Suur maailmateater
TEGELASED
Autor
Maailm
Kuningas
Kasinus
Armu Seadus
Ilu
Rikas
Põllumees
Vaene
Laps
Hääl
Saade
***
(Tähemantel seljas ja peakattel võimete kuldkiired, ilmub Autor.)
AUTOR
Sa kaunis kooslus kõigist
arhitektuuri alamliikidest,
kes keset varje, kaugel,
ülemast taevast peegeldusi röövid,
võluvaid lilli pannes
ta tähtedega arvult võistlema –
kuigi su särav laotus
on maine vaid ja õied kaduvad.
Sa võitlusväli elementidele:
mäed, välgud, ulgumeri, tuuled;
su tuuli linnulaevad künnavad,
su meredel ja ookeanel seilab
kalaeskaadreid kiireid,
raevukas tulevalgus
sind oma välkudega pimestab,
ainsate valdjatena kõnnib kiskjaid
ja inimlapsi sinu mägedes.
Nii aina sõjajalal
on maa, vee, õhu, tule koletised.
Sina, kes aina muutud,
töökojaks universumile olles,
õnnistav ime, kordumatu, ainus,
sind lõpuks hüüan sinu nimega –
Maailm, kes fööniksina
sa oma põrmust kuulsusesse sünnid.
(Teisest uksest ilmub Maailm.)
MAAILM
Kes hüüab, kutsub mind?
Kes kärmeil tiivul välja
mind varjupaigast kisub,
maakera südamikust koredast?
AUTOR
See on su Ülim Autor.
Ohe mu suust, käeviibe
sind tervitab ja kuju
annab su pimedale ainele.
MAAILM
Mis tahad sa siis? Mida käsid teha?
AUTOR
Su Autor olen. Oled minu teos.
Sul täna ühe mõtte
ma palun täide viia.
Peo korraldada tahan,
uhke ja suure, nagu
Suur Loodus ainult pidada neid oskab
mu auks, ja nagu ikka
on kõige menukamaks etenduseks,
mis kõiki rõõmustab ja lõbustab,
näitemäng inimelust.
Nähku siis taevas täna
komöödiat sinu teatris.
Kui mina olen Autor ja on pidu
mu auks, siis näitetrupi eest ma ise
hoolitsen. Inimlapsed on mu looming,
mu kaaslased, eks siis ka
just nemad näidelgu
maailmateatris, milles
las iga ilmajagu
saab oma värvi. Igaühele
ma rolli annan vastava, ja kuna
ei ole pidu kaunistusteta,
siis ettenägelikult palun sind,
kes oled rõõmus, helde
ja ahvatada oskad,
kõik dekoratsioonid,
nii nagu peab, sea valmis –
et kahtlus annaks asu tõelusele.
Las olen Autor, sina saa teatriks,
ja rolle esitagu inimene.
[‑‑‑]
AUTOR
Saa sina kasinuse roll.
KASINUS
See õnnis seisund on.
AUTOR
Ja sinust
armetu kerjus saama peab.
VAENE
Sa mulle annad selle rolli?
AUTOR
Ja sina sündimata sured.
LAPS
See roll siis pole keeruline.
AUTOR
Nii ette näeb mu teadus: kaasa
teeb laval iga elav hing.
Saab minult igaüks, mis väärt ta –
see seadus teile küllap sobib.
VAENE
Kui saaksin loobuda ma rollist,
siis loobuksin tast sedamaid;
mu elu tõrgub osa vastu,
mis nõuks sa võtsid anda mulle.
Et aga kurta ilmaaegu
on siin, kui oleksingi julge,
siis võtan rolli vastu, aga
tea, Issand, kui ma sandiks saangi,
siis tõde pole see, mis ütlen,
vaid mis ma öelda tahaksin.
Miks mängima pean mina just
vaest selles komejandis? Miks
on minule see kurbmäng, aga
teistele pole sugugi?
Kui selle rolli andis mulle
su käsi, kas siis temalt ma
ei saanud samasugust hinge
kui see, kes mängib kuningat?
Meelt samasugust? Olemust?
Miks roll mul on nii ebavõrdne?
Kui teisest savisordist teed mu,
kui teise hingega mind ehid,
siis vähem elu annad mulle,
meelt vähem mulle usaldad.
Näib, et on mingi tagamõte
sul, Issand, sellega, kuid ikka
see tundub karm – kui mitte öelda
just julm –, et parima saab osa
see, kes ei ole ise parim.
AUTOR
Ühtmoodi see, kes hästi mängib
vaest, hingestatult, innukalt,
ja see, kes mängib kuningat,
lavastust rahuldavad; ja kui
roll otsa saab, siis mõlemad
on kõiges võrdsed. Oma osa
sa mängi hästi, sellest mõtle,
et hüvituseks teen ma sinu
võrdväärseks kõiges temaga.
Mu seadus rolli paremat
ei anna kuningale mitte
seepärast, et sa vaesena
pead üha vaeva taluma.
Palk ootab kumbagi teist pärast,
mis õiglane on, iga roll
saab tasu, mis ta vääriline –
sest kogu inimelu pole
ju miski muu kui näitlemine.
Kui läbi saab komöödia,
mu kõrval õhtusöögiks koha
saab igaüks, kes oma osa
on täitnud hästi, eksimata;
siis näitlejad teen kõik ma võrdseks.
ILU
Kuid öelge ometi, me Issand,
kuis pealkiri kõlab sellel
komöödial kuulsusrikkas keeles?
AUTOR
Tee head ja tea: Jumal on Jumal.
KUNINGAS
Nii imepärases komöödias
on tähtis mitte eksida.
RIKAS
Eks sellepärast proove teha
meil kõigepealt just ongi vaja.
KASINUS
Kuid kuidas saame proove teha,
kui alles äsja, siia tulles
meil puudus mõistus, hing, ja üldse
veel olemaski polnud meid?
VAENE
Jah tõesti, kuis komöödiat
siis proovideta etendada?
PÕLLUMEES
Vaesega olen sama meelt,
sest kuigi, Issand, sest on kahju,
nii nagu koos on sukk ja saabas,
paar vaesega on põllumees.
Eks vana komejantki mõni,
mis laval nähtud küll ja küll,
lonkama hakkab igast kandist,
niipea kui lakkab proov ja drill.
Mis saab veel uuest näidendist,
kui proove me ei alustagi?
AUTOR
Siin sobib meeles pidada,
et kui on kohtunikuks taevas,
saab kõik, just nagu surm ja sünd,
vaid ainsa korra toimuda.
[‑‑‑]
MAAILM
Nii lühike see näidend oligi!
Mis elunäidend poleks lühikene –
ja iseäranis, kui teada seda,
et tulekule järgneb lahkumine?
Teatrist lahkunud kõik juba ongi,
vorm, mis neil oli, mida nautida
nad võtsid, taas algaineks saama peab.
Nad põrmust tulid, põrmuks saavad taas.
Nüüd ettevaatlikult ma iluasjad
neilt võtan tagasi, eks andsin selleks
need vaid, et ennast kaunistada võiksid
nad nõndakaua, kuni kestab näidend.
Jään siia ukse juurde, valvan hoolsalt,
et enne veel, kui minu läve tabab
neil jalg, nad oma ehted tagastaksid.
Nad põrmust tulid, põrmuks saavad taas.
[‑‑‑]
(Muusika saatel avaneb taas taevakera. Armulauakarika ja ‑leivaga laua taga istub Autor. Ilmub Maailm.)
AUTOR
See laud, kus valmis pandud leib
on, mida hardalt kummardavad
taevas ja põrgu, ootab teid.
Kuid kõigepealt me peame teadma,
kes saab mu einekaaslaseks.
Sest pole luba siia tõusta
mu seltsiks neil, kes hakkama
ei saanud oma rolliga,
kel mõistmata jäi, meelest kadus
hea, mida halastades üha
neil tunda lasin. Minu juurde
nüüd tulgu üles nunn ja vaene.
Kui maise ilma vilja, leiba
nad ka ei söö, siis vähemasti
nad võtku jumaldada seda
kui püha eost.
(Vaene ja Kasinus lähevad üles lauda.)
[‑‑‑]
AUTOR
Las kummardada seda Leiba
ühtviisi kõik – nii ingel taevas,
maailmas inimlapsed, nagu
ka põrgus saatan; kõlagu
nüüd laul ja mahe muusika
koos põrgust, taevast, maalt
ta kiituseks ja tema auks.
(Kostab flažoletimuusikat ja lauldakse palju kordi „Tantum ergo“.)
MAAILM
Ja et on kogu elu näidend,
siis andeks antagu me vead –
ühtviisi komistused elus
ja roll, mis polnud hästi peas.
Calderóni looming teatriloo kontekstis
16.–17. sajandil võrsusid Euroopas antiik- ja keskaegsete teatritraditsioonide pinnalt uued näitekirjanduse ja teatri vormid. Uusaegne draamakirjandus kujunes igas kultuuris omanäolisena. Hispaania teatris, nagu ka hispaania kirjanduses, säilis iseäranis tihe side keskaegsete rahvalike ning religioossete vormitavade ja teemadega.
Uusaegsele hispaania draamale pani aluse Lope de Vega (1562–1635) mahukas ja mitmekülgne looming. Lope de Vega käsitles nii mütoloogilist, religioosset kui ka ajaloolist ainest. Ta pööras tähelepanu nii intriigi- kui ka karakteriarendusele. Tema näidendite sündmustik on põnev, võimaldab elavat mängu ja liikumist laval. Tegelaskujud on aga põhjalikumalt välja arendatud, isikupärasemad ja keerukama loomuga kui näiteks keskaegses rahvateatris. Lope de Vega pidas oluliseks, et näidendis põimuks tõsine mõttesisu naljaga, ülevad teemad lihtlabaste või koomiliste seikadega.
Lope de Vega oli eeskujuks kogu hispaania kuldajastu (16.–17. sajand) näitekirjandusele, mida esindab ka Pedro Calderóni (1600–1681) looming.
Calderóni draamaloomingus on tähtis koht autosakramentaalidel. Autosakramentaal, mis tõlkes tähendab püha toimingut, oli algselt keskaegne religioosne näitemäng, mida etendati usupühadel. Selle žanri tunnused on allegoorilisus ning iseloomulik lõpustseen, kus jagatakse armulauda või saabub lunastus. Need tunnused on ka Calderóni autosakramentaalidel, kuid tema teosed on keskaegsetest eeskujudest mitmeplaanilisemad.
Autosakramentaalis „Suur maailmateater“ annab Autor rollid tegelastele, kes kehastavad kas mingit elunähtust, loomuomadust või ühiskondlikku positsiooni. Maailm jagab kõigile vahendid, mille abil oma rolli täita, ning nõuab need hiljem jälle tagasi, kui tegelased lavalt lahkuma hakkavad. Vastavalt sellele, kuidas tegelased on oma rolli täitnud ning ühtlasi järginud näidendi juhtmõtet „Tee head ja tea: Jumal on Jumal“, saab neile lõpus osaks lunastus, puhastustuli või igavene nuhtlus. Viimasega karistab Autor ainult Rikast, keda on tema rollis juhtinud ainult ahnus.
Allegoorilised tegelased esindavad oma suhete ja saatusega ühtaegu teed lunastuseni religioosses mõttes, inimese eluteed üldises mõttes ning mõtisklust rollimängu üle nii teatris kui ka elus. Nende tasandite põimumine lisab teosele nii filosoofilist üldistusjõudu kui ka mängulisust.
Suur maailmateater
1. Kuidas autosakramentaali tunnused lugemiskatkendites avalduvad?
2. Kuidas Calderóni allegooria eri tasandid katkendites avalduvad?
- Lähtu õpiteksti viimases lõigus nimetatud tõlgendusvõimalustest või lisa neile veel mõni. Seleta iga tõlgenduse puhul,
- kes on Autor;
- milles seisneb Maailma suhe Autori ja teiste tegelastega;
- miks Vaene pole oma rolliga rahul;
- milliste rollide jaoks on võimalik proove teha.
3. Arutle, kuidas näidendi tegelaste ja motiivide mitmekesised tõlgendusvõimalused aitavad mõista näidendi pealkirja.
Misantroop
ESIMENE VAATUS
ESIMENE STSEEN
Philinte, Alceste
PHILINTE
Mis juhtus? Mis teil on?
ALCESTE (istudes)
Ah, jätke mind ja minge!
PHILINTE
Mis see küll jälle on, mis teil ei mahu hinge?
ALCESTE
Ma kordan, jätke mind.
PHILINTE
Kuid võiks ju vaevuda
ära kuulama mind. Miks kohe raevuda?
ALCESTE
Ma tahan raevuda ja kuulata ei taha.
PHILINTE
Ei mõista, millest nüüd nii sügav meelepaha.
Me sõbrad oleme, kuid see lööb mindki reast ...
ALCESTE (kähku tõustes)
Meie sõbrad? Oh ei! See mõte heitke peast!
Te sõber näisite küll seni minulegi,
aga äsjane stseen mu silmad lahti tegi
ja nüüdsest peale meid enam sõprus ei seo.
Ei saa austada meest, kes teeb säärase teo.
PHILINTE
Siis teie arvates ma tegin surmapattu?
ALCESTE
Nõnda käituda on lihtsalt andestamatu.
Jah, teisi sõnu mul ei leidu selle jaoks.
Ma teie asemel maa alla häbist vaoks!
Te üles näitate niisugust hoolt ja huvi,
suu sisse olete just nagu turteltuvi,
nii vastutulelik, nii armastuseväärt,
ei ole austusel siis otsa ega äärt.
Kuid küsin, kes see on, kellest lugu nii peate,
läbi häda te siis vaid mehe nime teate.
Ta taga vaevalt uks on kinni vajunud,
kui kõik te kiindumus on kohe hajunud.
Tont võtaks! See on jälk, häbiväärne ja hale!
Kuidas langeda võib küll nõnda sügavale?
Kui miski sunniks mind nõnda alatuks teoks,
täis häbi endale ma köie kaela seoks.
PHILINTE
Mulle poomiseks see siiski põhjust ei anna.
Ma palun taltuda ja mitte pahaks panna,
kui teile rahuldus jääb seekord toomata
ja elan edasi end oksa poomata.
ALCESTE
Te pilge maotu on – ma palun, lõpetage!
PHILINTE
Jah, aga mida mul siis teha, õpetage!
ALCESTE
Olla alati aus nagu aumehe mood,
ikka rääkida nii nagu tõeliselt lood.
PHILINTE
Kui teine tuliselt sind vaotab vastu rinda –
kuidas ütelda siis, et sa teda ei hinda?
Sa samas vääringus pead hüvitama meest –
kiitus kiituse eest, fraasid fraaside eest.
ALCESTE
Ah, ütlemata jälk on see lipitsemine,
mis on paraku meil seltskonnas tavaline.
Lihtsalt tülgastav on mulle naeratav lõust,
kes on kõigiga hea ja püüab kõigest jõust
suud mööda rääkida ja kõiki kaissu vaotab.
Võrdselt austamist väärt näib talle igaüks –
nii lugupeetud mees kui kelm või kehkenpüks.
Ta sõprust kinnitab, ta laulab teile oodi.
Mis aga loeb see kõik, kui täpselt sama moodi
ta kohtleb teisigi? Mis hind on sellel aul,
kui nadikaelale saab osaks sama laul?
Ei, ei, üks õige mees nii kergest aust ei hooli,
ei hakka otsima nii hõlpsat oreooli.
Kõige paremgi siis enam rõõmu ei tee,
kui igaühele saab võrdselt osaks see.
Kui puudub eelistus, aul pole õiget kausta.
Kes austab igaüht, see kedagi ei austa.
Et teilgi on respekt me moodsa pahe ees,
tont võtaks, veel kord ei – te pole minu mees!
Ma põlgan viisakust, mis heidab ühte patta
kaasinimesed kõik, väärtust arvestamata.
Vahe olema peab. Ma nõuan selget keelt:
kes kõiki meelitab, on mulle vastumeelt.
PHILINTE
Meid seltskond ümbritseb. Et sel on omad tavad,
siis on ju loomulik, et kõik neid arvestavad.
ALCESTE
Ei, karistama peaks nagu suurimat süüd,
kui silmakirjaks mees kannab sõpruse rüüd.
Kes õiglane ja aus, ei hakka kavaldama,
vaid tõde alati on valmis avaldama.
Mida mõtleb ta meel, seda ütleb ta keel.
Miks viisakuse mask peaks tundeid peitma veel?
PHILINTE
Kuid kas me mõnikord olukorda ei satu,
kus otsekohesus on narr või sobimatu?
Kui väga võiksime ka teesklust sarjata,
ent vahel ikkagi on mõtteid varjata
otstarbekohane. Te mõelge ise, kuhu
see viiks, kui kõigile tõtt öelda suisa suhu?
[---]
Maailma niikuinii ei vii te seatud teelt,
ja kuna teesklejad on teile vastumeelt,
siis olgu öeldud siin mu siiras arvamine:
teie haiglane raev näib ainult koomiline.
Kui te sellele, mees, ise piiri ei sea,
peagi naeruks teid peab iga arukas pea.
ALCESTE
Tont võtaks, pidagu! Tont võtaks, ongi kena!
See on rõõmustav märk! Õige asja mul, ena!
Kogu inimkond on nii vastik rämps ja park,
et mind solvata võiks, kui näiksin neile tark.
PHILINTE
Kas teie tõesti neist nii vähe peate lugu?
ALCESTE
Jah, vastik minule on kogu inimsugu.
PHILINTE
Kas aga vihata siis tohib kõiki neid?
Kas nende vaeste seas ei leidu erandeid
ehk meie päevilgi? Kas teie neid ei hinda?
ALCESTE
Ei, näkku kõigile ma heidan vaenukinda!
Neist ühed andunud on ainult pahele,
kuid teised nendele ei astu vahele,
vaid vaikselt lepivad, kui laiutab end lurjus
ja headus alla jääb ja peale pääseb kurjus.
[‑‑‑]
Ausõna, kaduda võib elamisetahe,
nähes pealt, kuidas meil kõikjal laiutab pahe,
mõte mõnigi kord läbi käinud on peast –
minna kõrbesse siit, ära inimsoo seast.
PHILINTE
Milleks kaaluda meil nõnda nõudliku vaega
kaasaja inimest ja kogu praegust aega?
Ärge olge nii karm! See pole tõesti hea!
Miks kohe raevuda, kui näete mõne vea?
Üle pakkuda meil mingil alal ei tasu,
liigne vooruski toob pigem kahju kui kasu.
[‑‑‑]
Missugune on inimene ilma maskita?
1. Värvi katkendites kahte eri värvi kohad, kust on näha, et Alceste’i häirib
- inimeste ebasiiras kohtlemine;
- inimeste võrdne kohtlemine.
Arutle.
- Mille poolest need kaks teguviisi erinevad?
- Kas mõlemad on halvad? Mis mõttes?
- Mida see inimese kohta näitab, kui talle üks või teine neist teguviisidest ei meeldi?
2. Mõtle näidendi pealkirja üle. Misantroop tähendab inimvihkajat. Kas on vältimatu, et inimene, kes on aus, kedagi teist ei salli? Miks?
3. Milles seisneb Alceste’i ja Philinte’i erinevus? Värvi katkendis koht, kus Philinte selle ise välja ütleb.
4. Mis mõttes on kumbki tegelane Molière’i loomingule iseloomulik?
Maailm kui näitelava
Kirjanduses leidub kujundeid, mida võib üha uuesti kohata eri autorite teostes, eri ajastutel ja kultuurides. Üks selliseid kinnismotiive, mida leidub iseäranis palju 16.–17. sajandi kirjanduses, on maailma võrdlus teatriga. Seda võrdlust olid rohkesti kasutanud juba antiikautorid, hiliskeskajal ja humanistlikus kultuuris kerkis see taas esile. 16.-17. sajandi vahetuseks oli sellest saanud laialt levinud käibekujund.
Samas sai maailmateatri kujund just sel ajastul väga tiheda mõttesisu ja üldistusjõu. Humanismijärgses Euroopas pakkusid üha pinevamat mõtteainet küsimused olemuse ja näivuse erinevustest ja eristamatusest. Juureldi illusioonide, maskide ja rollimängu tähenduse üle elus ja ühiskondlikes suhetes. Suurt tuge maailma mõtestamisel pakkus teatrikunst, mille tuuma need nähtused moodustavad. See problemaatika väljendub mitmekülgselt ja rikkalikult 16.-17. sajandi vahetuse inglise kirjaniku William Shakespeare’i (1564–1616) teostes.
Shakespeare’i loominguga tipnes inglise renessansiteatri areng. Inglise renessansiajastu draamas lõimiti viljakalt mitu varasemat traditsiooni. Kasutati antiikmütoloogilist, ajaloolist, rahvaloomingulist ja kaasaja Euroopa kirjandusest pärit ainest. Vormiliselt võeti eeskuju nii antiikteatri žanritest kui ka keskaja rahvaliku ja religioosse teatri tavadest.
Aineline ja vormiline rikkus iseloomustab ka Shakespeare’i draamateoseid. Tema varasem looming koosneb Inglismaa ajaloo ainelistest näidenditest ning komöödiatest, milleks ta leidis ainest nii kaasaegsest kui ka klassikalisest Euroopa kirjandusest ja pärimustest. Talle kõige enam tuntust toonud tragöödiad („Hamlet“, „Romeo ja Julia“, „Othello“, „Kuningas Lear“, „Macbeth“) lähtuvad sama mitmekesistest allikatest. Käsitlust leiavad seega nii tema kaasaegsed olud ja probleemid kui ka ajatud konfliktid. Ka Shakespeare’i näidendite keel on vaheldusrikas: ülev lüüriline värsskõne vaheldub lopsaka kõnekeele, sealhulgas proosaga. Keelekasutus peegeldab Shakespeare’i loomingulist mitmekülgsust ja haaret: erandlikud jõulised karakterid tegutsevad kõrvu tavaliste lihtinimlike tegelaskujudega; igapäevaelu on lahutamatu suurtest ideedest, tegelikkus fantaasiast, huumor traagikast.
Nõnda on Shakespeare suutnud erakordse veenvusega ühendada ka üksiku ja üldise. Tema näidendites tegutsevad keerukad karakterid, kelle tunde- ja mõttemaailm on individuaalselt eripärased, sageli vastuolulised, liikuvad ja muutlikud. Samas on neil tegelaskujudel väga suur üldistusjõud. Nende saatuse kaudu käsitleb Shakespeare suuri põhimõttelisi probleeme, nagu indiviidi ja ühiskonna suhted; võim, vabadus ja kohustus; inimese vastutus enese ja teiste eest; armastus ja armukadedus.
Need on terve 17. sajandi kirjanduse kesksed teemad. Üha uutes teostes otsiti vastuseid põhimõttelistele tunnetuslikele ja eetilistele küsimustele.
- Mis on tõeline ja mis näiline?
- Kuidas saab inimene teha õigeid valikuid?
- Mis inimese valikutest sõltub?
- Kui vaba on inimene valima?
Kuna küsimused on keerukad ning olud, kus vastuseid otsiti, olid muutlikud ja eri paigus erinevad, kujunes ajastu sõnakunst nii elutunnetuselt kui ka vormilt mitmekesiseks: sajandi jooksul toimus palju muutusi ning eri kultuurides kerkisid esile erinevad mõtte- ja väljendusviisid.
Varauusaegne teatrivaimustus
Draama oli uusaegse sõnakunsti esimene tõeliselt ulatusliku levikuga vorm. 16.-17. sajandil asutati Euroopa maades rohkesti teatritruppe ja rajati teatrihooneid. Rändteatri ning valitsejate või muude ülikute õukondades tegutsevate truppide kõrvale lisandus paikseid teatreid laiale publikule, kes etendusi innukalt külastama asus. Teatri näol tekkis seega kultuuriharrastus ning meedium, mille mõju ulatus erinevate ühiskonnakihtideni, ehkki kõiki ei paelunud ühtviisi päris üks ja ja sama repertuaar.
17. sajandi keskpaiku võttis Inglismaal võimust puritaanlik usuliikumine, mis taunis teatrikunsti. Teatrivastase võitluse käigus lammutati ka Gloobuse maja, mis oli juba sajandi algul korra maha põlenud, kuid siis jälle üles ehitatud. Gloobus taastati 20. sajandi lõpul allikatele toetudes võimalikult algsel kujul ning tegutseb tänapäevalgi teatrina.
Mis mõttes on maailm teater?
1. Seleta, mille poolest peab sinu arvates paika võrdlus elu ja teatri vahel.
2. Kas nüüdiskultuuris leidub nähtusi, millega võiks elu tabavamalt võrrelda kui teatriga? Täpsusta näidetega ja põhjenda.
Barokk ja klassitsism
17. sajandi Euroopas kujunes välja kaks erinevat, isegi vastandlikku kultuuritüüpi: barokk ja klassitsism.
Barokk
Barokne elutunnetus lähtub maailma vastuolulisusest, ebakindlusest ja arusaamatusest. Barokne kunst, sealhulgas sõnakunst väljendab sellises maailmas elamise kogemust: inimene tunneb, et ei suuda oma saatust juhtida, ning peab õppima leppima elu arusaamatuste ja paratamatustega. Lootuse ja lahenduse allikana nähakse sageli jumalat, barokk-kultuuris on tähtis koht religioossetel tunnetel.
Vormilt on barokk väga mitmekesine, rikkalik, otsinguline ja mänguline. Kirjanduses, sageli isegi ühes ja samas teoses põimuvad eri kultuuride ja ajastute žanrilised ja vormilised eeskujud. Kasutatud on värvikat keelt, keerukaid kujundeid, mitmeti tõlgendatavaid sümboleid, allegooriat, kõnekunsti võtteid, irooniat.
Barokkteatrit iseloomustas rohke lavaline liikumine ja piiramatu vabadus aegruumi kujutamisel – tegevuspaigad võivad vahelduda ning tegevusaeg ei tarvitse olla pidev, näiteks võib näidendi kahe osa tegevuse vahel olla möödunud aastaid.
Ülevoolav ja energiline barokne poeetika ühelt poolt peegeldab pidevat vaimset otsingut ja liikumist. Teiselt poolt võib see näida baroki tõsiste, isegi painavate teemadega vastuolus. Vastandlike nähtuste lõimimine on barokile iseloomulik. Barokses kunstis on lahutamatult seotud koomika ja traagika, mäng ja mõttepinge, ülev ja madal, vaimne ja kehaline, maine ja jumalik.
Klassitsism
Prantsusmaal taandus barokne loomelaad 17. sajandi algupoolel teistsuguse elutunnetuse ja kunstimaitse – klassitsismi – ees. Klassitsismi nimetus tuleb sellest, et peamiseks autoriteetseks eeskujuks peeti antiik- ehk klassikalist kultuuri.
Klassitsistlikus kunstis ja kirjanduses väärtustati selgust, lihtsust, korrapära, põhimõttekindlust ja mõistuspärasust. Ülevaid teemasid (ajalugu ja mütoloogiat) eelistati hoida lahus madalatest (argielu); väärikaid kangelasi tavalistest keskpärastest tegelastest; suuri põhimõttelisi konflikte igapäevastest.
Teatris arenesid klassitsistliku maitse mõjul välja järgmised põhimõtted.
Tõenäolikkus – fiktsionaalse teose sisu (sündmuste areng, tegelaste iseloom ja käitumine) peab publikule tunduma usutav. See tähendab, et tegelaste iseloom, teod ja sündmuste käik peavad olema kooskõlas sellega, kuidas vaataja inimloomust ette kujutab, mida ta võimalikuks ja loogiliseks peab.
Kombekus – teoses tuleb kujutada väärikaid tegelasi, keda juhivad moraalsed kaalutlused, ning ei tohi kujutada tegelikkuse labaseid ja argiseid tahke või kasutada ükskõik millist sõnavara (näiteks roppusi). Teatrilaval ei sobinud näidata vägivalda, surma, väljendada seksuaalsust. See nõue tähendas, et füüsilist tegevust toimus laval üpris vähe ning tekstil oli sündmustiku esituses märksa kaalukam roll kui barokkteatris, sest paljud süžee arengus olulised sündmused (näiteks tegelase surm) toimuvad klassitsistlikus teatris nii-öelda lava taga ning neist saab teada mõne tegelase teksti kaudu.
Tegevus-, koha- ja ajaühtsus. Niinimetatud kolme ühtsuse reegel nägi üldjoontes ette, et näidendi tegevus
- keskendub üheleainsale konfliktile ja tegevusliinile;
- toimub kogu aeg ühes kohas;
- võtab aega kuni ühe ööpäeva.
Žanripuhtus – näidend pidi vastama selgelt kas tragöödia või komöödia tunnustele. Tragöödias kujutatakse väärikaid tegelasi (ajaloolisi või antiikmütoloogilisi kangelasi) silmitsi keeruka konfliktiga. Hädaohud on suured (kaalul on näiteks inimeste elu või riigi saatus) ning näidendi lõpp tegelastele kohutav ja vaatajale kurb. Komöödia tegelased on tavalised, esindavad enamasti kaasaegset keskklassi ning lahendavad argiseid konflikte, mis on sageli seotud näiteks varanduse või abieluga. Komöödia lõpplahendus valmistab vaatajale heameelt ja kergendust.
Neid põhimõtteid nimetatakse sageli klassikalise teatri reegliteks. Selliste reegliteni viis püüd luua vaataja jaoks hästi jälgitavaid, võimalikult veenvaid ja seega võimalikult põnevaid näidendeid. Usuti, et vaataja elab näidendile nii mõttes kui ka emotsionaalselt rohkem kaasa, kui lugu ei valgu laiali, tegevuskoht ei vaheldu ning tegevusaeg ei ole väga pikk ega lünlik. Samuti oli tähtis, et tegelaste käitumine ja saatus oleks kooskõlas vaatajate tõekspidamiste ja ideaalidega.
Selguseotsing
Kahe suure prantsuse tragöödiakirjaniku Pierre Corneille’ ja Jean Racine’i looming näitlikustab barokse elutunnetuse ja maitse ümberkujunemist klassitsistlikuks.
Pierre Corneille’ (1606–1684) varajane looming sisaldas barokseid tragikomöödiaid, näiteks „Clitandre“ (1631) ja „Koomiline illusioon“ (1636). Neis näidendites põimub mitu tegevusliini, vahelduvad tegevuspaigad, aetakse omavahel segi tegelasi, laval toimub palju liikumist. Edasises loomingus püüdles Corneille üha suurema selguse ning idee ja ülesehituse tiheduse poole. Tema tragöödiate, näiteks „Cidi“ (1636), „Horatiuse“ (1640), „Cinna“ (1641/1642), keskmes on enamjaolt poliitilis-eetilised konfliktid, mis sunnivad kangelast valima isikliku õnne ja ühiskondliku kohustuse vahel. Mõistuse ning tahtejõu abil täidavad Corneille’ kangelased oma kohust. Ehkki see toob nende jaoks kaasa suuri ohvreid, ei lõppe Corneille’ tragöödiad täieliku katastroofiga, vaid enamasti seatakse taas jalule tasakaal tegelaste suhetes, leitakse sündmuste käigus kujunenud olukorras lootust ja lepitust.
Corneille’ looming esindab seega klassitsistlikku inimideaali. Klassitsistliku teatri raamidesse mahuvad paljud tema tragöödiad mõnes mõttes tinglikult. Poliitilised teemad ning üksikisiku ja ühiskonna suhteid hõlmavad konfliktid on aines, mida on raske usutavalt nõnda tihendada, nagu nägi ette unistus ühtse ja napi tegevuse ja aegruumiga näidendist.
Jean Racine’i (1639–1699) tragöödiates leidis klassikaline vorm aga täie teostuse ja mõjujõu, sest Racine keskendus eelkõige psühholoogilistele konfliktidele. Tema tragöödiate, näiteks „Andromache“ (1677), „Berenike“ (1670), „Iphigeneia“ (1674), „Phaidra“ (1677), keskmes on tegelased, keda tabab lõhestav sisekonflikt vastandlike tunnete ja tungide vahel. Racine’i traagika sünnib sellest, et tegelane ei suuda mõistuse ja tahtejõuga allutada kirgi ja ihasid, mis on teda haaranud, ning teeb valikuid, mis saavad saatuslikuks nii teistele kui ka talle endale.
Nõnda jõudis klassitsistlik teater Racine’i loomingus lähedale oma poeetilisele ideaalile: näidata haaravat, mõttetihedat, ühtse süžeeliiniga lugu, mis areneb vaataja ees peaaegu reaalajas, nii et selle mõju on eriti vahetu ja tugev. Ühtlasi aga ilmnes, et kõige väljapääsmatumad konfliktid ning pingelisemad sündmused leiavad aset inimese siseilmas.
1. Täida tabel õpiteksti põhjal märksõnapaaridega.
Kui leiad tunnuseid, millest selget vastandpaari ei oska moodustada, kirjuta need märksõnad viimasesse ritta.
BAROKK | KLASSITSISM |
2. Lisa märksõnale tärn nende tunnuste puhul, mille kohta leiad näiteid lugemiskatkenditest: Calderóni barokkdraamast ja Molière’i klassitsistlikust komöödiast.
- Palvelun tarjoaa Star Cloud OÜ