Dramaatilised žanrid

Karjane
​​Oo õudu! Jääb vaid öelda hirmsat tõtt mul nüüd.

Oidipus
​​Ja kuulda mul. Kuid siiski kõike kuulma pean.

Sophokles
Seotud sisu
Muud tegevused

Loe ja märka

1. Mis stseenides toimub?

2. Tutvu teoste faabula ja ülesehitusega ning seleta, milline on nende stseenide koht sündmuste arengus.

3. Kuidas avaldub neis stseenides tegelaste teadmatus tegelikust olukorrast?

4. Kuidas tõe ilmsikstulekut edasi lükatakse?

5. Kuidas tegelaste teadmatus ja saladused stseeni põnevamaks muudavad?

6. Miks on see põnevus „Kuningas Oidipuse“ puhul õudne, „Tartuffe’i“ puhul aga naljakas?

Seotud sisu
Muud tegevused

Kuningas Oidipus

Sophokles, 5. sajand e.m.a (katkendid)

VIIES EPISOOD

(On näha kuninga teenreid karjasega tulemas.)

Oidipus
​Sest hoolimata, et ta mulle võõras on,
​ma arvan: seal on karjus, kelle kutsuda
​just lasksin, raugad. Öelda kõrgest east ju saab,
​et see ta küll võiks olla. Kindel tundemärk
​kuid see on, et ta toojad on mu teenijad,
​ja neid ma tunnen hästi. Hoopis rohkem küll
​on öelda sul, sest tuntud sulle on see mees.

Koor
​Ja see ta ongi tõesti, võid mind uskuda:
​kord teenis Laiost ustavalt see karjane.

Oidipus
​Nüüd ütle, võõras, mulle, kas see on see mees,
​kellèst sa räägid.

Saadik
                                ​Tõesti teda sa praegu näed.

Oidipus (karjasele)
​Rauk, kuula nüüd ning vaata otsa mulle sa,
​kui vastad. Kas sa muiste Laiost orjasid?

Karjane
​Nii küll, ju sünnist saati talle kuulusin.

Oidipus
​Mis töös ja toimes teenisid sa vürsti siis?

Karjane
​Peaaegu kõik need aastad karju kaitsesin.

Oidipus
​Mis paigus tollal peamiselt sa viibisid?

Karjane
​Kithaironil eelkõige ning ta naabruses.

Oidipus
​Neist aegadest kas tuntud sulle on see mees?

Karjane
​Mis üldse sealt ta otsis? ... Kellest räägid sa?

Oidipus
​See mees on siin. Kas kokku puutusite siis?

Karjane
​Ei öelda saa nii äkki – meelest läind on see.

Saadik
​Miks mitte, valdjas! Ruttu meenutan ma taas
​neid aegu talle. Kindel, et tal meeles on
​Kithaironil need karjamaad, kus käisime
​kui naabrid tollal. Kahte karja kaitsta tal
​ja ühte mul eks tulnud. Kolmel aastal ju
​kuus pikka kuud seal karjalaskmest peale koos
​sai oldud nõnda kaua, kui ma talve eel
​tõin loomad alla – Teeba lautadesse viis
​ta enda karjad. Ons see õige kõik või ei?

Karjane
​Kõik õige on. Ent möödas aastaid sest on küll.

Saadik
​Kuid kas on veel sul meeles lapski, kelle tõid
​sa mulle, et ma võtaksin ta endale?

Karjane
​Mis jutt see on? Mis asja sellest uurida?

Saadik (Oidipusele näidates)
​Hea mees, see siin ju ongi nüüd see maimuke!

Karjane
​Et surm su korjaks! Silmapilk pea kinni suu!

Oidipus
​Miks, rauk, sa nii ta juttu siunad? Rohkem just
​on tarvis küll su enda juttu siunata.

Karjane
​Mis mulle süüks sa annad, õilis käskija?

Oidipus
​Et vaikid lapsest, kelle asja uurib ta.

Karjane
​Ta vatrab kokku tühja mõttetust ju vaid.
​[---]

Oidipus
​Kas andsid lapse, kelle asja uurib ta?

Karjane
​Jah, andsin! Miks sel päeval ma ei surnud küll!

Oidipus
​See juhtub nüüd, kui keeldud rääkimast sa tõtt.

Karjane
​Eeskätt ma siis saan hukka, kui ma paotan suud.

Oidipus
​Ma näen, ta proovib, kuidas aega võita saaks.

Karjane
​Ei proovi! Ütlesin ju, et ma lapse tõin!

Oidipus
​Kust said ta? Enda laste seast või teiste käest?

Karjane
​Ei, minu ta polnud, vaid mu kätte anti ta.

Oidipus
​Ja kelle koldelt selles linnas? Kelle poolt?

Karjane
​Ära – hoidku taevas – rohkem uuri, käskija!

Oidipus
​Sa hukkad enda, kui ma veel pean kordama.

Karjane
​Tea siis! ... Ei sündinud ta kaugel Laiosest.

Oidipus
​Kas mingi orja – või ta enda lapsena?

Karjane
​Oo õudu! Jääb vaid öelda hirmsat tõtt mul nüüd.

Oidipus
​Ja kuulda mul. Kuid siiski kõike kuulma pean.

Karjane
​Ta enda laps see olla olnud küll. Sa kõik
​võid teada saada lossis enda naise käest.

Oidipus
​Kas lapse talt sa saidki?

Karjane
​                                            Sain, oo aulik mees.

Oidipus
​Ja miks see anti sulle?

Karjane
​                                         Surma saatmiseks.

Oidipus
​Ta enda laps!

Karjane
​                         Eks halvad ended hirmu teind.

Oidipus
​Mis ended?

Karjane
​                       Et ta isale saavat mõrvariks.

Oidipus
​Miks selle rauga kätte lapse andsid siis?

Karjane
​Kaastunde tõttu, mõeldes, et ta võõrsile
​viib poisi enda seltsis, vürst. Kuid säästis ta
​su kandma õudset piina vaid. Sest kui ta jutt
​su kohta käib, siis hirmsam hirmsast küll on see.

Oidipus
​Oo häda! On kõik nüüd tulnud päevavalgele!
​Oo päev! Mul olgu viimne kord sind vaadata,
​mul, kes ma sündind eksi, tundnud eksi naist
​ja tapnud keelu vastu – nii on selgunud.

(Oidipus tormab lossi; talle järgnevad sulased; lahkuvad ka saadik ja karjane.)

Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats

Oidipuse müüdi faabula

Oraakel ennustab Teeba kuningas Laiosele, et ta sureb oma poja käe läbi. Laios loodab sellist saatust vältida ning teeb ühele karjasele ülesandeks laps surmata. Karjane aga annab lapse Kithaironi mäel teisele karjasele, kes viib poisi oma koju Korintosesse.

Laiose lapsest saab Korintose kuninga kasupoeg Oidipus. Kui oraakel Oidipusele hiljem ennustab, et temast saab isatapja, lahkub ta Korintosest, et ennustus täide ei läheks.

Oidipus kohtub rännuteel meestega, kellega tal tekib tüli, ja tapab need mehed. Ta ei tea, et nende seas on kuningas Laios, ega seda, et Laios on tema isa.

Üks mees Laiose saatjaskonnast jääb ellu ja toob Teebasse teate, et teised on langenud röövlite ohvriks. Teebalased ei saa asja lähemalt uurida, sest linna ümbruses varitseb koletis sfinks, kes esitab teekäijatele mõistatusi ja tapab need, kes vastata ei oska.

Saabub Oidipus, kes lahendab sfinksi mõistatuse ja päästab teebalased koletise käest. Ta valitakse Teeba kuningaks ning ta abiellub eelmise kuninga lese Iokastega, kes on tegelikult tema ema, ehkki nad seda ise ei tea.

Aastaid hiljem tabab Teebat katk. Oraakel ütleb, et katk lõppeb siis, kui Laiose tapja välja selgitatakse ja ta karistuse saab. Oidipus asub asja uurima ning tõotab, et kui süüdlane tabatakse, saadetakse ta igaveseks linnast välja.

Korintosest tuuakse teade sealse kuninga surmast. Saadik avaldab Oidipusele, et kuningas oli tema kasuisa. Ilmneb, et saadik oligi see mees, kellele Laiose karjane omal ajal lapse andis.

Oidipus küsitleb vana karjast ning mõistab, et ta ise ongi Laiose poeg ning Laiose tapja ja abielus omaenda emaga. Iokaste tapab end. Oidipus torkab endal silmad välja ning lahkub linnast.

Sophoklese näidendi süžee

Sophoklese (u 496–406 e.m.a) näidendi „Kuningas Oidipus“ tegevus toimub Teebas Oidipuse valitsusajal. Linnas on puhkenud katk. Oidipuse naisevend Kreon käib oraakli käest nõu küsimas ja saab teada, et linna päästmiseks tuleb tabada Laiose tapja. Vana ennustustark Teiresias hoiatab Oidipust, kes asja uurima asub. Teiresiase hämaraid viiteid tõele peab Oidipus esialgu laimuks ning kahtlustab, et nende taga on Kreoni vandenõu tema vastu. Kuid ta jätkab juurdlust ning saab oma õuduseks teada, et ta ise ongi süüdlane. Oidipus pistab endal silmad välja ning palub Kreonil end linnast pagendada.

Stseen „Kuningas Oidipuse“ lavastusest 2011. aastal Lugo antiikteatri festivalil Hispaanias. Lavakujunduses ja kostüümides leidub viiteid nii antiikteatri tavadele (koor, maskid, napp ja tinglik lavakujundus) kui ka paljudele hilisematele, mis kõik nüüdisteatris põimuvad.
Seotud sisu
Muud tegevused

Tartuffe

Molière, 17. sajand (katkendid)

NELJAS VAATUS, TEINE STSEEN


Elmire, Mariane, Cléante, Dorine​

DORINE
​(Cléante’ile)
      ​Palun, aidake! Võib-olla isandale
​te sõnal mõju on. Mul hakkab lihtsalt hale:
​nii valus vaadata on armast tütarlast.
​Tartuffe’i naine peab veel täna saama tast.
​Isand tulebki seal. Me peame ühendama
​nüüd kogu nõu ja jõu, kõik selleks pühendama,
​et teostamata jääks see äraneetud plaan.

[---]

CLÉANTE
​Õemees, kui huvitab teid minu arvamine ...

ORGON
​Teie arvamus on ju väga hinnaline.
​Sellest lugu ma pean, mu auväärt naisevend,
​kuid seekord ise tean, kuidas aidata end.

ELMIRE
​(Orgonile)
​Ei tea, mis ütelda! Tõepoolest, päris ime,
​kuidas aastates mees võib olla niivõrd pime.
​Teie olete nii tema lõas, et ka see,
​mis täna kuulsite, teid targemaks ei tee.

ORGON
​Usun seda, mis näen. Vaevalt küll selle moega
​veenda suudate mind, kui hukkaläinud poega,
​kes solvas alatult nii head ja vaga meest,
​kaitsta püüate veel mu meelepaha eest.

[---]

Tean, mis tean. Teie jutt mu arvamust ei muuda.

ELMIRE
​Küll on põikpea! Kas teid miski veenda ei suuda?
​Tõepoolest, huvitav, mis ütleksite siis,
​kui seda näeksite, mis näha sai Damis?

ORGON
​Mis, mina?

ELMIRE
​                     Teie jah.

ORGON
​                                      Narrus!

ELMIRE
​                                                     Sugugi mitte.
​Kui ise näeksite, võib-olla veenduksite?

ORGON
​See on ju võimatu!

ELMIRE
​No küll on visa vaim!
​Hea küll, te usute, et poja jutt on laim.
​Kui aga õnnestuks meil asja nõnda seada,
​et ise näeksite, mis teistele on teada,
​et ta on ainult kelm, kes teeskleb pühakut?

ORGON
​Sel juhul ütleksin ... Aga milleks see jutt?
​See on ju võimatu.

ELMIRE
​                                 Te vaielda ei luba
​ja peate laimajaiks meid liiga kaua juba.
​Naljaviluks võiks nüüd, kui see on teie soov,
​te sõbra truudusel ees seista väike proov.

​[---]

NELJAS STSEEN

Elmire, Orgon

ELMIRE
​Teie vaadake pealt siin, selle laua all.

ORGON
​Mis?

ELMIRE
​                    Teil on vaja end ju ära peita, rumal!

ORGON
​Ja kohe laua all?

ELMIRE
​Ah, rutem, helde jumal!
​Mul on üks kavatsus. Te näete üsna pea,
​missugune see on. Seepärast olge hea,
​peitu pugege nüüd ja olge hästi vakka.

ORGON
​See on narrus! Kuid hea – ma vaidlema ei hakka.
​Näis, kuidas õnnestub te veider lavastus.

ELMIRE
​See tuleb õpetlik ja rabav avastus.
​[---]

VIIES STSEEN

Tartuffe, Elmire, Orgon (laua all)

TARTUFFE
​Teie vajate mind, ütles mulle Dorine.

ELMIRE
​Nelja silma all teid tahtsin kohata siin.
​Aga sulgege uks, et jälle kõik ei luhtuks,
​kui keegi möödudes me juttu kuulma juhtuks.
​[---]
​Pidin nägema teid. Kauem peita ei või,
​et lõõm, mis täidab teid, ka minus loitma lõi.

[---]

TARTUFFE
​Kui see tõesti on nii, miks te mulle ei luba
​oma tunnetest siis ka mõnda tõendit juba?

ELMIRE
​Kuidas järele saan ma teile anda siis,
​kui taevast solvata võiks minu teguviis?

TARTUFFE
​Kui teid ei sega muu, kui et kardate pattu –
​see takistus, madaam, pole ületamatu
​ja sugugi veel meid ei keela suhelda.

ELMIRE
​Aga taevas ju võib meid karmilt nuhelda!

TARTUFFE
​Selles suhtes ma võin teid ruttu lohutada.
​See lapsik kartus teid ei tohi kohutada.
​Mitmeis asjades meid küll piirab taeva keeld,
​kuid seda takistust saab kõrvaldada teelt.

[---]

ELMIRE

(pärast seda, kui ta on uuesti köhatanud ja lauale koputanud)
​Ma näen, et jätkata ei tasu puiklemist
​ja teie sooviga pean nõusse jääma vist,
​sest kuigi püüaksin veel kauem vastu panna,
​tean, teie niikuinii ju järele ei anna.

[---]

TARTUFFE
​Jäägu minule süü! Ma loodan, et te nüüd ...

ELMIRE
​Enne olge nii hea, korraks vaatama minge,
​kas teistes tubades ei ole ühtki hinge.
​Ehk on mu abikaas...

TARTUFFE
​                                            Mis te kardate tast?
​Meest ninapidi vean nagu tillukest last.
​Ükspuha mis ma teen, kõike kiidab ju heaks ta.
​Siis isegi, kui näeks, valeks ikkagi peaks ta.

ELMIRE
​Olgu pealegi nii, kuid minge nüüd! Misjaoks
​mitte vaadata kord, et iga kahtlus kaoks?

KUUES STSEEN

Orgon, Elmire

ORGON
​(laua alt välja ronides)
​Saatan ise ta näol vist on ilmunud siia,
​et minu pahameelt viimse piirini viia.

ELMIRE
​Te välja tulite? Miks kiirustate nii?
​Liiga vara on veel! Marss, peitu tagasi!
​Ainumäärav ju on oma silmaga nähtu,
​muu ainult oletus ja sellest tark ei lähtu.

ORGON
​Vaevalt põrgul on veel teist nõnda nurjatut!

ELMIRE
​Kergeusklik, mu mees, on äkki teie jutt!
​Te enne veenduge kui seisukohta võtta.
​Kes kardab eksida, see asjatult ei tõtta.
​(Elmire peidab Orgoni oma selja taha.)

SEITSMES STSEEN

Tartuffe, Elmire, Orgon

TARTUFFE
​(Orgoni märkamata)
​Õnneks viimne kui üks välja läinud on vist.
​Läbi käisin kõik toad, kuid ühtki hingelist
​ei näinud kuskil pool ja mu ootuste pinge ...
​(Kui Tartuffe avasüli Elmire’i poole tõttab, et teda kaissu haarata, astub see tagasi ja Tartuffe seisab Orgoni ees.)

ORGON
​(Tartuffe’i kinni pidades)
​Kuss, mu härrake, kuss! Te ärge peruks minge!
​Miks kiirustate nii? Te veri on liig kuum.
​Ah siis säärane on te vagaduse tuum!
​Nõnda tasute siis te oma võlaarvet!
​Mu tütart kosida ja mulle panna sarved!
​Algul kuulasin pealt ja uskuma ei jäänd.
​Lootsin – asjaloos veel ehk tuleb mingi käänd.
​Nüüd aga veendunud ma olen teie pahes.
​Tõendeid piisavalt on – minu jaoks igatahes.

Tõlkinud August Sang

Loo faabula

Prantsuse kirjaniku Molière’i (1622–1673) näidendis „Tartuffe“ tutvub jõukas kodanlane Orgon vagamees Tartuffe’iga, kellest saab tema vaimne juht ja eeskuju. Ta võtab Tartuffe’i oma majja elama, imetleb ja austab teda ning järgib kõiges tema nõu. Orgoni perekond ja teenijad näevad Tartuffe’i käitumisest, et ta on tegelikult kõlvatu inimene, ning hoiatavad Orgoni, kuid Orgon on veendunud, et nad laimavad Tartuffe’i. Ta pöördub üha enam oma perekonna vastu, sunnib tütart Tartuffe’iga abielluma ning kingib kogu oma vara Tartuffe’ile. Orgoni naisel õnnestub lavastada olukord, mis näitab Orgonile, et Tartuffe on pahatahtlik petis. Orgon tahab Tartuffe’i minema kihutada, kuid maja kuulub juba Tartuffe’ile ning Orgoni ähvardab väljatõstmine ja vahistamine. Sekkub kuningas, kelle käsul Tartuffe kinni võetakse hulga muude pahategude eest, mille pärast teda juba ammu taga on otsitud.

Näidendi intriig

I vaatus. Orgoni ema, kes on Tartuffe’ist sama suures vaimustuses kui Orgon, kritiseerib Orgoni perekonda ja toob Tartuffe’i neile eeskujuks. Perekond on mures Tartuffe’i mõju pärast. Orgon ülistab Tartuffe’i ning teatab kavatsusest tütar Mariane Tartuffe’ile naiseks anda.

II vaatus. Orgon ja Mariane vaidlevad abielu üle, mida Orgon tahab tütrele peale sundida. Mariane’i toetab teenijatüdruk Dorine. Orgon jääb oma plaanile kindlaks. Mariane, Dorine ja Mariane’i armastatu Valère otsustavad plaani nurja ajada.

III vaatus. Orgoni naine Elmire püüab Tartuffe’i veenda abielust loobuma. Tartuffe teeb lähenemiskatseid Elmire’ile. Vestlust kuuleb pealt Orgoni poeg Damis, kes räägib sellest isale. Orgon peab poja juttu laimuks, kihutab poja minema ja lubab oma varanduse Tartuffe’ile.

IV vaatus. Elmire meelitab Tartuffe’i lähenemiskatseid kordama, nii et Orgon on laua all peidus ja kuuleb pealt. Orgon on Tartuffe’i silmakirjalikkusest vapustatud ning tahab ta minema kihutada, kuid Tartuffe käsib hoopis Orgonil ja ta perel lahkuda, sest maja on tema oma.

V vaatus. Orgon otsib taga dokumente, mille üks sõber on tema hoolde usaldanud ja mille hoidmise eest ta võidakse vangi panna. Orgoni ema ei usu endiselt, et Tartuffe on petis, kuid veendub selles siis, kui kohtuteener toob korralduse majast välja kolida. Valère hoiatab Orgoni, et Tartuffe on tema peale saladokumentide pärast kaevanud. Saabub politseiametnik, kes kõigi üllatuseks vahistab hoopis Tartuffe’i, seletades, et kuningas on pettustest teadlik ja otsustanud petturit karistada.

Pierre Brissarti illustratsioon „Tartuffe’ile“ Molière’i kogutud teoste esimeses väljaandes (1682)
Seotud sisu
Muud tegevused

Dramaatilised žanrid

Lääne kirjanduse traditsioonid

Lääne dramaatika ühed kõige pikemad traditsioonid said alguse antiikajal. Tollal viljeldi mitmekesist näitekunsti, mille žanrite hulgast kerkisid esile tragöödia ja komöödia. Antiikdraamas ning hilisemas näitekirjanduses, mis selle eeskuju järgis, on kummalgi žanril kindlad tunnused, mis neid omavahel vastandavad.

Klassikalist tragöödiat iseloomustab

  • väärikas tegelaskond (peategelased on enamasti õilsast seisusest ning inimestena erakordsed, kangelaslikud);
  • saatuslik juhus, eksimus või teadmatus, mis seab kangelase väljapääsmatusse olukorda, enamasti mingi lahendamatu eetilise probleemi ette;
  • suured hädaohud, mis ähvardavad, kui probleem lahendamata jääb (surm, riigi häving vm); 
  • õudne lõpp.

Nende omaduste tõttu mõjub tragöödia ühtaegu ülendavalt ja õudselt, kangelane äratab vaatajas kaasaelamist ja kaastunnet. Aristotelese seletust mööda tekitavad need tunded vaatajas vabastava hingeliigutuse ehk katarsise.

Klassikalist komöödiat iseloomustavad vastupidised tunnused:

  • tegelasteks on tavalised inimesed, kelle seisuses ega iseloomus pole midagi erandlikku;
  • soovimatu olukord, kuhu tegelased satuvad, on argine ning ohud, mis tegelasi ähvardavad, tagasihoidlikumad kui tragöödias (varanduse kaotus, vastumeelne abielu jm);
  • tegelased on kimbatuses, kuhu satuvad, sageli ise süüdi;
  • enamasti laheneb olukord (pea)tegelaste jaoks õnnelikult.

Komöödia ei tekita niivõrd kaasaelamist kui distantsi tegelasest, mis võimaldab tegelase üle naerda. Isegi kui teemad, mida käsitletakse, on tegelikus elus küllaltki tõsised, laseb komöödia vaatajal neist eemalduda ning neid naljakaks pidada.

7. Seleta lugemistekstide põhjal, mis teeb olukorra, kus mingi uus teadmine purustab inimese elu ja tema ettekujutuse iseendast, ühel juhul traagiliseks, teisel juhul koomiliseks.

Laadilt traagiliseks või koomiliseks jaotub draamakunst sageli ka antiikteatrist kaugemates traditsioonides. Keskajal etendati tõsiseid piibliainelisi näitemänge ning mitmesuguseid koomilisi tükke. Levinud koomiline žanr oli farss, mida iseloomustasid lihtne olukorrakoomika ja tüüptegelased (patune munk, truudusetu naine jne). Tüüptegelastele ja nende suhetele oli koomika rajatud juba antiikteatris, samale võttele toetub 16. sajandil Itaalias esile kerkinud commedia dell’arte.

Commedia dell’arte tähendab tõlkes professionaalset komöödiat: see tähendab, et sellega sündis elukutseliste näitlejatega teater. Lavatükid olid osaliselt ette valmistatud, osaliselt improvisatsioonilised. Tegevuse keskmes oli armuintriig ning dialoog vaheldus pantomiimi, tantsu ja muusikanumbritega. Tegelasteks olid selged väljakujunenud tüübid. Neid tundis hõlpsasti ära vastava maski või kostüümi järgi ning neil olid kindlad nimed. Algse commedia dell’arte tegelased olid näiteks Arlecchino ja Pedrolino (nutikad teenrid), Colombina (vaimukas teenijanna), Pantalone (rikas ja ahne vanamees) jt. Seda tüüpi teater levis üle Euroopa, mõjutas teiste maade teatrikunsti ning muutus selle käigus ise, näiteks tekkis juurde uusi tüüptegelasi. Commedia dell’arte traditsioon vaibus 18. sajandi lõpul, kuid uus huvi selle vastu tärkas 20. sajandil. Ka Eestis sai ülimenukakaks Carlo Gozzi (1720–1806) näidendi järgi tehtud Ugala lavastus „Armastus kolme apelsini vastu“ (1991, lavastaja Elmo Nüganen). Pildil on commedia dell’arte etendus (flaami kunstniku maal 16. sajandist).

Uuemas teatris ning kino- ja telekunstis leidub samuti žanreid, mis esindavad traagilist või koomilist laadi ning taotlevad vastavalt liigutavat või naerutavat mõju. Näiteks melodraama on rõhutatult tundeline näidend; sketš on lõbus või pilklik lühinäidend. Neile žanritele on omased tüüptegelased ja ‑olukorrad, mille publik hõlpsasti ära tunneb, mistõttu need žanrid on menukad meelelahutusena.

8. Too näiteid koomilistest ning tõsistest või traagilistest tüüptegelastest ja ‑olukordadest nüüdisaegsetes filmides ja sarjades.

Klassikalise draama puhul oli oluline žanripuhtus – koomika ja traagika ning nendega seotud žanritunnuste lahushoidmine. See ei ole aga olnud tavaks kogu Euroopa draamakunstis. Näiteks Shakespeare’i loomingus on traagika ja koomika, luule- ja rahvakeel, sõnaline ning kehaline alge põimunud. 18. sajandil hakkas selline žanr, kus need elemendid koos esinevad, üha laiemalt levima ning kujunes 19. sajandil valdavaks. Seda žanrit hakati nimetama draamaks. Mõiste langeb kokku põhiliigi enese nimega, mis osutab seda tüüpi näidendite kesksele kohale modernses draamakunstis.

Žanriline mitmekesisus

Komöödia ja tragöödia ning isegi neist märksa noorema draama vorm on aja jooksul palju varieerunud ja muutunud. Näiteks on vaatamata sellele, et antiikaja traagika- ja koomikakäsitlus mõjutas tugevalt 17. sajandi prantsuse teatrit, näidendite ülesehitus neis kahes traditsioonis väga erinev. Vana-Kreeka näidendites vaheldus individuaalsete tegelaste dialoog koorilauludega, mis varasemas draamakunstis olid tegevusega tihedalt seotud, muutusid aga ajapikku sündmuste kommentaariks ning lõpuks sündmustega seostamata vahepaladeks.

Lühikesi vahenäidendeid, muusika- ja tantsunumbreid on kasutatud ka hilisemas teatris, samuti on 20. sajandi draamas kasutatud antiikse koori laadset võtet, et tegevust kommenteerida ja näiteks teose fiktsionaalsust rõhutada. Kooril on kaalukas roll muusikateatris, kus nüüdisajal peegeldub kõige selgemalt muusika osatähtsus antiikses teatritraditsioonis.

9. Leia Sophoklese näidendi katkendist näide koori tegevusest.

Kuni 19. sajandini kirjutati peamiselt värssnäidendeid, ehkki tuli ette ka osaliselt või tervenisti proosavormis tekste, iseäranis koomilistes žanrites. Tavakeelele lähemal oli teksti vorm nendes žanrites, kus tekst tegevuse käigus improviseeriti (näiteks commedia dell’arte).

10. Leia õpiku lugemistekstide seast värss- ja proosanäidendid. Too kummagi kohta ka mõni lisanäide.

Teksti ja tegevuse suhted on draamakunstis samuti palju varieerunud ning on nüüdisajalgi väga mitmekesised. Erinevalt eepikast ja lüürikast ei kuulu dramaatika ainult sõnakunsti valda. Klassikalist draamat võib pidada tekstikeskseks, näiteks Sophoklese ja Molière’i teoseid on võimalik mõista ja nautida ka ainult lugedes, lavastust nägemata. Nüüdisdraama puhul on tekst sageli vaid väike osa draamateose materjalist.

11. Iseloomusta mõnda teatris nähtud etendust, mille puhul tekst sinu teatrielamust vähe mõjutas. Mis mõjutas rohkem? Miks? 

Samuti on draamakunstist varasemate aegadega võrreldes suurel määral taandunud loolisus. Nüüdisaegne draamateos ei ole tingimata rajatud sidusale loole ja selgele konfliktile, vaid võib esitada näiteks kilde ja pilte sündmustest ja tegevustest, mis pole selgetes ajalis-loogilistes seostes ega moodusta ühtset intriigi.

Draamateoste täpsem žanriline jaotus on äärmiselt mitmekesine. See hõlmab ka tunnuseid, mis väljuvad sõnakunsti piirest, ning peale lääne draamatraditsioonide leidub maailmas veel hulk teisi, mis on lääne omi ka mõjutanud. Traditsioonilised mõisted ja ajaloolised žanrimääratlused on abiks ka nüüdisdraama iseloomustamisel, kuid iga nüüdisaegse teose ja teatrielamuse kirjeldamiseks neist ei piisa.

12. Millised näidendid, mille katkendeid oled õpikust lugenud, esitavad ühe selgepiirilise loo? Milline õpikus esindatud näidend on üles ehitatud teisiti? Kuidas? 

Seotud sisu
Muud tegevused