatud lõigud ja laused.
31. Iseloomusta lugemistekstide ülesehitust. Vajaduse korral täpsusta tabelis toodud näidisküsimusi.
Teksti ülesehitus on lahutamatu autori sisulistest püüdlustest ning kujuneb sageli iga teksti puhul ainukordseks. Kuid maailmakirjanduses leidub ka palju kinnisvorme – ülesehitusmudeleid, mida autorid üha uuesti kasutavad.
32. Loe Põldmäe luuletust valjusti.
33. Tuleta meelde, missugune värsimõõt on heksameeter.
34. Seleta luuletuse rütmi põhjal, mille poolest erineb pentameeter (2., 4., 6. värss) heksameetrist.
Meisterlikkust kinnisvormide kasutamisel hinnati väga kõrgelt keskaja ja vararenessansi luulekunstis. Tollane luulepärand sisaldab seepärast suurt hulka keerukaid kinnisvorme, millest tänapäevani on väga elujõuliseks jäänud sonett. Kinnisvorme ei võeta üle mitte ainult varasematelt ajastutelt, vaid ka kaugematest kultuuridest, nii näiteks on lääne, sealhulgas eesti luules levinud jaapani kirjandusest pärit vorm – haiku.
