„Kohkumatud lapsehoidjad”

[1]

Õhtu.

TRIIN (tuleb ülevalt ja läheb porisedes köögi poole): Jälle süüa, jälle süüa! Ole teile siin nagu ori! Kas tõesti selline ongi see pereelu? (Märkab pidulikult riides Sandrat diivanil istumas ja istub tema kõrvale.) Nii vara klassiõhtult tagasi? Juhtus midagi?

SANDRA: Ole vait ja jäta mind praegu rahule!

TRIIN: Aga palun, ole lahke! (Kuid Triin ei lähe ära. Sandra puhkeb äkki nutma ja paneb pea sülle.) Kas sa kavatsed terveks õhtuks siia pillima jääda? (Sandra raputab pead.) Mis siis ometi juhtus? Räägi mulle! (Sandra vaikib endiselt.) Mingi käkk koolis või? (Tuleb heale mõttele.) Meeldib sulle mõni poiss? (Sandra jääb vait.) Kohe näha, et meeldib. Miks sa, lollike, siis töinad? Ahaa, tuttav tunne: sulle meeldib keegi kutt, aga sa ei tea, kas sina talle meeldid... On ta sulle juba armastust avaldanud? Räägi mulle, see on nii põnev! Noh, miks sa vait oled?

SANDRA (äkki pursates): Sten ei tee minust üldse välja! Meil on klassiõhtu, aga tema tantsib Maarjaga. (Nutab.)

TRIIN (kurjalt): Ja sa lasid sellel vastikul Maarjal ta endalt üle lüüa?

SANDRA: Triin, ta ise valis Maarja. Mis mina teha sain?

TRIIN: Aga võib-olla sa ei öelnud, et sa tahad temaga tantsida?

SANDRA: Triin, kuidas sa võid?! Mina ei saa talle seda öelda.

TRIIN: Miks mitte? Kui minule mõni poiss meeldiks, siis ma läheksin tema juurde ja ütleksin talle seda.

SANDRA: Teeksid sa tõesti seda?

TRIIN: Mis sa siis mõtled? Ma võtaksin sellel Stenil tutist kinni ja raputaksin teda korralikult ja ütleksin talle: „Kuule, kutt, sa nagu veidi meeldid mulle! Vaata, et sa täna kellegi teisega ei tantsi!”

[2]

SANDRA: Sa ei teeks seda, Triin.

TRIIN: Miks mitte? Tahad olla samasugune nagu teised eputised? Ja veel on mul üks võluvahend. (Võtab äkki kaelast oma pealuu ja paneb Sandra kaela.) Pea meeles, see on ainult üheks õhtuks! Kui see amulett mul ühekski ööks kaelast ära jääb, läheb mul kohutavalt halvasti. Seda ütles mulle mustlasnõid, kes selle mulle kinkis. See on inimese sääreluust tehtud. (Sandra tahab amuletti tagasi anda.) Seda pole vaja karta. Omanikule toob ta ainult õnne.

SANDRA: Ema ütles, et igasugused amuletid on pettus.

TRIIN: See amulett siin küll pettus ei ole. See on mind vähemalt neljal korral suurest jamast välja aidanud. Sa pead lihtsalt soovima ja see pealuu täidab iga su soovi.

SANDRA (puhkeb naerma): Kas sina, Triin, siis usud selliseid asju?

TRIIN: Ära naera midagi! Sellel pealuul on väga suur võlujõud. Pane silmad kinni ja soovi midagi!

SANDRA (teeb seda, juba rõõmsamalt): Ja nüüd?

TRIIN: Nüüd mine klassiõhtule tagasi.

SANDRA: Aga kuidas ma...

TRIIN: Ära karda! Mine tema juurde ja ütle, et tahad temaga tantsida.

SANDRA: Aga minu ema ütles, et tüdrukud ei tohi ise poisse kutsuda.

TRIIN: Jama! Poisid on tänapäeval uimased nagu sügisesed kärbsed. Sa võid neid ootama jäädagi. Peaasi on – pirraki! – otserünnak, ja kui sa oled ta juba õnge võtnud, siis tuleb nägu teha, et ta ei lähe sulle kõige vähematki korda.

SANDRA: Aga Triin, see on ju nii igandlik!

TRIIN: Mis sest? Peaasi, et tulemusi annab!

[3]

Martin mängib arvutimängu.

TRIIN (käib närviliselt edasi-tagasi): Kus kohas ta ometi on? Saadan inimese hommikul poodi ja ta kaob lihtsalt ära! Martin, ega sina Tanelit pole näinud?

Martin raputab pead. Triin läheb trepist üles. Tanel tuleb sisse. Ta on väga purjus ja tuigub. Istub põrandale, toetab selja vastu diivanit, lükkab jalad sirgeks. Võtab põuest lapiku pudeli ja joob.

TANEL: Neetud! Käisin täna isa vaatamas. Lamab teine haiglas... (Paus.) On põnev mäng või?

MARTIN (raputab pead, lülitab arvuti välja ja kükitab Taneli juurde): Kas isa jäi haigeks?

TANEL: Küsid veel! Jalgu tahetakse amputeerida.

MARTIN: Mida see tähendab?

TANEL: Noh, ära lõigata, otsast ära nüsida. Justkui arstidel muud teha poleks, kamoon! Vana on suhkruhaige, nüüd tuli gangreen kah veel otsa! (Paus.) Kärkunni tahad, Martin?

MARTIN (ehmunult): Ma ei tohi...

TANEL: Nalja teed? Kui vana sa oled? Kogu aeg olen seda sinult küsida tahtnud...

MARTIN: Kaksteist.

TANEL: Sinuvanuselt jõin ma juba nii, et maa oli must...

MARTIN: Minu isa ei luba, isegi maitsta ei luba.

TANEL: Mis pagana isa sul selline on, et ta midagi ei luba? Kakelda ei luba, juua ei luba, suitsu teha ei luba. Absoluutselt midagi ei luba... mitte midagi... hk!... Minu vana valas mulle alati, kui oli heas tujus... aga nüüd, näe, on mehike mineku peal...

MARTIN (rõhutatult): Minu isa on hea!

TANEL (provotseerivalt): Arvad?

MARTIN: Minu isa on kõige parem. Juua on üldse väga rumal. Purjus inimesed on... on...

TANEL: Okei-okei! Ma ei tahtnud sinu isa solvata. Ma lihtsalt tahtsin sulle veidi proovida anda. Saad kah lõpuks teada, kui vastik see on.

MARTIN (ulatab äkki käe): Anna!

[4]

TANEL: Tohoh? Ühe sõõmu luban sul võtta. Ainult keeleotsaga.

MARTIN (joob ja läkastab): Kibe...

TANEL: Mis sa siis arvasid? (Võtab sigareti, kuid paneb selle kõrva taha.) Vaata, Martin, ma ütlen sulle ausalt: sina arvad, et ma olen selline joodik ja lakkekrants ja siga ja mölakas ja ma ei tea mis veel, aga see ei ole tegelikult päris nii... Minul lihtsalt polnud, kes oleks mulle õigeid asju õpetanud. (Paus.) Sest minu vana oli eriti hea mees... Muudkui tõmbas nospli täis ja räuskas... Aga see pole tegelikult oluline. Ta ei osanud ju ise elada, kus ta saigi mind õpetada... (Rüüpab, teeb grimassi.) Vaata, üks õhtu oli mu vana heas tujus ja ütles, et kui ma virk poiss olen ja talle pudeleid korjan, siis viib ta mu hommikul kalale... Noh, see oli nii ootamatu, et ma oleksin õnnest peaaegu lolliks läinud! Ja vanamees tundus mulle nii heana, et ma andestasin talle kõik ta sigadused... Noh, ma ootasin seda hommikut, nagu oleksid need jõulud. Terve öö ei jäänud magama ja hommikul, kui aeg oli paras, läksin vanamehe juurde... (Rüüpab, naerab irooniliselt.) Kurat, ma ei saa siiani aru, kuidas ma nii loll võisin olla, ah?! Vana tõmbas mind lihtsalt viluks! Magas norinal põhus ja saatis mu põrgusse! Usud sa seda? Ja nüüd lamab ta haiglas ja räuskab ja nõuab, et ma talle kärakat tooksin... (Joob. Peaaegu sosinal.) Ja jalad tahetakse talt nüüd ära võtta... Muidugi ma viisin talle pudeli, kuigi ma heameelega oleksin talle ühe kolaka andnud, sest isegi nüüd, enne surma, ei või ta mulle ühtki head sõna öelda... (Paus.) Aga üht ma sulle, Martin, ütlen: ole õnnelik selle üle, mis sul on... Sul on ema ja isa, kes sind armastavad, aga kõige tähtsam: sul on arvuti ja korralik kodu. Sa ei kujuta ette, kuidas mina tahtsin lapsena sellises kodus elada, aga – võta näpust – mida polnud, seda polnud... Nii et, Martin-poiss, pea püsti ja ma ütlen: sul on tegelikult viimase peal isa... Jah, isa on sul kindlasti vinge vanamees... Ja see, mis ta vägivalla kohta ütles, selles on tal vist kah õigus... Mina olen kogu elu kakelnud ja sellest pole eriti kunagi kasu olnud, ikka on probleemid hullemaks läinud... Sina oled julge poiss – julgesid öelda, et sa neid kardad. Tead, mitte see pole julgus, kui sa teistele vastu hambaid virutad, vaid see, kui sa oma hirmu julged tunnistada. Mina ei julgenud ja pidin kaklema... Ja lõpuks – see on kõige tähtsam – ära iial kellelegi võlgu jää! Ma ütlen: ära võta kelleltki midagi niisama vastu või muidu mässid end sisse... Vaat seda ma ütlen sulle... (Jääb tukkuma, pea vajub rinnale.)

Martin jääb Tanelit vaatama. Võtab siis noormehe vöölt taskunoa ja asub seda uurima. Avab mõne tera.

TANEL (haarab äkki poisil käest): Meeldib, mis?

[5]

MARTIN (võpatab): Ma ainult...

TANEL: Ütle otse välja – meeldib?

MARTIN: Jah!

TANEL (päästab nahkvutlari vöö küljest lahti): Säh! Kingin. Vaata, siin on kell kah peal ja veel miljon asja. Ei mingit vasturääkimist! See tähendab, et oleme nüüd sõbrad.

MARTIN: Aga... Aitäh!

TANEL: Selle kinkis mulle sõber paar päeva enne oma surma... Ise ütles veel: „Ma tunnen, Tanel, et varsti minuga juhtub midagi.” Parim sõber, kes mul kunagi olnud on... Ja saigi surma. Läks oma tüdrukuga riidu ja kihutas mootorrattaga partsti! vastu betoonseina. Ainult märg plekk jäi järele...

TRIIN (tuleb uksest sisse. Tanelit nähes vihastub): Igavene lakkekrants! Kus sa päev läbi kolasid? Jälle oled end täis kaaninud!

TANEL: Triinu, palun ära riidle minuga praegu...

TRIIN: Häbi sul ei ole... laste ees!

TANEL: Nii, Martin. Nüüd saame koosa. Nii juba kord nende naistega lood on.